Lascaux on nimi, mis on antud Loode-Prantsusmaal Vézère'i orus asuvale koopale. Lascaux' koobas on kuulus oma koopamaalingute poolest.
Dordogne'i departemangu Montignac'i küla lähedal on mitu koobast. Üks neist koobastest sisaldab mõningaid tuntumaid ülemise paleoliitikumi kunstiteoseid. Enamik maalinguid on realistlikud kujutised suurtest loomadest. Paljud neist loomadest on fossiilsete tõendite põhjal teada, et nad elasid sel ajal selles piirkonnas. Lascaux' paik lisati 1979. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse Vézère'i oru nime all.
Montignac on umbes 40 km kaugusel Périgueux'st ja umbes 25 km kaugusel Sarlat-la-Canéda'st.
Avastamine ja datering
Lascaux' koobas avastati 1940. aastal kohalike noorte poolt; avastajate hulka kuulusid Marcel Ravidat ja tema sõbrad. Koopa kividest ja maalingute stiilist tehtud uuringud viitavad, et teosed kuuluvad ülemise paleoliitiku ehk Magdalénieni ajastusse ning on ligikaudu u 17 000 aastat vanad (ligikaudne aeg sõltub analüüsimeetoditest).
Maalingute kirjeldus ja tehnika
Koopas on arvukalt loomakujutisi — härjad, biisonid, hobused, hirved, mägerjad ja ka mõned abstraktsemad märgid ning inimfiguurid. Kuulsaim koht on Salle des Taureaux ehk „Suurte härjade saal“, kus on suursugused härja- ja biisonikujutised. Erilist tähelepanu pälvib ka nii-öelda „Põhjaauk“ (Le Puits või The Shaft), kus on haruldane inimfiguuri ja looma kombinatsioon.
Värvid on valmistatud looduslikest pigmentidest: punakaspruun rauh (red ochre), mangaanoksiidist saadud must ning söest tehtud must vara. Maalinguid on tehtud erinevate tehnikatega — pintslitega, pigmenti pooling ja puhumisega läbi torukeste, ning joonistatud ka terava tööriistaga sisse graveerides.
Tähendus ja tõlgendused
Lascaux' piltide tähendus on teadlaste ja uurijate seas endiselt arutluse all. Üks levinud seletus on, et maalingud võisid olla seotud rituaalide või maagilise mõtlemisega, näiteks edukama jahipidamise sooviga. Teine vaatenurk rõhutab pildi- ja ruumi kasutust kommunikeeriva või sümboolse tähendusega, kuid lõplikku konsensust puudub — Lascaux pakub rikast materjali mitmesuguste teooriate testimiseks.
Säilitamine ja koopakoopiad
Koopa avamine avalikkusele pärast avastamist tõi kaasa kahjustusi: külastajate väljahingatav süsihappegaas (CO2), niiskuse ja mikroorganismide levik tekitasid kloorivalguse, hallituse ja mineraalset sadeprobleeme. Standardeid kohandati, kuid kahju sundis lõpuks originaalkoopa 1963. aastal suletuks tava-külastajatele. Peale seda on originaalpiirkonda lubatud vaid piiratud teadusuuringuteks ja jälgimiseks, et vähendada edasist kahjustumist.
Korralduse osana rajati koopast täpsed koopiakopiad: Lascaux II avati 1983. aastal ja kopeerib osa originaalmaalidest; see võimaldas turistidel näha koopamaalingute rekonstruktsioone ilma originaali kahjustamata. Hiljem loodi ka rändnäitused (Lascaux III) ja uus, kaasaegne kompleks Lascaux IV (Centre International de l'Art Pariétal), mis avati 2016. aastal Montignac'is — seal on täielik rekonstruktsioon ning selgitav muuseumiosa ja kaasaegsed uurimislaborid.
Külastusinfo ja pärand
Tänapäeval on originaalkoopas ligi ligipääsmatu tavakülastajale, kuid Montignac'i lähedal asuvate koopia-ekspozitsioonide ja uue rahvusvahelise keskuse kaudu saavad huvilised siiski põhjaliku elamuse ja teadusliku teabe. Lascaux'i maalingute olulisus seisneb nende kõrge kunstilise taseme, arvukuse ja säilimuse tõttu — need pakuvad ainulaadset akent inimkonna varasesse kultuurilukku ning jätavad olulise pärandi nii teadusele kui ka maailmakultuurile.
