Georges-Louis Leclerc, krahv de Buffon (7. september 1707 – 16. aprill 1788), tavaliselt Buffon, oli prantsuse loodusteadlane, keda tuntakse ka kui mõtlejat matemaatikas, kosmoloogias ja laiahaardelise entsüklopeedilise autori. Ta sündis Normandias ja kuulus valgustusaja suurte teadlaste hulka, kelle tööd püüdsid ühendada vaatluse, ajaloo ja teooria.

Elulugu ja ametikohad

Buffon töötas pikka aega Pariisi botaanika- ja teaduskeskuses ning oli Jardin du Roi, mida praegu nimetatakse Jardin des Plantes'iks, intendant (direktor); see ametikoht andis talle võimaluse korraldada katselisi ja korrastatud loodusajaloolisi kollektsioone ning arendada aulasid ja aiandust. Tema juhtimisel kujunes Jardin des Plantes oluliseks uurimis- ja haridusasutuseks – prantsuse vastetena tihti võrreldakse seda Kew Gardens'iga. Tema nime kannab ka Buffoni lütseumi Pariisis.

Teadustöö ja peamised ideed

Buffon avaldas eluajal kokku 35 köidet oma magistriteosest Histoire naturelle ning pärast tema surma ilmus veel üheksa köidet, kokku 44 köidet. Selle töö ulatus oli erakordne: ta käsitles looma- ja taimemaailma, geoloogiat, inimese ajalugu ning teadusliku stiili ja metoodika küsimusi. "Tõesti, Buffon oli 18. sajandi teisel poolel kogu loodusajaloo mõtte isa". p330

Buffon püüdis ühendada empiirilised vaatlusandmed ja üldistavad selgitused. Mõned tema tähtsamad panused on:

  • Biogeograafia ja "Buffoni seadus" – tähelepanek, et sarnaste kliimatingimustega piirkonnad ei pea tingimata olema sama taimestiku või loomastikuga; geograafiline ajalugu ja eraldatus mõjutavad liigikomponeeringut.
  • Liikide muutuva ajaloole viitamine – Buffon pakkus, et liigid võivad keskkonnamõjude ja aja jooksul muutuda (nn degeneratsiooni-idee), mis eristas teda staatilisema klassifikatsiooniga teadlastest. Tema arusaamad ei olnud täieulatuslik evolutsiooniteooria, kuid mõjutasid hilisemaid mõtlejaid.
  • Maailma ja Maa vanuse hinnangud – ta arvas, et Maa on oluliselt vanem kui piibellikud arvestused; oma katsete ja matemaatiliste lähenduste alusel esitas ta hinnanguid Maa vanuse kohta, mis olid tolle aja ühiskondliku arutelu seisukohalt vastuolulised.
  • Katsetamine ja populaarne stiil – Buffon kasutas katseid ja tähelepanekuid (sh kuumuse ja jahtumise katseid), ent kirjutas ka laiale lugejaskonnale arusaadavas, mõnikord esseistlikus stiilis, mis aitas loodusteadusi populariseerida.
  • Matemaatika ja tõenäosus – Buffon tegeles ka matemaatiliste ülesannetega; tuntud on ka tema katse, mida tuntakse kui "Buffoni nõel" (ülesanne tõenäosuse ja π ligikaudse määramise kohta), mis seob geomeetria ja tõenäosusteooria.

Vaidlused ja mõju

Buffoni mõtteid ei võetud kõigi ringkondade poolt heaks: ta sattus ideeliselt konflikti teiste teadlastega, näiteks taksonoomias oldi eriarvamusel sordi ja liigi mõistete kohta. Ka tema arvamused Maa vanusest ja liikide muutlikkusest tekitasid poleemikat. Siiski mõjutas tema töö tugevalt järgmist põlvkonda – tema mõtetele viitavad ja neid edasi arendasid sellised teadlased nagu Jean-Baptiste de Lamarcki ja Georges Cuvier'd.

Pärand

Buffoni töö andis tugeva panuse loodusteaduse ajalukku: tema ensemble-metoodika, tähendusrikas kirjastiil ja katse ühendada loodusloolisi andmeid suurte üldistustega aitasid kujundada hilisemat teaduslikku mõtlemist. Tema Histoire naturelle jäi oluliseks allikaks nii teadlastele kui ka laiemale haritud lugejaskonnale. Lisaks otsesele teaduslikule pärandile on Buffoni nimi mälestusena esindatud väärikates paikades ja institutsioonides, näiteks eespool mainitud lütseumis Pariisis.

Kokkuvõtvalt oli Georges-Louis Leclerc, krahv de Buffon, üks 18. sajandi mõjukamaid loodusfilosoofe ja teaduse populariseerijaid, kelle tööd sillutasid teed kaasaegsemale arusaamale loodu ajaloost, maastiku ja liigijaotuse põhjustest ning teadusliku metoodika laiahaardelisest kasutamisest.