Komeet on peamiselt jääst ja tolmust koosnev pall, mis liigub kosmoses. Komeete kutsutakse sageli „räpasteks lumepallideks“ — nende sisemus on külmunud, kuid päikese lähedusse jõudes muutub aktiivseks. Nad erinevad märgatavalt asteroididest: komeedid koosnevad enamasti jääst ja lenduvatest materjalidest, asteroide aga peamiselt kivimist ja metallist. Komeetide orbiidi kalle on sageli suur ja paljudel juhtudel ei jää orbiidid ekliptika tasandi lähedale, kus tiirlevad enamik Päikesesüsteemi planeete ja asteroide. Lähteallikad on erinevad: lühiperioodilised komeedid pärinevad peamiselt Kuiperi vööndist, pika perioodiga komeedid aga sageli kaugest Oorti pilvest. Mõned komeedid liiguvad Maale piisavalt lähedal, et me saaksime neid palja silmaga vaadelda.
Tuum ja koma
Komeedi kõva keskosa on komeedi tuum. Tuum võib olla mõnest sadadest meetritest kuni mitme kilomeetrini lai ning koosneb jääst (vesi, süsinikdioksiid, ammoniaak jt), tolmustest osakestest, kivimitest ja orgaanilistest ühenditest. Kui komeet läheneb Päikesele, hakkab päike jääd sulatama ehk aurustama (sublimeeruma) ja tekib ümber tuuma suur, heledam udukogu — koma. Koma võib ulatuda väga kaugele ja olla mitu korda suurem kui tuum ise.
Sabad — tolmu- ja ioonisabad
Komeetidel tekivad sageli üks või mitu „saba“. Tegelikult on tavaliselt kaks peamist sabatüüpi: tolmusaba ja ioonisaba. Tolmusaba koosneb raskematest osakestest, mida mõnikord mõjutab peamiselt päikesekiirguse rõhk — see saba muutub sageli kõveraks ja jääb osaliselt komeedi trajektoori taha. Ioonisaba koosneb laetud osakestest ja näitab umbes otse Päikesest eemale, sest seda mõjutab peamiselt päikesetuul (laetud osakeste vool), mis „puhub“ saba tagasi. Seetõttu ei jää komeedi saba selges mõttes "taha" vaid suundub Päikesest eemale.
Peegeldus ja albeedo
Komeedi tuum on tavaliselt äärmiselt tume — üks madalaima albeedo) suurusega kehade hulgas Päikesesüsteemis — see tähendab, et nad neelavad enamikule langevast valgusest. Näiteks kui Halley komeedi tuumile paistis kunstlik valgus, peegeldas tuum tagasi vaid umbes 4% sellest valgusest. Madal albeedo tuleneb tumedatest orgaanilistest ja karbonaatomsest materjalist, mis katab tuuma pinda.
Orbiidid ja tüübid
Perioodilisedkomeedid naasevad Päikesesüsteemi sees teatud aja järel — nende orbiidiperioodid võivad olla mõned aastakümned kuni paarisajane aasta. Lühiperioodilised komeedid (tavaliselt < 200 aastat) on sageli seotud Kuiperi vööndiga ja neid mõjutavad tugevalt planeedid, eriti Jupiter (nn Jupiteri perekonna komeedid). Pika perioodiga komeedid (orbiidiperioodid tuhandetest kuni miljonite aastateni) pärinevad enamasti Oorti pilvest. On ka nn Halley-tüüpi komeete, kelle periood on mõnikümmend kuni paarisaja aasta vahel — kuulus näide on Halley komeet, mis ilmub ligikaudu iga 75 aasta tagant.
Fragmentatsioon, kokkupõrked ja rühmad
Mõnikord purunevad komeedid enda enda keharessursside, soojuse või gravitatsiooniliste mõjude tõttu — näiteks 19. sajandil purunes komeet Biela. Kuulus näide on Komeet Shoemaker-Levy 9 lagunes ja selle tükid tabasid 1994. aastal Jupiteri, põhjustades suurte mõlkide ja plahvatuste jadasid planeedi atmosfääris, mida teleskoobid jälgisid. Kui komeedid lagunevad, võivad neist tekkida rühmad või laviinid väiksemaid tükkideid — astronoomid usuvad, et mitmed komeedirühmad koosnevad varasema purunemise järel tekkinud fragmentidest. Komeetide poolt jäetud tolmu- ja kiviosakestest tekkinud jääkide läbimine Maa orbiidil võib põhjustada meteooripilvi ehk tähesadu.
Vaatlus ja uurimine
Komeedid on huvitavad nii teaduslikult kui ka visuaalselt: nad kannavad informatsiooni Päikesesüsteemi algusaegade keemilisest koostisest. Rääkimata sellest, et lähikontaktid Päikesega muudavad nende aktiivsust kiiresti nähtavaks. Inimtekkelised uurimismissioonid, nagu kosmosesondid, on uurinud komeedi tuumasid ja koma ainekoostist otsepildistamise ja proovivõtu abil, mis on andnud palju uut teavet nende struktuuri ja päritolu kohta.
