Ookeani kraavid (süvikud): määratlus, teke ja Mariana kraav

Ookeani kraavidel on suhteliselt järsud küljed, mis langevad ookeani põhja.

Ookeani kraavid tekivad tavaliselt siis, kui ookeaniline kooreplaat libiseb kergema mandriplaadi või teise ookeaniplaadi alla. Arvatakse, et see toimib tiheduse tõttu. Kui üks plaat libiseb teise plaadi alla, nimetatakse seda subduktsiooniks. Kui raskem plaat vajub alla, nimetatakse tekkinud pikka ja kitsast objekti "subduktsioonivööndiks". Siin tekivad ookeanilised kraavid. Need võivad olla 1500 miili (2400 km) pikad, mitu miili sügavad ja kuni 70 miili (112 km) laiad.

Vähemalt viis kaevikut on üle 10 km (6 miili) sügavused. Suurim ookeanisügavus, mis on välja kuulatud, on Mariana kraavis Challenger Deep, mis asub 11 034 m sügavusel merepinnast allpool. Ookeani litosfäär liigub kraavidesse globaalselt umbes 3 km2 aastas.

Kraavid on aktiivsed maavärinate ja sellest tulenevate tsunamite tõttu. Enamik kraavidega seotud vulkanismi toimub mandril, mitte merepõhjas. Paljud ookeani vulkaanilised saared ja veealused mäed paiknevad siiski nn saarekaartes, mis on merepõhjast tõusvad kaarduvad saarte ahelad, mis tavaliselt on paralleelsed ookeani kraavi kumerate servadega. Vaikse ookeani lääneosas ja Aleutide saartel on saarekaarelisi saari.

Guami saare lähedal asub kuulus Mariana kraav, kus Vaikse ookeani plaat laskub Euraasia plaadi esiserva alla. Mõõdetud 36 201 jalga - üle 6,8 miili (11 km) sügavus - on see kraav kõige sügavam teadaolev koht kõigis ookeanides. 1960. aastal jõudsid kaks meest batüskafiga Trieste Mariana kraavi põhja.

Teised ulatuslikud kraavipiirkonnad maailmas on Lõuna-Ameerika ja Antarktika vaheline Lõuna-Sandwichi kraav, Peruu-Chile kraav ja Aleutide kraav.

Määratlus ja põhijooned

Ookeani kraav on merepõhja väga sügav, sageli kitsas depressioon, mis tekib peamiselt subduktsiooni piiridelt plaatide kokkupuutel. Kraavid eristuvad järskude seinte, suurt sügavusevahetuse ja tavapärasest merepõhjast langeva „kanjonilaadse” profiili poolest. Sügavused ulatuvad – mõnel juhul – enam kui 11 kilomeetrini, ning kraavid moodustavad maakoore kõige sügavamaid alasid.

Kuidas kraavid tekivad (subduktsioon)

Kraavide teke on seotud tektooniliste plaatide liikumisega. Kui tihedam ja õhem ookeaniline kooreplaat liigub ja libiseb alla teise, vähem tiheda plaadi alla, vallandub subduktsioon. Selle protsessi käigus tekib sügavale maakooresse suunatud „vagu” ehk kraav, samal ajal kui ülemine plaat võib kokku voldistuda ja tekitada vulkaanilist saarekaarestikku. Subduktsioonil tekivad suured pinged ja nihked, mis põhjustavad sageli maavärinaid ja mõnikord ka tsunameid.

Keskkond ja elustik kraavides

Kraavide keskkond on äärmiselt ekstreemne: rõhk on suur, temperatuur madal ja valgus puudub. Sellistes tingimustes leidub spetsialiseerunud organismide kogukondi – esimerkiksi mikrobid, krevettidega sarnased selgrootud ja muud hadalsetes tingimustes kohastunud liigid. Paljud neist sõltuvad orgaanilisest materjalist, mis sajab allapoole („bioloogiline vihm”), või keemilisest energiaallikast (chemosüntees) veealuste lõhede või seepide läheduses.

Geoloogilised ohud ja maailma mõjud

Kraavid on maavärinate, tektooniliste nihete ja tsunamide peamised allikad. Suured subduktsioonipiirkonnad võivad koguda pingeid sajandeid ja seejärel vabastada neid äkiliste ja laastavate sündmustena. Lisaks on kraavid seotud maakoore recycleʼimisega: ookeaniline koor langeb kannu alla ja sulab mingitel sügavustel, mõjutades ookeanikeemiat ja vulkaanilist aktiivsust ülevalpool paikneval plaadil.

Mõõtmine ja uurimine

Kraave uuritakse sonarite, kaugeleulatuvate allveesõidukite (ROV-id ja AUV-id), batüskaafide ja süvamere puurimiste abil. Kaardistamine annab infot merepõhja topograafia, geomorfoloogia ning tektooniliste protsesside kohta. Challenger Deep'i ja teiste sügavate kohtade täpsed sügavusmõõtmised on paranenud tänu kaasaegsetele sonar- ja satelliitmeetoditele.

Tuntud kraavid ja nende tähsus

Lisaks Mariana kraavile on maailmas mitmeid olulisi kraave, mis mõjutavad piirkondlikku geoloogiat ja kliimat ning on tähtsad uurimisobjektid: Peruu–Tšiili (Peru–Chile) kraav, Aleutide kraav, Lõuna-Sandwichi kraav jm. Need piirkonnad on tihti kalurikogukondade, meretranspordi ja regionaalse loodusohu seisukohalt olulised.

Kokkuvõte

Ookeani kraavid on planeedi sügavaimad ja geoloogiliselt aktiivsemad kohad, mis tekivad peamiselt subduktsiooni kaudu. Neis toimuvad keerukad protsessid – alates maavärinatest ja vulkanismist kuni unikaalsete ökosüsteemide elujõulisuseni – ning kraavide uurimine aitab paremini mõista Maa dünaamikat ja ookeanite rolli globaalses süsteemis.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ookeanikraav?

K: Kuidas tekivad kraavid?

K: Kui sügav võib ookeanikraav olla?

K: Millist tüüpi tegevus toimub kraavides?

K: Kas maailmas leidub märkimisväärseid näiteid kraavide kohta?

Otsing