Lemuurid on primaadid ja prosimaadid (mitte ahvid). Sõna "lemuur" tuleneb ladinakeelsest sõnast lemures, mis tähendab "kummitusi". Lemuurid jagunevad kaheksasse perekonda, kus on 15 perekonda ja umbes 100 elavat liiki. Lemuuride liigitamine on siiski vastuoluline: see sõltub sellest, millist liigimõistet kasutatakse. Lemuurid on ka ühe perekonna sugukond. Lisades uusi uuringuid ja DNA-analüüse, muutuvad sugukondlikud piirid ja liiginimetused aeg-ajalt, mistõttu liikide loend ja nimetused pole lõplikud.

Lemuurid on põliselanikud ainult Madagaskari saarel. Sealt on mõned liigid jõudnud ka väiksematele lähedalasuvatele saartele, näiteks Komooridele. Madagaskar, nagu ka Aafrika ja India, oli osa iidsest lõunamandrist Gondwana. Selle eraldumine ja mandrite liikumine selgitavad osa lemuuride ainulaadsest arengust; teadlased pakuvad lisaks ka hüpoteese, et eellased jõudsid Madagaskarile mererändega ("rafts") ja arenesid sealses isoleeritud keskkonnas omapärasteks vormideks.

Lemuurid kaaluvad 30g kuni 10kg. Suuremad liigid on kõik välja surnud pärast inimrühmade kolimist Madagaskarile. Tavaliselt on väiksemad lemuurid aktiivsed öösel (ööloomad) ja suuremad olid aktiivsed päeval (päevased). Eluviisid, suurus ja aktiivsusajad varieeruvad suuresti: on kiireid ja väikesi öiseid putukatoidulisi liike ning suuremaid lehmuurisuguseid liikide gruppe, kes liiguvad veidi aeglasemalt ja söövad palju taimedest pärit toitu.

Lemuurid on ohustatud liik, sest inimesed hävitavad nende elupaiku ja jahivad neid ning teevad seda võib-olla ikka veel. Paljude liikide arv on viimase sajandi jooksul selgelt langenud ning mitmeid liike tuntakse vaid kitsastes piirkondades või loendatakse vähe.

Liigid ja näited

  • Indri (Indri indri) – üks suurimaid elavaid lemuure, tuntud oma kõlava ulgumise poolest ja tugeva sideme poolest metsas.
  • Sifakad (perekond Propithecus) – oskavad puude vahel hüpata ja on päevasel ajal aktiivsed.
  • Rõngaslemuur (Lemur catta) – tuntud must-valgete sabarõngaste poolest ja sotsiaalse grupikäitumise poolest.
  • Aye-aye (Daubentonia madagascariensis) – eriline ööloom, kellel on pikk sõrm, mida ta kasutab puukoorest kihitamisel putukate otsimiseks.
  • Väljasureanud hiigel-lemuurid – näiteks Archaeoindris, Palaeopropithecus ja Megaladapis, keda on kirjeldatud fossiilide põhjal ning kes olid märkimisväärselt suuremad kui tänapäevased liigid.

Elupaik ja käitumine

Lemuurid elavad Madagaskari erinevates elupaikades: vihmametsades, kuivas lehtmetsas, savannis ja eripärastes spinaalsetes metsades saare lõunaosas. Paljud liigid on puude-elanikud (arboreaalne eluviis), kuid leidub ka maapinnal liikuvaid liike. Sotsiaalne organisatsioon varieerub: mõned liigid elavad suurtes sotsiaalsetes rühmades, kus on selged hierarhiad, teised on üksikud või väikestes peregruppides. Kommunikatsiooniks kasutatakse hääle- ja lõhnasignaale, kehaasendeid ning pesitsemiseks on levinud puuõõnsused või põõsaste pesad.

Toitumine

Lemuuride toitumine sõltub liigist: tüüpiliselt söövad nad lehti, puuvilju, õisi, seemneid ja putukaid. Mõned liigid on spetsialiseerunud (näiteks aye-aye kaevab välja putukad puukoorest), teised on segatoidulised. Toitumise eripärad mõjutavad liigi levikut ja mõõduka ellujäämise sõltuvust konkreetsetest taimedest või elupaikadest.

Paljunemine ja eluiga

Paljunemistsüklid erinevad liigiti. Paljud väiksemad lemuurid sünnitavad ühe kuni kaks poega korra aastas; suuremate liikide sigimised võivad olla harvemad. Emad hoolitsevad järglaste eest mitu kuud ning mõnel liigil kannavad toetavad isased või rühma teised liikmed poegi. Eluiga: vabas looduses võivad lemuurid elada üle 10–20 aasta, mõningad liigid vangistuses kauem.

Ohud ja kaitse

Peamised ohud:

  • elupaikade hävitamine ja killustamine (näiteks talunikkuse põletamine ja raiumine, majanduslik metsaraietööstus),
  • jahipidamine ja ebaseaduslik jahipidamine toiduks või traditsiooniliseks kasutamiseks,
  • illegaalne loomakaubandus ja lemmikloomana väljavedu,
  • viiudud liigid ja haigused, mis võivad konkurentsi tekitada või kanda uusi patogeene,
  • kliimamuutused, mis mõjutavad taimede fenoloogiat ja veeringlust,
  • vähene teadlikkus ning sotsiaalmajanduslikud vajadused, mis panevad kohalikke elanikke metsasid kasutama.

Kaitsemeetmed hõlmavad looduskaitsealasid ja rahvusparke, ökosüsteemide taastamist, kohaliku kogukonna kaasamist säästlikku metsakasutusse ning rahvusvahelisi koostööprogramme. Vangistuses toimuv aretustöö, teadusuuringud ja loodusturismi (mõistlikult korraldatud) aitavad mõnel liigil ellu jääda ja toovad tulu kogukondadele, kui see on eetiliselt ja õiglaselt tehtud.

Mida saab teha

  • Toeta usaldusväärseid looduskaitseprogramme ja organisatsioone, mis töötavad Madagaskari kaitse nimel.
  • Kui valid reisisihtkohti, eelistada vastutustundlikku loodusturismi, mis toetab kohalikke kogukondi ja looduskaitset.
  • Suurenda teadlikkust: leia ja jaga usaldusväärset infot lemuuridest ning nende elupaikade olulisusest.
  • Toeta teadusuuringuid ja säilitustööd, mis aitavad hoida geneetilist mitmekesisust ja taastada katkenud elupaiku.

Lemuurid on Madagaskari unikumaid ja silmapaistvamaid liike. Nende tulevik sõltub nii kohalikest otsustest kui ka rahvusvahelisest toetusest: ilma sihikindla kaitse ja kohalike eluolusid arvestavate lahendusteta on paljud liigid jätkuvalt ohus.