Viimane universaalne esivanem (LUCA): evolutsiooniline ühine päritolu
LUCA — Viimane universaalne esivanem: kuidas umbes 3,9 miljardit aastat tagasi tekkis elu ühisalgus, LUCA roll evolutsioonis ja selle geneetiline pärand.
Evolutsioonibioloogias on organismide rühmal ühine põlvnemine, kui neil on ühine esivanem. See tähendab, et erinevad liigirühmad on aja jooksul tekkinud ühest või mõnest lähedasest eelkäijast. Statistilised ning molekulaarsed analüüsid annavad tuge teooriale, et kõik praegu tuntud elusorganismid Maal jagavad ühiseid päritolujooni ja pärinevad mingil ajal ühest või ühestki lähest ühisest lähtepunktist.
Charles Darwin kirjeldas üldist ühise põlvnemise ideed juba oma teoses "Liikide tekkimisest", märkides: "Selles vaates, et elu on oma erinevate jõududega algselt hingatud mõnda vormi või ühte, on suursugusust". p490 Tema töö andis aluse hilisemale uurimistööle, mis ühendab paleontoloogiat, morfoloogiat ja molekulaarset süsteemikat.
Viimane universaalne esivanem (LUA) ehk LUCA (inglise keeles Last Universal Common Ancestor) tähistab hajutatud teaduslikku mõistet selle kõige hilisema ühiseks eellaseltskonnaks peetava organismi (või eelpere) oletust, millest on tulenenud kõik tänapäeval elavad organisminid. LUCA ei tähenda tingimata ühtikst ekstraktset rakku, vaid võib viidata ka geneetiliselt sarnaste rühmade populatsioonile, kuid tavapäraselt mõeldakse LUCAst kui ühest viimasest tipust, kust lahvnesid bakteri-, arhee- ja eukarüootsete lõimed.
Ajaskaala ja fossiilsed tunnused. Molekulaarsete kellade ja paleobioloogiliste leidude põhjal hinnatakse, et LUCA tekkis umbes 3,5–4,0 miljardit aastat tagasi. Geoloogilised ja keemilised tõendid (näiteks vanad kivimid ja isotoopilised märgid organotroofsele elule) viitavad sellele, et eluprotsessid olid Maal töös juba väga varases arenguetapis, mistõttu LUCA asetseb ajaskaalal, millele eelnesid veel lihtsamad eluvormid ja protsessid.
Tõendid ja meetodid. LUCA olemasolu toetub peamiselt molekulaarsele süstemaatikale ja võrdlevale genoomikaile: kui paljud ja millised geenid ja valkude järjestused on universaalselt leitud nii bakterites, arheedes kui eukarüootides. Eriliselt olulised on säilinud järjestused nagu ribosomaalne RNA ja mitmed translatsiooni aparatuuri komponendid — need moodustavad tugeva molekulaarse tõendi ühise päritolu kohta. Võrdlevad analüüsid aitavad eristada, millised geenid on tõenäoliselt pärilikud LUCAst ja millised on hilisemad horisontaalse geeniedastuse või iseseisvate leiutiste tulemus.
Milline LUCA võis olla? Kuigi detailsed omadused ei ole täpselt teada, pakuvad paljud uuringud, et LUCA oli keerukam kui väga algeline rakk: tal oli tõenäoliselt mehhanism DNA ja/või RNA replikatsiooniks, translatsiooni aparaat valgusünteesiks, ja mitmed metabolic põhirajad — nt aminohapete ja nukleotiidide sünteesiks vajalikud ensüümid. Paljudest andmetest näib, et LUCA oli anaeroobne (st ei kasutanud hapnikku), ning võis olla kohastunud kõrge temperatuuriga keskkondadega (hüpotees nidub kuumaveeallikate ehk hüdrotermiliste süsteemide mõjule). Samas on olemas ka vastuargumente: LUCA võis olla pigem mitmekesine populatsioon, mitte üheselt defineeritav üherakuline organism.
Raskused ja vaidlused. LUCA rekonstruktsiooni takistavad horisontaalne geeniedastus (geenide vahetamine eri ridade vahel), geenikaotus ja konvergents, mis muudavad evolutsioonilised seosed võrku meenutavaks rohkem kui üheseks puuks. Mõned teadlased rõhutavad, et LUCA ei pruugi tähendada ainsat „esimest elu”, vaid viimast ühist joonte kandjat neist mitmetest varasematest elulistest liinidest, millest paljud on aegamisi välja surnud ja asendunud.
Tähtsus teadusele ja maailmapildile. LUCA uurimine aitab mõista elu fundamentaalseid omadusi: millised biokeemilised mehhanismid on universaalsed, kuidas arenesid geneetika ja metabolism ning milline oli üleminek lihtsast keemilisest süsteemist keeruka replitseeruva elusorganismuseni. Rekonstruktsioonid annavad vihjeid ka võimalike eluvormide otsimiseks mujal Universumis ning aitavad selgitada, kuidas esimesed ökoloogilised ja geokeemilised tingimused planeedil kujundasid elu algust.
Kuigi veel jääb palju lahtisi küsimusi, on LUCA mõiste keskne võti evolutsiooniteoorias, mis ühendab molekulaarseid, geoloogilisi ja paleobioloogilisi tõendeid, et selgitada, kuidas tänapäeval mitmekesine elu Maal umbes nelja miljardi aasta jooksul välja arenes.
Ajalugu
1740. aastatel tegi Pierre-Louis Maupertuis esimese teadaoleva ettepaneku, et kõigil organismidel võis olla ühine esivanem ja et nad on lahku läinud juhusliku varieerumise ja eksistentsivõitluse kaudu. Teoses "Essai de Cosmologie" märkis Maupertuis:Kas ei võiks öelda, et kuna looduse toodangu juhuslikes kombinatsioonides peab olema mõned, mida iseloomustab teatud sobivussuhe, mis on võimelised püsima, siis ei ole imestada, et see sobivus on olemas kõigis praegu eksisteerivates liikides? Juhus, võiks öelda, tekitas lugematu hulga indiviide; väike hulk leidis end selliselt konstrueerituna, et looma osad olid võimelised rahuldama tema vajadusi; teises, lõpmatult suuremas hulgas ei olnud ei sobivust ega korda: kõik need viimased on hukkunud... Liigid, mida me täna näeme, on vaid väikseim osa sellest, mida pime saatus on tekitanud...
Tõendid universaalse ühise põlvnemise kohta
Ühine biokeemia ja geneetiline kood
Kõik teadaolevad eluvormid põhinevad samal fundamentaalsel biokeemilisel korraldusel.
Geneetiline informatsioon on kodeeritud DNA-s ja transkribeeritud RNA-sse, seejärel tõlgitakse (väga sarnaste) ribosoomide abil valkudeks, mille energiaallikateks on ATP, NADH ja muud jne.
Sarnasuste hulka kuuluvad energiakandja adenosiintrifosfaat (ATP) ja asjaolu, et kõik valkudes leiduvad aminohapped on vasakpoolsed (kiraalsus).
Lisaks sellele on geneetiline kood (tõlketabel, mille kohaselt DNA teave tõlgitakse valkudeks) peaaegu identne kõigi teadaolevate eluvormide puhul, alates bakteritest kuni inimesteni.
Bioloogid peavad selle koodi universaalsust üldjuhul lõplikuks tõendiks universaalse ühise põlvnemise teooria kasuks. Geneetilise koodi väikeste erinevuste analüüs on samuti toetanud universaalset ühist põlvnemist. Erinevate alternatiivsete hüpoteeside statistiline võrdlus on näidanud, et universaalne ühine põlvnemine on oluliselt tõenäolisem kui mudelid, mis hõlmavad mitmekordset päritolu.
fülogeneetilised puud
Teine oluline tõendusmaterjal on see, et on võimalik konstrueerida üksikasjalikke fülogeneetilisi puid (st liikide "sugupuid"), mis kaardistavad kõigi elusliikide kavandatud jaotused ja ühised esivanemad. 2010. aastal analüüsiti olemasolevaid geneetilisi andmeid, kaardistades neid fülogeneetiliste puudega, ja see andis "kindla kvantitatiivse toetuse elu ühtsusele". ...nüüd on olemas tugev kvantitatiivne toetus elu ühtsusele ametliku testi abil.
Traditsiooniliselt on need puud ehitatud morfoloogiliste meetoditega, nagu võrdleva anatoomia, embrüoloogia jne. Hiljuti on olnud võimalik neid puid konstrueerida ka molekulaarsete andmete abil, mis põhinevad geneetiliste ja valgujärjestuste sarnasustel ja erinevustel. Kõik need meetodid annavad põhimõtteliselt sarnaseid tulemusi. See, et erinevatel andmetüüpidel põhinevad fülogeneetilised puud on omavahel kooskõlas, on tugevaks tõendiks ühise põlvnemise kohta.
Viimane universaalne esivanem
Mõned asjad on LUA kohta tuletatud. See ei olnud kõige esimene rakk, vaid üks, mille järeltulijad elasid üle mikroobide evolutsiooni väga varajase staadiumi. Eubakterite, arheoidide ja eukarüootide esinemise põhjal oli LUAs umbes 325 valku.Need aminohapped olid tõenäoliselt esimesed, mis ehitati valkudesse: alaniin, asparagiin, asparagiinhape, glütsiin, histidiin, isoleutsiin, seriin, treoniin ja valiin. Neid aminohappeid leiti ka sädemetoru simulatsioonides ja Murchisoni meteoriidi analüüsis. Teised aminohapped, hilisemad täiendused geneetilisse koodi, hõlmavad mitmeid kõige keerulisemaid aminohappeid.
Küsimused ja vastused
K: Mis on evolutsioonibioloogia?
V: Evolutsioonibioloogia on uurimine, kuidas elusorganismid on aja jooksul arenenud ja kuidas nad on omavahel seotud.
K: Mida pakkus Charles Darwin välja teoses "Liikide tekkimisest"?
V: Charles Darwin pakkus teoses "Liikide tekkimisest" välja teooria üldisest ühisest põlvnemisest evolutsioonilise protsessi kaudu. Ta uskus, et kõik elusorganismid Maal põlvnevad ühisest esivanemast.
K: Mis on viimane universaalne esivanem (LUA)?
V: Viimane universaalne esivanem (LUA), mida nimetatakse ka viimaseks universaalseks ühiseks esivanemaks (LUCA), on kõigi praegu elavate organismide kõige hilisem ühine esivanem. Arvatakse, et see ilmus umbes 3,9 miljardit aastat tagasi.
K: Kuidas toetab evolutsioonibioloogia Charles Darwini teooriat?
V: Evolutsioonibioloogia toetab Charles Darwini teooriat, kuna see annab tõendeid selle kohta, et kõik elusorganismid Maal pärinevad ühisest esivanemast ja et see protsess toimus aja jooksul evolutsioonilise protsessi kaudu. See toetab tugevalt tema hüpoteesi.
K: Mida tähendab see, kui organismide rühma puhul on tegemist "ühise põlvnemisega"?
V: Kui organismide rühmal on "ühine põlvnemine", tähendab see, et neil on evolutsiooni mingil hetkel üks ühine esivanem. See viitab sellele, et need liigid on omavahel mingil viisil seotud ja saavad oma esivanemad tagasi viia ühele lähteorganismile või -liigile.
K: Kuidas kirjeldas Charles Darwin oma arusaama elust?
V: Charles Darwin kirjeldas oma vaadet elule kui "suursugusust", öeldes: "Selles vaates on suursugusust, et elu oma mitmete jõududega on algselt hingatud mõnda vormi või ühte".
Otsige