Australopithecus anamensis — pliotseeni hominiid: leiud, vanus ja tunnused

Australopithecus anamensis — pliotseeni hominiid: avastused Kanapoi ja Allia Bayst, ~4 miljonit vana, leiud, morfoloogia ja tähtsus inimeste evolutsioonis.

Australopithecus anamensis on üks Australopithecus'e liik. Esimene kivistunud isendi eksemplar, kuigi seda ei tunnistatud tollal sellisena, oli üks käeluu, mille Harvardi ülikooli uurimisrühm leidis 1965. aastal pliotseeni kihistutest Kanapoi piirkonnas Ida-Turkana järve ääres. See isend määrati toona esialgselt Australopithecus'ile ja dateeriti umbes nelja miljoni aasta vanuseks. Lisateavet saadi vähe kuni 1987. aastani, mil Kanada arheoloog Allan Morton (Harvardi ülikooli Koobi Fora väliskooliga) avastas Keenias Turkana järve lähedal Allia Bayst ida pool asuvast osaliselt erodeerunud künkast väljaulatuva isendi fragmendid.

Kuus aastat hiljem kaevasid Londonis sündinud Kenya paleoantropoloog Meave Leakey ja arheoloog Alan Walker Allia Bay leiukohta ning leidsid mitmeid täiendavaid hominidi fragmente, sealhulgas ühe täieliku alalõualuu, mis sarnaneb väga tavalise šimpansiga (Pan troglodytes), kuid mille hambad on palju sarnasemad inimese omadega. 1995. aastal määrasid Meave Leakey ja tema kaastöötajad, võttes arvesse erinevusi Australopithecus afarensise ja uute leidude vahel, need uueks liigiks A. anamensis, mille nimi tuleneb turkana sõnast anam, mis tähendab "järve".

Vanus ja levik

Kuupäevastamise andmed näitavad, et A. anamensis elas peamiselt varases pliotseenis ligikaudu 4,2–3,9 miljonit aastat tagasi. Leiukohad asuvad peamiselt Ida-Aafrikas — tuntumad kohad on Kanapoi (Keenia) ja Allia Bay (Turkana piirkond), ent hilisemad leiud on tuvastatud ka teistes Ida-Aafrika paikades. Kuupäevastamisel on kasutatud vulkaanilise materjali radioaktiivseid meetodeid (nt argon-argon) ja stratigraafilist seostamist, mis on võimaldanud määrata fossiilide vanuse üsna usaldusväärselt.

Tunnused ja anatoomia

A. anamensis oli anatoomiliselt segu algelisematest ja juba rohkem inimlaadsetest tunnustest — seega nimetatakse seda sageli mosaikseteks tunnusteks omavaks liigiks. Peamised jooned:

• Hambad ja lõualuu: alalõualuud ja hambad on robustsed, molaarid suhteliselt suured ning hambumustris on nii šimpansile sarnaseid kui ka inimlaadsemaid jooni. Eriti iseloomulik on paralleelne hambarida ja tugev alusmurd (mandibula), mis näitab tugevat närimislihaste tööd.
• Kõndimine: säilinud sääre- ja põlvefragmendid (nt tibia ja distaalne femuuri osa) näitavad kohastumist kahejalgsusele. Sääreluu pind ja liigesepinnad viitavad sellele, et A. anamensis liigutas end tõenäoliselt pidevalt kahe jalaga — ehkki ülakeha ja käeluu tunnused olid osaliselt veel puupealset elu toetavad.
• Kraniaalsed tunnused: kolju ülemised osad ja lõualuu säilmed on suhteliselt primitiivsed — suurad lõikehambad ja osa ettepoole suunatud lõualuust on tunnused, mis eristavad seda hilisematest australopiitidest.
• Hambamustri ja emaili paksus: molaaride email on õhem kui mõnel hilisemal australopithil, kuid suurem kui šimpansil — see peegeldab toitumise mitmekesisust (nt pähklid, juured, taimne materjal).

Keskkond ja eluviis

A. anamensis elas pliotseeni ajalases maastikus, mida iseloomustasid jõekallaste, järvede ja osalise puude-rohumaade vaheldumine — ehk nn savanni-galeriimets. Selline keskkond pakkus nii puude peal liiklemiseks sobivaid varjupaiku kui ka maismaatoitude allikaid. Kombinatsioon kahejalgsuse tunnustest ja puudele sobivatest ülemiste jäsemete jäänustest viitab, et liik lõi toitu nii maapinnalt kui ka madalalt puulatvade seast.

Tähendus inimarengu mõistmisel

A. anamensis on oluline liik, sest ta on üks vanimaid hästi dokumenteeritud australopithidest, kes näitab selget kohastumist kahejalgsusele. Paljud teadlased peavad A. anamensis't võimalikuks eellaseks Australopithecus afarensisele, mis aitas mõtestada üleminekut primitiivsematest hominiididest hilisemate inimloodusega sarnasemate liikide suunas.

Peamised leiud ja uuringute areng

• Kanapoi (1965) — esialgne käeluu fragment, mis andis vahetu vihje varasemale hominiidile selles piirkonnas.
• Allia Bay (1987–1993) — Allan Morton, Meave Leakey ja Alan Walker ning teised kaevajad leidsid olulisi lõualuu- ja hambafragmente ning muid luujäänuseid, mis võimaldasid liiki kirjeldada ja nimistada.
• Käimas on pidev töö ka teiste Ida-Aafrika paikadega, mis on aidanud täpsustada liigi levikut, morfoloogiat ja ajastust ning tugevdavad hüpoteesi, et A. anamensis kuulus inimliini varajaste arenguetappide hulka.

Kokkuvõttes: A. anamensis on varane pliotseeni hominiid, kelle leiud Ida-Aafrikast on andnud olulise panuse arusaamisele, kuidas ja millises järjekorras kujunesid kaksjalgne liikumine ja muud inimlaadsed tunnused. Tema kombinatsioon primitiivsetest ja juba inimlaadsetest omadustest teeb temast võtmetähtsusega liigi inimperekonna evolutsioonilises ajaloos.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Australopithecus anamensis?

K: Millal avastati selle liigi esimene kivistunud isend?

K: Kes leidis Keenias Turkana järve lähedal asuvast Allia lahes asuvast Allia Bayst täiendavaid hominidi fragmente?

K: Mida avastasid Meave Leakey ja Alan Walker Allia Bay leiukoha väljakaevamisel?

Küsimus: Mis aastal määrati need fossiilid A. anamensis'ele?

K: Kust on A. anamensis saanud oma nime?

Otsing