Carl Linnaeus — kaasaegse taksonoomia isa ja binoomilise nomenklatuuri looja

Avasta Carl Linnaeus — binoomilise nomenklatuuri looja ja kaasaegse taksonoomia isa: tema avastused määrasid liikide nimekunsti, standardid ja teaduse aluse üle kogu maailma.

Carl Linnaeus (23. mai 1707 - 10. jaanuar 1778) oli rootsi botaanik, arst ja zooloog, kes lõi binoomilise nomenklatuuri. Selles süsteemis antakse igale looma- ja taimeliigile nimi, mis koosneb kahest ladinakeelsest sõnast, mis tähistavad tema perekonda ja liiki. Seda hakati kasutama bioloogide poolt kogu maailmas, mistõttu teda tuntakse kui "kaasaegse taksonoomia isa". Ta oli hea keeleteadlane ja omal ajal kuulus. Rootsi kuningas ülendas ta aadliks.

Elukäik ja õpingud

Carl Linnaeus sündis 1707. aastal Råshultis Lõuna-Rootsis. Ta õppis Uppsala ülikoolis, kus tema huvi taimede ja loomade vastu kasvas. 1732. aastal tegi ta tähtsa ekspeditsiooni Lappi, mis andis rohkelt materjali tema hilisemateks töödeks. 1735. aastal sõitis ta Hollandisse ja sai arstikraadi Harderwijki ülikoolist (Universitas Harderwijkensis). Pärast seda töötas ja õpetas ta peamiselt Uppsala ülikoolis, kus ta sai 1741. aastal professuurikoha ning juhatas ülikooli botaanikaaeda.

Peamised teosed ja süsteemid

Linnaeuse kuulsaimad tööd ja ideed on seotud taksonoomiaga ja taimedega seotud nn seksuaalsüsteemiga. Tema tähtsaimad avaldatud tööd on:

• Systema Naturae (esimene väljaanne 1735; 10. trükk 1758) – siin formuleeris ta üldisema looduselu klassifikatsiooni ja andis palju loomaliikidele ladina nimesid; 10. trükk on tähtis loomade nomenklatuuri alguspunkt.
• Species Plantarum (1753) – see töö fikseeris taimedel kasutatava binoomilise (kaheosalise) nimesüsteemi ning loetakse taimesüsteemaatika ametlikuks lähtepunktiks.
• Philosophia Botanica (1751) – Linnaeuse botaanika- ja taksonoomiat käsitlev põhimõttekogumik.
• Fauna Suecica – Rootsi loomastikku käsitlev ülevaade.

Tema binoomilise süsteemi põhimõte on lihtne: iga liigi nimi koosneb kahest osast — perekonna (genus) nimest ja liiginimest (epitetist), näiteks Homo sapiens. Traditsiooniliselt kirjutatakse perekonnanimi algustähega suure algustähega ja liiginimi väikse algustähega; teaduslikes tekstides eristatakse nimesid sageli kursiiviga.

Mõju ja pärand

Linnaeus kehtestas selged reeglid ja vormid liigiliste nimetuste andmiseks, mis võimaldas teadlastel üle riigipiiride selgelt suhelda. Tema süsteem võimaldas koguda ja järjestada tohutul hulgal loodusteaduslikku teavet ning oli lähtepunktiks kaasaegsele taksonoomiale. Linnaeuse õpilased — nii-öelda "Linnaeuse apostlid" — rändasid maailmas ringi ja tõid tema teadustööde aluseks hulga uusi liigiproove ja kirjeldusi.

Kriitika ja piirangud

Kuigi Linnaeuse töö oli fundamentaalne, tuli hiljem esile ka selle piiranguid. Tema taimede "seksuaalsüsteem" (klassifitseerimine seemne põhimõtte alusel, lähtudes emakas- ja isasorganitest) oli lihtsustav ja kunstlik ning ei peegeldanud tingimata looduslikke sugulussuhteid. Enne Darwini evolutsiooniteooriat liigitati liigid pigem morfoloogiliste tunnuste järgi, mitte pärilike sugulussuhete alusel. Samuti sisaldasid mõned tema inimeste ja rasside kirjeldused ajalooliselt vastuolulisi ning tänapäeva mõistes problemaatilisi elemente.

Isiklik elu ja tunnustus

Linnaeus abiellus 1739. aastal Sara Elisabeth Moræaga ja tal oli mitu last. 1761. aastal ülendati ta Rootsi aadlikuks ning vastavalt traditsioonile muutis ta oma perekonnanime vormi von Linné'ks (saksa stiilis aadlikunimi). Ta suri 1778. aastal Uppsalas. Tema töö on tänapäevani aluseks bioloogilisele nimetussüsteemile ja taksonoomiale, kuigi seda on edasi arendatud ja kohandatud uute teaduslike teadmistega.

Kokkuvõte: Carl Linnaeus oli ülioluline teadlane, kes andis loodusteadustele püsiva metoodilise tööriista — binoomilise nomenklatuuri ja hierarhilise liigitussüsteemi. Tema meetodid lihtsustasid liigitamist ja andsid aluse kogu kaasaegsele taksonoomiale, kuigi paljud tema üksikasjalised lahendused on tänapäeval täiendatud või ümber hinnatud.

Mankind

Linnaeus liigitas inimese primaatide hulka, millest olid juba hästi aru saanud antropoloogid nagu Blumenbach ja loodusteadlased nagu Buffon. See äratas Rootsi kiriku kriitikat. Uppsala luterlik peapiiskop süüdistas teda "vagaduse" eest.

Linnaeus tunnistas inimliigi puhul nelja rassi. Need olid Euroopa valged, Ameerika punased (põlisameeriklased), Aasia pruunid ja Aafrika mustad. Blumenbachi klassifikatsioon oli sarnane, lisades sellele mongoli (= hiina) või kollase rassi. Seega oli inimese kui primaadi positsiooni ja rasside olemasolu tunnustamine üsna laialt levinud enne evolutsiooniteooria sõnastamist.

Detail Systema Naturae (1748) 6. väljaandest, kus kirjeldatakse Anthropomorpha ( = primaadid) koos jaotusega Homo ja Simia vahel.

Otsing