Kiviaeg: paleoliitikum, mesoliitikum, neoliitikum ja kivitööriistad

Kiviaeg: paleoliitikum, mesoliitikum, neoliitikum ja kivitööriistad — põnev ülevaade tööriistadest, eluviisidest ja arheoloogilistest leidudest inimkonna varasemast ajaloost.

Kiviaeg oli eelajalooline periood, mil inimesed valmistasid ennekõike kivist tööriistu ja esemeid. Tööriistade valmistamisel kasutati sageli ka puitu, luid ja muid orgaanilisi materjale, kuid need ei säili nii hästi kui kivi, mistõttu arheoloogilistes leiukohtades leitakse enamasti kivist esemeid. Eriti sobis töös kivi, mis oli kõva ja terituv — näiteks tulekivi —, mida kasutati lõikematerjalina ja teradena.

Esimesed tuntud kivitööriistadega seotud jäljed ulatuvad tagasi umbes 2,7 miljonit aastat, esmalt Aafrikas (Oldowan’i kultuur). Aja jooksul arenesid kivitööriistade valmistamise tehnikad — tekkisid näiteks kirvekujuliseks töödeldud käerauad, teravate lõikeplaatide ja -lõikude valmistamine ning hilisemates etappides teravamad labaterad ja nööpnugadega tööriistad. Mõned inimesed ja rahvakogukonnad on kasutanud peamiselt kivist tööriistu ka viimastel sajanditel või säilitanud kivioskused tänapäevani; oluline on selliseid kultuure käsitleda austusega ja mõista, et tehnoloogia valik sõltus kohalikest vajadustest ja ressursse kättesaadavusest.

Kiviaja lõpp ja üleminemised. Kiviaja järel tuli pronksiaeg, mis sai nime metallist — pronksist — ja mille esilekutsujaks oli metallide töötlemise kunst. Kiviaeg lõppes piirkonniti eri aegadel, kui inimesed õppisid sulatamist ja muude metallurgia võtete kasutamist; esimene laialdasemalt kasutatud metall oli vask, millele järgnes pronksi (vask + tina) kasutuselevõtt. Tõenäoliselt hakati pronksi Lähis-Idas kasutama ajavahemikul umbes 3000–2000 eKr Lähis-Idas, aga kronoloogia varieerub eri piirkondades.

Arheoloogid jagavad kiviaja tavaliselt kolmeks suuremaks etapiks: Paleoliitikum ("vana kivi"), mesoliitikum ("keskmine kivi") ja neoliitikum ("uus kivi"). Neoliitikumi ja põllumajanduse levikuga seostatakse sageli ka keraamika laialdasemat kasutuselevõttu, kinnisema asustuse ja uute tehnoloogiate levikut.

Paleoliitikum on pikk eelajalooline ajastu, mida iseloomustab kivitööriistade areng ja inimliigi bioloogilised ning kultuurilised muutused. See katab suure osa inimkonna ajaloost — varajastest tööriistakultuuridest kuni hilise Paleoliitikumini. Paleoliitikum hõlmab tehnoloogiaid ja kultuure nagu Oldowan, Acheulean (käsikirved), Mousterian (neandertallaste tööriistad) ja ülemine Paleoliitikum, kus ilmusid labaterad, nõelate ja keerukamad vahendid ning rikkalik kunst, sealhulgas koopamaalikud ja väikesed skulptuurid.

Mesoliitikum töötas välja kohandusi pärast viimast jääaega: kui kliima soojenes ja maastik muutus, hakati rohkem kasutama kalapüüki, veekogude ressursse ja metsikult kasvavaid taimtoiduaineid. Mesoliitiline tehnoloogia sisaldas tihti väiksemaid teravaid kildasid (mikroliidid), mis võimaldasid teha tahvliga ühendatavaid tööriistu ja noodiotsasid. Sõltuvalt regiooni kestis mesoliitikum umbes jääaja lõppjärgse perioodi jooksul kuni neoliitikumini.

Neoliitikum tähistab suurt muutust: põllumajandus, loomade kodustamine, püsiasulate teke ja tootmistehnoloogiate mitmekesistumine. Põlluharimise ja loomakasvatuse tulek muutis inimeste toitumist, rahvastiku tihedust ja sotsiaalset korraldust. Koos sellega levisid keraamika valmistamine, kivist veskikivid, niitide ja kangaste loomiseks vajalikud tööriistad ning ehitusoskus püsiasulate loomiseks. Neoliitilised kultuurid ehitasid ka suuremaid ühiseid struktuure, näiteks kalmeid ja megalitilisi rajatisi, mis peegeldavad kasvavat ühiskondlikku organiseeritust.

Tööriistade ja materjalide tehnika — kividetailide töötlemine (nn flintknapping), tera teritamine ja haftimine (kiviosa kinnitamine varre külge) võimaldasid valmistada mitmekülgseid tööriistu: lõikevardaid, nooli ja odaotsi, kirveid, saage ja jahipidamisriistu. Lisaks kivile kasutati varraste lisamist, luu, sarve ja naha töötlust, valmistati köisi ja korve. Selle tulemusena tekkisid kombineeritud ehk komposiit-vahendid, mis olid oluliselt tõhusamad kui lihtsad kivikesed.

Kunstitöö ja rituaalid — Kiviaja inimesed lõid koopamaale maalejaid, väikseid kujusid (näiteks "Venused"), graveeringuid ning tegid matmisrituaale, mis annavad arheoloogidele teavet nende uskumustest ja sotsiaalsetest sidemetest. Kauplemisteed ja immigratsioon viisid materjalide ja ideede levikuni, näiteks merekarbid või teatud kivisordid leitud kaugetest piirkondadest näitavad varajast kauplemist.

Kokkuvõte:

• Paleoliitikum — vanim ja kõige pikem etapp, mis hõlmab lihtsamaid kuni keerukamaid kivitööriistu ja inimliigi varajast arengut.
• Mesoliitikum — üleminekuetapp jääaja järgsel perioodil, kohanemised veekogude ja metsaelustiku kasutamiseks, väikesed mikroliidid.
• Neoliitikum — põllumajandus, püsiasulad, keraamika ja komplekssem sotsiaalne korraldus.

Arheoloogiliste leidude kronoloogia ja sotsiaalne areng varieeruvad tugevalt regiooni ja kliima järgi: kiviaja lõpp ja üleminemine pronksi- ja rauaajale ei toimunud kõigis paikades ühel ajal. Mõistes kiviaega tervikuna, saame parema ülevaate inimühiskonna tehnilisest, majanduslikust ja kultuurilisest arengust läbi sajandite.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kiviaeg?

K: Millistest materjalidest valmistati kiviajal tööriistu?

K: Kuidas jaguneb kiviaeg?

K: Mida leiutasid inimesed neoliitikumis?

K: Millal algas sulatamine (metallide valmistamine)?

K: Millal algas pronksiaeg?

K: Kus olid tänapäeval veel kiviaja tehnoloogiat kasutavad rühmad?

K: Millist toitu söödi sel ajal ?

Otsing