Mohenjo-daro: Induse oru iidne linnaasula Pakistanis (2600 eKr)
Mohenjo-daro oli üks suurimaid Induse oru tsivilisatsiooni linnu ja asulaid Lõuna-Aasias. Linn ehitati ja kasvas õitsele pronksi-, varase pronksi- ja varase harvaajastu piiridel; seda peetakse üheks maailma varasematest planeeritud linnadest ning sellel on olnud suur tähendus arheoloogias ja ajaloos.
See asub Sindhi provintsis Pakistanis. Linn on ehitatud umbes 2600 eKr ja tõenäoliselt oli see aktiivseim umbes 2600–1900 eKr. Mohenjo-daro eksisteeris samal ajal kui Vana-Egiptuse, Mesopotaamia ja Kreeka tsivilisatsioonid, ning selle väljakaevamised on andnud väärtuslikku teavet varase linnalise elu, tehnoloogia ja kauplemise kohta. Linna arheoloogilised varemed on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Pakistanis on see üks rahvuslikest ikoonidest kaugest minevikust.
Asukoht ja avastamine
Mohenjo-daro asub Induse jõe tasandikul, laia varemete kompleksina kõrgel telliskünkal. Väljakaevamised algasid 20. sajandi alguses; kuulsaks sai 1920. aastatel tehtud töö, millega hakati süsteemsemalt kaevama ja dokumenteerima leide. Paiga nimi tõlgitakse sageli kui „surnute künkad“ (sindhi keeles), mis peegeldab kohalike elanike tõlgendust künkaste varemete kohta.
Linnaplaneering ja arhitektuur
- Planeering: Mohenjo-daro on tuntud ruudustikupõhise tänavavõrgu ja selgelt eristuvate elamu- ning avalike alade poolest. Tänavad olid sirged ja majad jagunesid kvartaliteks.
- Sanitaartehnika: Linna üks olulisemaid saavutusi oli arenenud kanalisatsioonisüsteem: majadest kulgesid äravoolutorud ja mitmel pool on leitud iseseisvaid vanniruume ning ühiseid kanaleid, mis näitavad tähelepanu hügieenile ja veevarustusele.
- Suure Vanni (Great Bath): Mohenjo-daro tuntumaid rajatisi on nn Great Bath — sügav, kaetud basseini-laadne hoone, mis oli tõenäoliselt kasutuses rituaalsetel või ühiskondlikel eesmärkidel.
- Ehitusmaterjalid: Kasutati standardiseeritud päikesekuivatatud ja/või ahjus põletatud telliseid, mis viitavad kontsentreeritud tootmisele ja normidele.
Igapäevaelu, käsitöö ja kaubandus
Arheoloogilised leide hulka kuuluvad steatiidist ja savist templid, väiksed pronksist ja kivist kujud (nt nn „preester-kuningas“), pitsatiseged (seals) koos undeciphered Induse kirjaga, standardiseeritud kaalud ja mõõtühikud. Need viitavad organiseeritud käsitööle, administratsioonile ja laiale kaubandusele — leidude järgi kaubeldi erinevate piirkondadega ning Induse märgised ja pitsatid on leitud ka Mesopotaamiast, mis kinnitab rahvusvahelist vahetust.
Valitsemine ja ühiskond
Mohenjo-daro puhul ei ole leitud selgeid märke suurtest paleedest või templite kompleksidest, mis on traditsioonilisem ajalooline tunnus monarhiliste tsivilisatsioonide puhul. See on pannud arheolooge kaaluma, et ühiskond võis olla organiseeritud teistsuguse poliitilise ja majandusliku struktuuri alusel — võib-olla koordineeritud linnadevõrgustik, kaupmeeste ja käsitööliste ühendused või kollektiivsed juhtimisvormid.
Langeb ja võimalikud põhjused
Linna mõõdukas mõju hakkas vähenema umbes 1900 eKr paiku. Languse põhjuseid käsitlevad erinevad hüpoteesid: muutused Induse jõe vee kulgemises, üleujutused, kliimamuutused ja põllumajandusliku viljakuse vähenemine, samuti sisemised sotsiaalsed ja majanduslikud muutused. Varasemad teooriad, mis sidusid languse vaid vägivalla või vägivallaliste sissetungidega, on tänapäeval paljuski täpsustatud ja arutelu jätkub.
Ajalooline tähtsus ja tänapäevane seisund
Mohenjo-daro on oluline allikas teadmistele varase linnastumise, tehnoloogia ja kultuuri kohta Lõuna-Aasias. Arheoloogilised varemed ja leiud on andnud väärtuslikku teavet Induse (Harappa) tsivilisatsiooni struktuuri ja igapäevaelu kohta. Samas on paiga säilimine ohus: erosioon, maapinna soolasus, kliimatingimused, variskohad ja mõnikord rahastuse puudus konserveerimistöödeks kahjustavad varemeid. UNESCO nimetas kompleksi oma maailmapärandi nimistusse, et rõhutada selle universaalset väärtust ja vajadust kaitse järele.
Mohenjo-daro on nii arheoloogiline aare kui ka kultuuriline sümbol. Selle uurimine jätkub, kuna iga uus väljakaevamine ja analüüs aitab paremini mõista Induse oru tsivilisatsiooni keerukust ja mõju maailma ajaloo arengule.




Induse tsivilisatsiooni peamiste asulate kaart


Mohenjo-darost leitud artefakt "Tantsiv tüdruk"


Mohenjo-daro iidse linna asukohast välja kaevatud kuningapreestri büst, mis pärineb 2500-1500 eKr.
Ajalooline taust
Mohenjo-daro ehitati 26. sajandil eKr. See oli üks suurimaid linnu iidses Induse oru tsivilisatsioonis, mis arenes umbes 3000 eKr eelajaloolisest Induse kultuurist. Oma kõrgajal hõlmas Induse tsivilisatsioon suurt osa praegusest Pakistanist ja Põhja-Indiast, ulatudes lääne suunas Iraani piirini, lõuna suunas Indias asuva Gujaratini ja põhja suunas Baktrias asuva eelpostini. Suuremad linnakeskused asusid Harappas, Mohenjo-daros, Lothalis, Kalibanganis, Dholaviras ja Rakhigarhis.
Mohenjo-daro oli oma aja kõige arenenum linn, mille tsiviilehitus ja linnaplaneerimine oli märkimisväärselt keerukas. Kui Induse tsivilisatsioon umbes 1900 eKr järsult hääbus, jäeti Mohenjo-daro maha.
Artefaktid
Mohenjo-darost leitud tantsiv tüdruk on umbes 4500 aastat vana ese. Tantsiva tüdruku 10,8 cm pikkune pronksist kuju leiti 1926. aastal ühest Mohenjo-daro majast. Ta oli Briti arheoloogi Mortimer Wheeleri lemmikpats, nagu ta ütles selles tsitaadis 1973. aasta telesaates:
"Seal on tema... punnis huuled ja häbematu pilk silmis. Ta on vist umbes viieteistkümneaastane, mitte rohkem, aga ta seisab seal, käevõrud kogu aeg käes ja muud ei ole seljas. Tüdruk täiesti, hetkel täiesti enesekindel enda ja maailma suhtes. Ma arvan, et maailmas ei ole midagi tema sarnast."
John Marshall, üks Mohenjo-daro väljakaevajatest, kirjeldas teda kui elavat muljet noorest ... tüdrukust, käsi puusal pooleldi häbelikus poosis ja jalad veidi ettepoole, kuna ta lööb jalgade ja jalgadega muusikale rütmi.
Istuv meesskulptuur on nn "preesterkuningas" (kuigi puuduvad tõendid, et linnas oleks valitsenud preestrid või kuningad). Arheoloogid avastasid skulptuuri 1927. aastal Mohenjo-daro alalinnas. See leiti ebatavalisest majast, millel oli ornamentaalsed telliskivimüürid ja seinanišš ning mis asus kunagi põrandat pidanud telliskivist vundamendimüüride vahel.
Sellel habemega skulptuuril on pea ümber filee, käevõru ja mantel, mis on kaunistatud algselt punase pigmendiga täidetud kolmekandiliste mustritega.