Murchisoni meteoriit on nime saanud selle langemise koha järgi: Murchison, Victoria, Austraalia. See on suur (üle 100 kg) ja seda nähti kukkumas. See on üks enim uuritud meteoriitidest, sest see kuulub orgaaniliste ühendite rohkearvuliste meteoriitide rühma, mida tuntakse kui süsinikulist kondriiti.
28. septembril 1969. aastal umbes kell 10.58 nähti heledat tulekera. See jagunes kolmeks fragmendiks, enne kui kadus, jättes endast maha suitsupilve. Umbes 30 sekundit hiljem oli kuulda värinat. Inimesed leidsid killud üle 13 km² suurusel alal, kusjuures killud kaalusid kuni 7 kg. Üks, kaaluga 680 g, murdis läbi katuse ja kukkus heina. Mass on üle 100 kg.
Langemise käik ja leiuolukord
Langemisüritus oli hästi nähtav ja kuuldav kohalikule elanikkonnale, mistõttu õnnestus kiiresti koguda palju fragmente eri kohtadest. Leidude jaotus moodustas ligikaudu 13 km² suuruse strewn field'i ehk killustumisvälja. Esmased uurijad registreerisid kukkumise aja, fragmendijaotuse ja kahjustused (näiteks katuse läbi murdmine), mis aitas kinnitada teateid õhus toimunud lõhkemisest ja fragmentide langemisest maapinnale.
Koostis, klassifikatsioon ja vanus
Murchison on klassifitseeritud CM tüüpi süsinikulise kondriidina (CM2), mis tähendab, et ta sisaldab palju vesilahustunud mineraale ja on läbinud märgatava hüdrotermilise ehk veega seotud ümbertegemise oma vanemaasteroidil. Meteoriiidi mineraalne koostis hõlmab kloriide, silikaate, süsinikuid, süsivesinikke, karbonaate, sulfiide ja magnetiiti. Radiomeetrilised mõõtmised annavad meteoriidile eakaoks umbes 4,56 miljardit aastat, see on sarnane päikesesüsteemi vanusele.
Orgaanilised ühendid ja teaduslik tähtsus
Murchison on tähelepanuväärne oma rikkaliku orgaanilise aine tõttu. Selles on leitud sadu erinevaid orgaanilisi molekule, sealhulgas kümneid aminohappeid (sh nii tavapäraseid bioloogilisi aminohappeid kui ka palju mitte‑bioloogilisi vorme), karboksüülhappeid, alkohole, tiolrühmi ja aromaatseid ühendeid. Uuringud on näidanud ka isotopilisi anomaaliaid (näiteks rikkamad deuteeriumi ja lämmastiku isotoopides), mis kinnitavad nende molekulide välis‑maa päritolu.
Lisaks orgaanilistele molekulidele on Murchisonis leitud ka teatud nukleiinhapete eelühendeid (nt uratsiili‑taolisi ühendeid) ja erinevaid presolarne osakesi, mis kannavad teavet päikesesüsteemi eelsest ajast ja selle sünnist. Tema koostis annab tugevat toetust hüpoteesile, et väikesed jäätunud ja orgaanikarikkad kehakesed võisid varajase Maa pinnale tuua olulisi orgaanilisi ehitusplokke, mis aitasid kaasa elu tekkimisele.
Uuringud ja säilitamine
Pärast langemist olid Murchisoni fragmendid kiiresti ja laialdaselt kättesaadavad teadlastele ning paljudes laborites üle maailma tehtud keemilisi ja isotopilisi analüüse. Fragmentide tükkide järjepidev uurimine on andnud põnevaid tulemusi orgaanilise keemia, astrokeemia ja planeetide teaduse valdkondades. Fragmente hoitakse mitmetes muuseumides ja laborites, kus neid säilitatakse ja jagatakse kontrollitud tingimustes edasiseks uurimiseks.
Murchisoni tähtsus tänapäeval
Murchison on üks olulisemaid ja mõjukamaid meteoriite planeediteaduses ja astrokeemias, sest ta pakub vahetut näidet sellest, milliseid keerukaid orgaanilisi molekule võisid varajases Päikesesüsteemis eksisteerida. Tema uuringud aitavad vastata küsimustele orgaanilise aine levikust ja rollist elu tekkimisel ning annavad akna selle kohta, milliseid protsesse toimusid asteroidi‑suurustel vanemate kehade peal pärast nende moodustumist.
Märkused: Murchisoni kohta ilmus palju uurimusi alates 1970ndatest ning uued analüüsimeetodid jätkuvad aina detailsemate leidude paljastamist. See teeb sellest meteoriidist jätkuvalt väärtusliku allika astrokeemiliste ja bioastronoomiliste uuringute tarvis.
