Georges-Louis Leclerc, krahv de Buffon...

Tema töö

Looduslugu

Buffonit mäletatakse kõige paremini tema "Histoire naturelle" järgi. "See hiilgava stiiliga kirjutatud teos oli lugenud ... iga haritud inimene Euroopas".^p330 See tõlgiti paljudesse keeltesse, mis tegi temast ühe oma aja kõige loetuma autori, kes konkureeris Montesquieu', Rousseau' ja Voltaire'iga.

Histoire naturelle'i esimestes köidetes seadis Buffon kahtluse alla matemaatika kasulikkuse, kritiseeris Carl Linnaeuse taksonoomilist lähenemist loodusteadusele, visandas Maa ajaloo, millel oli vähe seost Piibli kirjeldusega, ja pakkus välja paljunemise teooria, mis oli vastuolus olemasolevate ideedega.

Sorbonne'i teoloogiateaduskond mõistis esimesed köited hukka. Buffon avaldas tagasivõtmise, kuid jätkas solvatud köite avaldamist muutusteta.

Buffon märkis, et vaatamata sarnasele keskkonnale on maailma eri piirkondades erinevad taimed ja loomad. See tähelepanek, mida hiljem nimetati Buffoni seaduseks, võib olla biogeograafia esimene põhimõte.

Ühine põlvnemine

Buffon mõistis ühise põlvnemise ideed ja arutas seda mitu korda. See ei tähenda, et ta uskus sellesse. Tõenäoliselt ta ei uskunud, kuid ta arutas seda mitmel korral üsna avalikult. Tema ideede tõlgendamine ei ole lihtne, sest ta pöördus oma töö käigus mitu korda teemade juurde tagasi.

"...kõiki loomi võiks pidada vaid üheks perekonnaks... võiks öelda... et ahv kuulub inimese perekonda... et inimesel ja ahvil on ühine päritolu: et tegelikult on kõik perekonnad, nii taimede kui ka loomade seas, pärit ühisest suguvõsast ja et kõik loomad põlvnevad ühest loomast, kellest on aja jooksul välja kasvanud... kõik teised loomarassid"...

"Kuid see ei ole sugugi õige looduse kujutamine. Meile kinnitatakse ilmutuse autoriteediga, et... iga liigi esimene paar väljus täielikult vormitud kujul Looja käest".^p332

14. köites väitis ta, et kõik maailma neljajalgsed on arenenud algselt vaid kolmekümne kaheksast neljajalgsest. Selle põhjal peetakse teda mõnikord "transformistiks" ja Darwini eelkäijaks.

Maateadus

Raamatus "Les époques de la nature" (1778) arutles Buffon päikesesüsteemi tekke üle, oletades, et planeedid on tekkinud komeedi kokkupõrke tagajärjel päikesega.

Ta pakkus ka välja, et Maa tekkis palju varem kui peapiiskop James Ussheri 4004. aastal eKr. Võttes aluseks tema Montbardis asuvas laboratooriumis le Petit Fontenet's katsetatud raua jahtumise kiiruse, arvutas ta Maa vanuseks 75 000 aastat. Taas kord mõistis Sorbonne tema ideed hukka ning edasiste probleemide vältimiseks avaldas ta taas tagasivõtmise.

Asjakohasus tänapäeva bioloogia seisukohalt

Charles Darwin kirjutas "Liikide tekkimise" kolmandale väljaandele lisatud esialgses ajaloolises visandis: "Möödudes üle... Buffoni, kelle kirjutisi ma ei tunne." Seejärel, alates neljandast väljaandest, muutis ta seda nii, et "esimene autor, kes on seda [evolutsiooni] tänapäeval käsitlenud teaduslikus vaimus, oli Buffon. Aga kuna tema arvamused on eri aegadel väga palju kõikunud ja kuna ta ei käsitle liikide muundumise põhjuseid ega vahendeid, ei ole mul siinkohal vaja üksikasjadesse laskuda."

Buffoni paradoks on see, et Ernst Mayri sõnul:

Ta ei olnud evolutsionist, kuid ta oli evolutsionismi isa. Ta oli esimene inimene, kes arutas paljusid evolutsiooniprobleeme, probleeme, mida enne Buffoni polnud keegi tõstatanud.... ta tõi need teadusmaailma ette.

Peale Aristotelese ja Darwini ei ole ükski teine organismide [tervete loomade ja taimede] uurija avaldanud nii kaugeleulatuvat mõju.

Ta tõi evolutsiooni idee teaduse valdkonda. Ta töötas välja "tüübi ühtsuse" kontseptsiooni, mis oli võrdleva anatoomia eelkäija. Rohkem kui keegi teine oli ta vastutav selle eest, et aktsepteeriti Maa ajaloo pikaajaline skaala. Ta oli biogeograafia rajaja. Ometi takistas ta evolutsiooni, kuna ta sageli toetas liikide muutumatust. Ta pakkus välja liigi kriteeriumi, liigi liikmete viljakuse, mida peeti ületamatuks.

Buffoni kuju Jardin des Plantes'is