Naftaliivad ehk tõrvaliivad on ebatraditsiooniline naftaallikas. Naftaliivad on liiva, savi ja vee segu koos nafta tiheda ja äärmiselt kleepuva vormiga, mida nimetatakse bituumeniks.

Looduslikku bituumenit leidub paljudes riikides, kõige rohkem Kanadas, Kasahstanis ja Venemaal. Kogu maailmas on hinnanguliselt üle 2 triljoni barreli (320 miljardit kuupmeetrit). Need hinnangud hõlmavad ka varusid, mida ei ole veel avastatud. Ligikaudu 70% kõigist tõestatud varudest asub Kanadas.

Bituumenliivast toodetud naftat nimetatakse sageli ebatraditsiooniliseks naftaks, et eristada seda traditsioonilisest vedelast naftast. Tootmisprotsess on väga energiamahukas, nii et netoenergiatulu on palju väiksem võrreldes traditsioonilise naftaga. Naftaliivadest vedelkütuste tootmine nõuab palju energiat ja tekitab 12 protsenti rohkem kasvuhoonegaase ühe barreli lõpptoote kohta kui traditsioonilise nafta tootmine. Seetõttu on õliliivad alles hiljuti arvatud maailma naftavarude hulka. Kõrgemad naftahinnad võimaldavad nüüd kasumlikku kaevandamist ja töötlemist.

Kuidas naftaliivad tekivad ja mis on bituumen

Bituumen on väga viskoosne, raskesti voolav orgaaniline aine, mis tekib orgaanilise aine kokkusurumisel ja muutumisel kõrge rõhu ja temperatuuri tingimustes. Kui see satuvad liiva ja savi vahele, moodustub naftaliivakiht. Bituumeni tihedus ja paksus nõuavad enne töötlemist kas kuumutamist või lahustite lisamist, et seda tavapärast vedelnafta töötlemisse juhtida.

Levik ja tähtsaimad piirkonnad

Suuremad naftaliivavarud on tuntud eelkõige Kanada (Athabasca petrolliivad), Kasahstani ja Venemaa piirkondades. Lisaks leidub naftaliividele sarnaseid või rasvase nafta varusid ka USA lääneosades (nt Utah) ja mõnes Lõuna-Ameerika piirkonnas. Varude suured hinnangud muudavad need strateegiliselt olulisteks, kuid majanduslikult ja keskkonnalt keeruliseks allikaks.

Kaevandamise ja töötlemise meetodid

  • Pinnakaevandamine (surface mining): kasutatakse siis, kui bituumenikiht on suhteliselt madalal. Maapind eemaldatakse ja bituumeniga rikastunud materjal kraabitakse välja, kantakse töötlemiseks ja sealt bituumen eraldatakse. See meetod tekitab suurt maapinnakahjustust.
  • In-situ meetodid (nt SAGD): ehk kohapealne kuumutamine kasutatakse sügavamal paiknevate varude puhul. Tavaliselt süstitakse maasse auru, mis soojendab bituumenit, muutes selle vedelamaks, mille järel see pumbatakse üles. In-situ tehnoloogiad vajavad suures koguses energiat (tavaliselt maagaasi), mis suurendab kasvuhoonegaaside emissioone.
  • Töötlemine: eraldatud bituumenit tavaliselt õlitöötluses lahjendatakse või rafineeritakse, et toota kütuseid ja muid naftatooteid.

Keskkonnamõjud

Naftaliivaeksploatatsioon mõjutab loodust mitmel tasandil:

  • Suured maahoidlikud piirkonnad: pinnakaevandamine nõuab metsade ja pinnase eemaldamist, põhjustades elupaikade hävimist ja ökosüsteemide fragmenteerumist.
  • Vee kasutus ja saastumine: protsessid vajavad palju vett ja tekivad nn tailings- või jäätmeveetaimed (tailings ponds), kus võivad olla toksilised jääkained, mis ohustavad veevarusid ja loomastikku.
  • Kasvuhoonegaasid ja õhusaaste: aurutamine ja bituumeni töötlemine tekitavad rohkem CO2-ekvivalente ühe barreli kohta kui konventsionaalne nafta; lisaks paiskuvad atmosfääri tööstuslikud heitmed ja tolm.
  • Taaskasutamise keerukus: saastunud pinnase ja tailings-põldude taastamine on kulukas ja aeganõudev ning täielik taastamine võtab sageli aastakümneid.

Regulatsioon, leevendus ja tehnoloogilised lahendused

Põllumajandus- ja keskkonnaametid ning tööstusettevõtted rakendavad mitmeid meetmeid mõjude vähendamiseks:

  • range keskkonnajärelevalve ja nõuded maade tagasiandmiseks ning veekasutuse vähendamiseks;
  • tehnoloogiad nagu lahustipõhised in-situ meetodid, efektiivsem aurutootmine, elektrifitseerimine ja katseeksperimendid CO2-kinni (carbon capture) lahendustega, et vähendada emissioone;
  • rehabilitatsiooniprogrammid, mille eesmärk on taastada maastikke ja luua uusi elupaiku, kuigi täielik taastumine on keeruline ja aeglane.

Majanduslikud ja ühiskondlikud aspektid

Naftaliivad on kallimalt toodetav kui traditsiooniline toornafta, seega sõltub nende ärilisus maailmaturu naftahinnast. Tööstus loob töökohti ja annab piirkondlikku majandustegevust, kuid tekitab ka sotsiaalseid pingepunkte kohalike kogukondade, põlisrahvaste õiguste ja tervisega seotud küsimustes.

Tulevik ja alternatiivid

Tulevikus võib naftaliivade tähtsus kasvada või väheneda sõltuvalt naftahindadest, tehnoloogia arengust ja kliimapoliitikast. Pikaajaline suund maailmas energiasüsteemide dekarboniseerimise poole võib vähendada nõudlust kõrge keskkonnamõjuga allikate järele, samas kui tehnoloogilised parandused võivad vähendada naftaliiva tootmise jalajälge.

Kokkuvõtteks: naftaliivad (õliliivad) on märkimisväärne, ent keskkonna- ja energiakulukas naftaallikas. Nende majanduslik kasutamine tugineb tehnoloogiale, reguleerimisele ning globaalsetele energiaküsimustele ja hinnatasemetele.