Meteor on tuikav valgusnähtus, mida me näeme siis, kui kosmosekivi või tolmuosake siseneb Maale lähemale ja hõõgub atmosfääris kokku põlemise ja hõõrdumise tõttu. Sellist nähtust kutsutakse sageli ka langevaks täheks või tulega langevaks kehaks. Enamik meteoreid on väga nõrgad ja kestavad vaid murdosa sekundist; mõnikord aga on tegemist väga eredate sündmustega (tulekuulid või boliidid), mida võib näha päevasel ajal või kuulda helipahvakuna.

Meteoroid, meteor ja meteoriit — mis vahe?

Meteoroid on kosmoses liikuv kivikeha või tolmuosake, mis ei ole veel atmosfääri sisenenud. Meteoroidide suurus võib varieeruda mikroskoopilisest tolmuosakesest kuni mitme meetri läbimõõduga kivimiteni; suuremad kehakesed peetakse tihti asteroidi fragmentideks.

Meteor on meteoroidi atmosfääri sisenemisel tekkiv valgus- ja soojenemisin ja — nähtus: meteoroid hõõgub ja osaliselt aurustub, tekitades liikumisel eredat joonist taevasse.

Meteoriit on see osa meteoroidist, mis atmosfääris purunemise ja hõõrdumise järel jõuab Maale ja maandub maapinnale. Suuremate meteoriitide langemisel võib tekkida maapinnas auk ehk kraater.

Atmosfäärisisene käitumine ja kiirused

Meteoroidid sisenedes Maa atmosfääri liiguvad väga suurte kiirustega — tavaliselt mõnest kilomeetrist sekundis kuni kümnete kilomeetriteni sekundis. Maa põgenemiskiirus on umbes 11,2 km/s, kuid kosmosekehade suhtelised kiirused võivad olla palju suuremad (sõltuvalt nende orbiidist kuni ~70 km/s). Suur kiirus põhjustab tugevat hõõrdumist ja kuumenemist, mille tagajärjel meteoroid aurutab (ablatsioon) või lõhestub; kui osa jääb ellu, on sellest meteoriit.

Mõned erisündmused:

  • Fireball / tuline kuul — eriti ere meteor, mida näeb suurema lähedalt ja mis võib jätta helireaktsioone.
  • Bolide / õhuplahvatus — väga ere tulekuul, mis sageli lõhub ja väljastab helipahvaku (nt 2013. aasta Venemaa meteoriidisündmus, Chelyabinski juhtum).
  • Õhuburst (airburst) — kui meteoroid laguneb õhus ja vabastab suure hulga energiat ilma otsese kokkupuuteta maapinnaga (Tunguska 1908 on kuulus näide).

Algupära ja meteoriidisajud

Meteoriidid võivad pärineda erinevatest allikatest: varemete ja killustiku fragmendid asteroididelt, tolmuosakesed ja jääsulatid komeetidelt, või varasemate kokkupõrgete jäänused. Paljud meteoriidisajud tekivad siis, kui Maa läbib komeedi tekitatud tolmujälje — tolmuosakesed sisenedes atmosfääri näitavad end samal perioodil iga aasta ühel ja samal ajal. Näited tuntumatest meteoriidisajudest on Perseidid ja Geminid; meteoriidisajude valguse näitajaks on sageli nende „rada“ ja kiirus, millest saab järeldada päritolutähist.

Meteoriitide tüübid ja koostis

Meteoriidid ja meteoriidid, mis Maale jõuavad, jagunevad peamiselt kolmeks suureks rühmaks:

  • Kivimeteoriidid — koosnevad peamiselt kivitaolisest mineraalsest materjalist. Siia alla kuuluvad kondriidid (kui leitud on väikesed sfäärilised kondrid, mis on pärit varasest Päikesesüsteemi materjalist) ja akondriidid (suuremalt muutunud, kivimitüübid nagu vulkaanilised kivimid).
  • Süsinikurikkad kondriidid (carbonaceous chondrites) — sisaldavad suures koguses süsinikku, orgaanilisi ühendeid ja mõnikord veemolekulide jälgi; nende uuring aitab mõista päikesesüsteemi algfaasi ja orgaaniliste ainete levikut.
  • Raud-nikkelmeteoriidid — sisaldavad peamiselt rauda ja niklit; tihti pärinevad väikeste planeetide või suurte asteroidide metallist tuumadest. On olemas ka segumaterjaliga meteoriidid (stony-iron), näiteks pallasites, kus raua-magneesiumi sulamist koosnevad paigutused sisaldavad sees olivaani kristalle.

Mõju Maale ja ohud

Suurte meteoriitide kokkupõrked võivad põhjustada olulisi kohalikku ja isegi globaalset kahju: lööklaine, tulekahjud, tolmuhulk atmosfääris, mis häirib kliimat. Suured löögid on seostatud ka mitmete massiliste väljasuremistega ja seega mõjutanud elu evolutsiooni (näiteks K/T väljasuremuse seos Chicxulubi kraatriga; vt ka väljasuremisjuhtumite loetelu). Ajalooliselt oli Maal palju meteoriidide pommitamist (nn hilisema raske pommitamise periood), mis kujundas kivi- ja koorikukihte.

Ka tänapäeval võivad meteoriidid põhjustada vigastusi ja vara hävitamist — selge näide on 2013. aasta Venemaa meteoriidisündmus, kus lööklaine purustas aknaid ja vigastas inimesi. Suuremate objektide tabamine on küll harvaesinev, kuid risk on olemas ning seetõttu jälgivad teadlased ja ruumiorganisatsioonid suuri Near-Earth Object (NEO) objekte.

Teaduslik ja praktiline tähtsus

Meteoriidid on hinnatud teaduslikud proovid, sest paljud neist sisaldavad algupärast materjali, mis pärit Päikesesüsteemi varajasest perioodist. Nende koostise, isotopi- ja mineraalanalüüsid annavad teavet planeetide moodustumise, varajase keemia ja isegi elu koostisosade päritolu kohta. Mõned süsinikurikkad kondriidid sisaldavad aminohappeid ja muid orgaanilisi molekule.

Mida teha, kui leitakse võimalik meteoriit:

  • Ärge pange seda paljaste kätega – käte rasv ja niiskus võivad proovide teaduslikku väärtust rikkuda.
  • Piirake ligipääsu ja dokumenteerige leid (täpne koht, orientatsioon, pilt).
  • Võtke ühendust kohaliku ülikooli, muuseumi või geoloogiaeksperdiga, kes oskab meteoriidi identifitseerida ja soovitada edasist säilitus- ning analüüsimisviisi.

Kokkuvõte

Terminid on lihtsad: meteoroid on kosmoses rändav kivi või tolm, meteor on atmosfääris nähtav hõõgumine ning meteoriit on see osa, mis jõuab maapinnale. Meteoriidid annavad väärtuslikku informatsiooni Päikesesüsteemi ajaloost ja võivad vahetevahel mõjuda inimesele ja keskkonnale märkimisväärselt, kui nad Maaga kokku puutuvad.