Kuuba muusika

Ülevaade

Kuubale saabus suur hulk Aafrika orje ja Euroopa (peamiselt Hispaania) sisserändajaid, kes tõid saarele oma muusikavormid. Euroopa tantsud ja rahvamuusika, sealhulgas zapateo, fandango, paso doble, menuett, gavotte, contradanza ja valss ilmusid linnavalkade seas.

Aafrika orjad ja nende järeltulijad valmistasid palju löökpille ja säilitasid rütme, mida nad olid tundnud oma kodumaal. Kõige olulisemad pillid olid trummid. Olulised on ka klavessiinid, kaks lühikest kõvapuidust pulkasid, ja cajón, puust kast, mis on algselt valmistatud kastidest. Claves'e kasutatakse ikka veel sageli ja cajoneid (cajones) kasutati laialdaselt perioodidel, mil trummid olid keelatud.

Hispaanlaste suur instrumentaalne panus oli nende kitarr, kuid veelgi tähtsam oli Euroopa muusikalise notatsiooni ja heliloomingu tehnika traditsioon.

Fernando Ortíz kirjeldas Kuuba muusikalisi uuendusi kui suurtel suhkruistandustel elavate Aafrika orjade ja väikestes taludes tubakat kasvatavate hispaanlaste või Kanaari saarte elanike vahelisest suhtlusest tulenevaid uuendusi.

Aafrika uskumused ja tavad on kindlasti mõjutanud Kuuba muusikat. Polürütmilised löökpillid on Aafrika elu ja muusika lahutamatu osa, nagu meloodia on osa Euroopa muusikast. Tüüpiline on ka sünkoopia, mida kuuleb cinquillo's, mis on habanera, danzóni, argentiina tango ja teiste tantsude põhirütm.

Samuti on Aafrika traditsioonis löökpillid seotud laulu ja tantsuga ning konkreetse sotsiaalse olukorraga. See ei ole lihtsalt elule lisatud meelelahutus, see on elu. Euroopa ja Aafrika kultuuride kohtumise tulemusena on enamik Kuuba populaarmuusikat kreoliseerunud (sulandunud). Kuuba elu kreoliseerumine on toimunud juba pikka aega ning 20. sajandiks olid Aafrika uskumuste, muusika ja tantsu elemendid hästi integreeritud populaar- ja folkloorivormidesse.

Kuuba muusika on olnud tohutult mõjukas teistes riikides, aidates kaasa mitte ainult džässi ja salsa arengule, vaid ka Argentiina tangole, Ghana highlife'ile, Lääne-Aafrika afrobeat'ile ja Hispaania Nuevo flamencole.

Ülevaade

Kuubale saabus suur hulk Aafrika orje ja Euroopa (peamiselt Hispaania) sisserändajaid, kes tõid saarele oma muusikavormid. Euroopa tantsud ja rahvamuusika, sealhulgas zapateo, fandango, paso doble, menuett, gavotte, contradanza ja valss ilmusid linnavalkade seas.

Aafrika orjad ja nende järeltulijad valmistasid palju löökpille ja säilitasid rütme, mida nad olid tundnud oma kodumaal. Kõige olulisemad pillid olid trummid. Olulised on ka klavessiinid, kaks lühikest kõvapuidust pulkasid, ja cajón, puust kast, mis on algselt valmistatud kastidest. Claves'e kasutatakse ikka veel sageli ja cajoneid (cajones) kasutati laialdaselt perioodidel, mil trummid olid keelatud.

Hispaanlaste suur instrumentaalne panus oli nende kitarr, kuid veelgi tähtsam oli Euroopa muusikalise notatsiooni ja heliloomingu tehnika traditsioon.

Fernando Ortíz kirjeldas Kuuba muusikalisi uuendusi kui suurtel suhkruistandustel elavate Aafrika orjade ja väikestes taludes tubakat kasvatavate hispaanlaste või Kanaari saarte elanike vahelisest suhtlusest tulenevaid uuendusi.

Aafrika uskumused ja tavad on kindlasti mõjutanud Kuuba muusikat. Polürütmilised löökpillid on Aafrika elu ja muusika lahutamatu osa, nagu meloodia on osa Euroopa muusikast. Tüüpiline on ka sünkoopia, mida kuuleb cinquillo's, mis on habanera, danzóni, argentiina tango ja teiste tantsude põhirütm.

Samuti on Aafrika traditsioonis löökpillid seotud laulu ja tantsuga ning konkreetse sotsiaalse olukorraga. See ei ole lihtsalt elule lisatud meelelahutus, see on elu. Euroopa ja Aafrika kultuuride kohtumise tulemusena on enamik Kuuba populaarmuusikat kreoliseerunud (sulandunud). Kuuba elu kreoliseerumine on toimunud juba pikka aega ning 20. sajandiks olid Aafrika uskumuste, muusika ja tantsu elemendid hästi integreeritud populaar- ja rahvamuusikavormidesse.

Kuuba muusika on olnud tohutult mõjukas teistes riikides, aidates kaasa mitte ainult džässi ja salsa arengule, vaid ka Argentina tangole, Ghana highlife'ile, Lääne-Aafrika afrobeat'ile ja Hispaania Nuevo flamencole.

Ajalugu

18./19. sajand

Nii vana pealinna Santiago de Cuba kui ka Havanna katedraalides töötas häid muusikuid ja koorijuhte. Nad komponeerisid, õpetasid ja juhatasid. See aitas kaasa igasuguse muusika arengule. 19. sajandil oli Manuel Saumell (1818-1870) Kuuba kariolamuusika arengu isa. Ta aitas muuta Euroopa contradanza't, lisades sellele Aafrika rütmilisi elemente, ning tema käe all sündisid habanera ja danzon, kaks tüüpilist Kuuba tantsuvormi.

"Pärast Saumelli visioonilist tööd jäi üle vaid arendada tema uuendusi, mis kõik mõjutasid sügavalt Kuuba rahvuslike muusikaliikumiste ajalugu". Helio Orovio

19. sajandi keskpaigas tuli Havannasse noor ameerika muusik: Louis Moreau Gottschalk (1829-1869), kelle isa oli Londoni juudi ärimees ja ema prantsuse katoliku taustaga valge kreoolist. Gottschalki kasvatasid peamiselt tema mustanahaline vanaema ja õde Sally, kes mõlemad olid pärit Dominique'ist. Ta oli klaverimängu imelaps, kes oli lapsepõlvest peale kuulanud muusikat ja näinud tantse New Orleansis Congo Square'il. Tema Kuubal veedetud aeg kestis 1853-1862, millele lisandusid külastused Puerto Ricos ja Martinique'is. Ta komponeeris palju kuulsaid teoseid, mis olid tõeliselt kuubalased, sest need tuginesid nii valgete kui ka mustanahaliste traditsioonidele.

1860. aasta veebruaris valmis Gottschalki suur teos "La nuit des tropiques" Havannas. Teoses kasutati umbes 250 muusikut ja 200 lauljast koosnevat koori ning Santiago de Cuba trummigruppi. Järgmisel aastal lavastas ta veel ühe tohutu kontserdi uue materjaliga. Need kontserdid jäid tõenäoliselt varju kõigest, mida saarel enne või pärast seda nähtud, ja kahtlemata jäid need neile, kes neid külastasid, unustamatuks.

Kõige rohkem mõjutas Gottschalk ilmselt Ignacio Cervantese (1847-1905). Pariisis koolitatud mees tegi palju selleks, et oma kompositsioonides kinnitada Kuuba muusikalist rahvustunnet. Aaron Copland nimetas teda kord "Kuuba Chopiniks" tema chopinistlike klaverikompositsioonide tõttu. Cervantese maine põhineb tänapäeval peaaegu ainult tema kuulsatel nelikümmend üks "Danzas Cubanas", mille kohta Carpentier ütles, et "need võtavad oma riikide muusikas sama koha, mille Griegi Norra tantsud või Dvořáki slaavi tantsud".

Ajalugu

18./19. sajand

Nii vana pealinna Santiago de Cuba kui ka Havanna katedraalides töötas häid muusikuid ja koorijuhte. Nad komponeerisid, õpetasid ja juhatasid. See aitas kaasa igasuguse muusika arengule. 19. sajandil oli Manuel Saumell (1818-1870) Kuuba kariolamuusika arengu isa. Ta aitas muuta Euroopa contradanza't, lisades sellele Aafrika rütmilisi elemente, ning tema käe all sündisid habanera ja danzon, kaks tüüpilist Kuuba tantsuvormi.

"Pärast Saumelli visioonilist tööd jäi üle vaid arendada tema uuendusi, mis kõik mõjutasid sügavalt Kuuba rahvuslike muusikaliikumiste ajalugu". Helio Orovio

19. sajandi keskpaigas tuli Havannasse noor ameerika muusik: Louis Moreau Gottschalk (1829-1869), kelle isa oli Londoni juudi ärimees ja ema prantsuse katoliku taustaga valge kreoolist. Gottschalki kasvatasid peamiselt tema mustanahaline vanaema ja õde Sally, kes mõlemad olid pärit Dominique'ist. Ta oli klaverimängu imelaps, kes oli lapsepõlvest peale kuulanud muusikat ja näinud tantse Congo Square'il New Orleansis. Tema Kuubal veedetud aeg kestis 1853-1862, millele lisandusid külastused Puerto Ricos ja Martinique'is. Ta komponeeris palju kuulsaid teoseid, mis olid tõeliselt kuubalased, sest need tuginesid nii valgete kui ka mustanahaliste traditsioonidele.

1860. aasta veebruaris valmis Gottschalki suur teos "La nuit des tropiques" Havannas. Teoses kasutati umbes 250 muusikut ja 200 lauljast koosnevat koori ning Santiago de Cuba trummigruppi. Järgmisel aastal lavastas ta veel ühe tohutu kontserdi uue materjaliga. Need kontserdid jäid tõenäoliselt varju kõigest, mida saarel enne või pärast seda nähtud, ja kahtlemata jäid need neile, kes neid külastasid, unustamatuks.

Kõige rohkem mõjutas Gottschalk ilmselt Ignacio Cervantese (1847-1905). Pariisis koolitatud mees tegi palju selleks, et oma kompositsioonides kinnitada Kuuba muusikalist rahvustunnet. Aaron Copland nimetas teda kord "Kuuba Chopiniks" tema chopinistlike klaverikompositsioonide tõttu. Cervantese maine põhineb tänapäeval peaaegu ainult tema kuulsatel nelikümmend üks "Danzas Cubanas", mille kohta Carpentier ütles, et "need võtavad oma riikide muusikas sama koha, mille Griegi Norra tantsud või Dvořáki slaavi tantsud".

Populaarne muusika

Muusikateater

Alates 18. sajandist kuni tänapäevani kasutasid populaarsed teatriformaadid muusikat ja tantsu ning andsid selleks ainest. Lisaks mõnede Euroopa ooperite ja operettide lavastamisele töötasid Kuuba heliloojad järk-järgult välja ideid, mis sobisid paremini kreooli publikule. Kuuba muusika jõudis maailmani salvestatud muusikaga. Kuni 1925. aastani oli Kuuba enim salvestatud artistiks Alhambra laulja Adolfo Colombo. Tema salvestused näitavad, et aastatel 1906-1917 salvestas ta umbes 350 numbrit, millest tänapäeval on säilinud väga vähe.

Esimene teater Havannas avati 1776. aastal. Esimene Kuuba ooper ilmus 1807. aastal. Muusikateater oli XIX sajandil ja XX sajandi esimesel poolel väga oluline. Raadio, mis alustas Kuubal 1922. aastal, aitas kaasa popmuusika arengule, sest see andis kunstnikele reklaami ja uue sissetulekuallika.

Zarzuela on väikesemahuline kerge opereti formaat. Alustades importitud hispaania keelest, arenes see Kuuba sotsiaalsete ja poliitiliste sündmuste ja probleemide jooksvaks kommentaariks. Mitmed esirinnas tegutsevad heliloojad, nagu Ernesto Lecuona, esitasid Havanna teatritele hulga hitte. Suurepärased staarid, nagu vedett Rita Montaner, kes oskas laulda, klaverit mängida, tantsida ja näitlejana tegutseda, olid Kuuba vaste Mistinguett'ile ja Josephine Bakerile Pariisis.

Bufo

Kuuba Bufo teater on komöödia vorm, mis on rõve ja satiiriline. Selles kasutatakse teatritüüpe, mida võib leida kõikjal riigis. Bufo sai alguse umbes aastatel 1800-1815: Selle looja oli Francisco Covarrubias "karikaturist" (1775-1850). Järk-järgult loobusid koomiksitüübid oma euroopalikest eeskujudest ning muutusid üha enam kreoliliseks ja kuubalikuks. Koos sellega järgnes ka muusika. Laulutekstidesse jõudis släng, mis pärines orjaparakkidest ja vaestest barriodest:

Una mulata me ha muerto!

Y no prendan a esa mulata?

Como ha de quedar hombre vivo

si no prendan a quien matar!

La mulata es como el pan;

se deber como caliente,

que en dejandola enfriar

ni el diablo le mete el diente!

(Mulata on minu jaoks tehtud!

Veelgi enam, nad ei arreteeri teda!

Kuidas saab keegi elada

Kui nad seda tapjat ei võta?

Mulatta on nagu värske leib

Sa pead seda sööma, kuni see on kuum.

Kui jätad selle jahtumiseni

Isegi kurat ei saa hammustada!)

Guaracha

Guaracha on kiire tempoga ja sõnadega žanr. See sai alguse Bufo koomilisest teatrist ja 20. sajandi alguses mängiti seda sageli Havanna bordellides. Laulutekstid olid täis slängi ning käsitlesid uudisteemalisi sündmusi ja inimesi.

Contradanza

Contradanza on ajalooliselt oluline tants. See jõudis Kuubale 18. sajandi lõpus Euroopast. Contradanza on kogukondlik jada-tants, kus tantsufiguurid on kindla mustri järgi. Muusika tempo ja stiil oli hoogne ja üsna kiire. Varaseim Kuuba contradanza kompositsioon on San Pascual bailon, mis avaldati 1803. aastal. Kuubalased töötasid välja mitmeid kreoolistatud versioone, mis on varajane näide Aafrika traditsiooni mõjust Kariibi mere piirkonnas. Enamik muusikuid olid mustanahalised või mulatid: juba 19. sajandi alguses elas Kuuba linnades palju vabastatud orje ja segarahvuselisi inimesi.

"Havanna naistel on meeletu tantsuhimu; nad veedavad terveid öid ülestõusnud, ärritunud, hullumeelselt ja higi valades, kuni langevad tühjaks".

Contradanza tõrjus menüüdi kui kõige populaarsema tantsu, kuni alates 1842. aastast andis see teed habanera'le, mis oli hoopis teistsugune tantsustiil.

Danza

Seda, contradanza last, tantsiti samuti ridade või ruutude kaupa. See oli samuti hoogne muusika- ja tantsuvorm, mis võis olla kahe- või kolmekordse taktiga. Selle tantsuliigi asendas lõpuks danzón, mis oli sarnaselt habanera'le palju aeglasem ja rahulikum.

Habanera

Habanera arenes välja contradanza'st 19. sajandi alguses. Selle suur uudsus seisnes selles, et seda nii lauldi kui ka mängiti ja tantsiti. Selle areng oli vähemalt osaliselt tingitud prantsuskeelsete sisserändajate mõjust. Haiti revolutsioon 1791. aastal tõi kaasa selle, et paljud prantsuse koloniaalelanikud ja nende orjad põgenesid Oriente'ile. Cinquillo on üks oluline rütmimäng, mis esmakordselt ilmus sel ajal.

Habanera tantsustiil on aeglasem ja suurejoonelisem kui danza. 1840. aastateks oli habanera kirjutatud, lauldud ja tantsitud Mehhikos, Venezuelas, Puerto Ricos ja Hispaanias. Umbes alates 1900. aastast on habanera olnud reliktne tants; kuid muusikal on omaaegne võlu ja on olemas mõned kuulsad kompositsioonid, nagu näiteks "Tu", mille versioone on palju kordi salvestatud.

Valss

Valss (El vals) jõudis Kuubale 1814. aastaks. See oli esimene tants, milles paarid ei olnud seotud ühise järjestusmustriga. Seda tantsiti ja tantsitakse ikka veel 3/4 taktis, rõhk esimesel taktil. Algselt peeti seda skandaalilähedaseks, sest paarid seisid teineteise vastu, hoidsid teineteist "suletud" haardes ja nii-öelda ignoreerisid ümbritsevat kogukonda. Valss jõudis kõikidesse Ameerika riikidesse. Valsil on veel üks omadus: see on "rändtants", kus paarid liiguvad ringi. Ladina tantsudes on tantsijate järkjärguline liikumine ebatavaline, kuid esineb mõnes tantsus.

Zapateo

Kuuba campesino või guajiro tüüpiline tants Paaristants, mis hõlmab jalgade koputamist, enamasti meeste poolt. Illustratsioonid on olemas varasematest sajanditest, kuid tants on nüüdseks hääbunud.

Trova

19. sajandil tekkis Santiago de Cubas rändmuusikute, trubadooride rühm, kes liikusid ringi ja teenisid oma elatist laulmise ja kitarrimänguga. Nad olid heliloojatena väga olulised ja nende laule on kasutatud kõigis Kuuba muusikaliikides.

Pepe Sánchez (1856-1918) oli trova isa ja Kuuba boolero looja. Tal puudus ametlik muusikakoolitus. Märkimisväärse loomuliku andekusega kirjutas ta numbreid oma peas ega kirjutanud neid kunagi üles. Seetõttu on enamik neist numbritest nüüdseks igaveseks kadunud, kuigi umbes kaks tosinat on säilinud, sest sõbrad ja õpilased on need ümber kirjutanud. Ta lõi ka reklaamijutte enne raadio tekkimist. Ta oli eeskujuks ja õpetajaks suurtele trovadores, kes talle järgnesid.

Esimene ja üks pikemaajalistest oli Sindo Garay (1867-1968). Ta oli silmapaistev laulude helilooja ning tema parimaid laule on palju kordi lauldud ja salvestatud. Garay oli ka muusikaliselt kirjaoskamatu - tegelikult õppis ta alles 16-aastaselt ise tähestikku -, kuid tema puhul ei ole mitte ainult partituurid teiste poolt salvestatud, vaid on olemas ka helisalvestused. Ta tegi raadiosaateid, tegi salvestusi ja elas üle tänapäevani. Ta tavatses öelda: "Mitte paljud mehed ei ole surunud kätt nii José Martí kui ka Fidel Castroga!"

Chicho Ibáñez (1875-1981) oli isegi pikemaealisem kui Garay. Ibáñez oli esimene trovador, kes spetsialiseerus Kuuba pojale; ta laulis ka guaguancos ja abakuá (mustanahaliste salaseltsi) palasid.

Paljud varajased trovadores, nagu Manuel Corona (kes töötas Havanna bordellipiirkonnas), komponeerisid ja laulsid guarachasid aeglasemate bolerode tasakaalustamiseks.

Bolero

See on laulu- ja tantsuvorm, mis erineb oma hispaania nimekaimast. See sai alguse 19. sajandi viimasel veerandil traditsioonilise trova rajaja Pepe Sáncheziga. Ta kirjutas esimese boolero "Tristezas", mida lauldakse tänapäevalgi. Bolero on alati olnud trova muusikute repertuaari põhiline osa. Bolero osutus erakordselt kohanemisvõimeliseks ja tõi kaasa palju variante. Tüüpiline oli sünkoopiate kasutuselevõtt, mille tulemuseks olid bolero-son, bolero-mambo ja bolero-cha. Bolero-son sai mitmeks aastakümneks Kuuba kõige populaarsemaks tantsurütmiks ning just selle rütmi võttis rahvusvaheline tantsukogukond üle ja õpetas seda vääralt "rumbaks" nimetatud rütmina.

Danzón

Euroopa mõju Kuuba hilisemale muusikalisele arengule esindab danzón, elegantne muusikavorm, mis oli kunagi Kuuba kõige populaarsem muusika. See on kreoolistunud Kuuba contradanza järeltulija. Danzón tähistab muutust, mis toimus 18. sajandi lõpu kogukondlikust tantsustiilist hilisema aja paaristantsudeks. Selle ajendiks oli kunagise skandaalse walz'i edu, kus paarid tantsisid teineteise vastu ja teistest paaridest sõltumatult, mitte osana etteantud struktuurist. Danzón oli esimene Kuuba tants, mis võttis sellised meetodid kasutusele, kuigi nende kahe tantsu vahel on erinevus. Walz on progressiivne tants, kus paarid liiguvad mööda põrandat vastupäeva; danzón on "taskurätikuga" tants, kus paar püsib põrandal väikesel alal.

Danzóni eksporditi populaarseks kogu Ladina-Ameerikasse, eriti Mehhikosse. Nüüdseks on see nii muusikas kui ka tantsus relikt, kuid selle väga orkestreeritud järeltulijad elavad edasi.

Poeg

Cristóbal Díaz ütles, et poeg on Kuuba muusika kõige olulisem ja kõige vähem uuritud žanr. Võib õiglaselt öelda, et son on Kuuba jaoks sama, mis tango on Argentiina jaoks või samba Brasiilia jaoks. Lisaks on see ehk kõige paindlikum Ladina-Ameerika muusika vormidest. Selle suur tugevus on Euroopa ja Aafrika muusikatraditsioonide ühendamine. Selle kõige iseloomulikumad instrumendid on Kuuba kitarr, mida tuntakse tres'ina, ja tuntud kahepealine bongo; need on olemas algusest peale kuni tänapäevani. Tüüpilised on ka klavessiin, hispaania kitarr, kontrabass ja varakult ka kornet ehk trompet ja lõpuks klaver.

Poeg tekkis Oriente'is, saare idaosas, ühendades hispaania kitarri ja lüürilised traditsioonid Aafrika löökpillide ja rütmidega. Nüüdseks teame, et selle ajalugu eraldi vormina on suhteliselt hiljutine. Ei ole tõendeid, et see ulatub kaugemale kui XIX sajandi lõppu. Oriente'st kolis see Havannasse umbes 1909. aastal, mida vedasid Permanente (armee) liikmed, kes saadeti oma päritolupiirkonnast välja poliitika korras. Esimesed salvestused olid 1918.

On olemas palju erinevaid poegi. Odilio Urfé tundis need variandid ära:

son montuno

changuí

sucu-sucu

pregón

bolero-son

afro-son

son guaguancó

mambo

ja kindlasti võib lisada

salsa (suures osas)

timba

Lisaks on poeg ikka ja jälle muutnud vanemat danzónit, et muuta see sünkoopilisemaks ja kreoolistiilis, alates 1910. aastast danzón-mambo ja cha-cha-cha kaudu kuni keeruliste kaasaegsete arranžeeringuteni, mida on peaaegu võimatu kategoriseerida.

Tänapäeval varieerub son laialdaselt, kusjuures selle iseloomulikuks tunnuseks on sünkoopiline bassiimpulss, mis tuleb enne downbeati, andes sonile selle iseloomuliku rütmi; seda tuntakse kui oodatud bassi.

Kuuba jazz

Džässi ajalugu Kuubal oli aastaid varjatud, kuid nüüdseks on selgunud, et selle ajalugu Kuubal on peaaegu sama pikk kui USAs.

Varase Kuuba jazzbändi kohta on nüüdseks palju rohkem teada, kuigi täielikku hinnangut raskendab salvestiste puudumine. Ränded ja külaskäigud USAsse ja USAst ning vastastikune salvestiste ja nootide vahetus hoidis muusikuid mõlemas riigis kontaktis. 20. sajandi esimesel poolel olid Kuuba ja New Orleansi muusikute vahel tihedad suhted. Kuulsas Tropicana klubis tegutseva orkestri juht Armando Romeu Jr. oli Kuuba džässi teise maailmasõja järgse arengu juhtfiguur. Cubop'i nähtus ning Havannas ja New Yorgis toimunud jam-sessioonid lõid tõelisi fuusioone, mis mõjutavad muusikuid tänaseni.

Rita Montaner 1938. aastal filmi "El romance del palmar" filmivõtete ajal


Claves


Sexteto Occidente, New York 1926 tagasi: Maria Teresa Vera (kitarr), Ignacio Piñeiro (kontrabass), Julio Torres Biart (tres); esiplaanil: Miguelito Garcia (clavé), Manuel Reinoso (bongo) ja Francisco Sánchez (maracas).

Populaarne muusika

Muusikateater

Alates 18. sajandist kuni tänapäevani kasutasid populaarsed teatriformaadid muusikat ja tantsu ning andsid selleks ainest. Lisaks mõnede Euroopa ooperite ja operettide lavastamisele töötasid Kuuba heliloojad järk-järgult välja ideid, mis sobisid paremini kreooli publikule. Kuuba muusika jõudis maailmani salvestatud muusikaga. Kuni 1925. aastani oli Kuuba enim salvestatud artistiks Alhambra laulja Adolfo Colombo. Tema salvestused näitavad, et aastatel 1906-1917 salvestas ta umbes 350 numbrit, millest tänapäeval on säilinud väga vähe.

Esimene teater Havannas avati 1776. aastal. Esimene Kuuba ooper ilmus 1807. aastal. Muusikateater oli XIX sajandil ja XX sajandi esimesel poolel väga oluline. Raadio, mis alustas Kuubal 1922. aastal, aitas kaasa levimuusika arengule, sest see andis kunstnikele reklaami ja uue sissetulekuallika.

Zarzuela on väikesemahuline kerge opereti formaat. Alustades importitud hispaania keelest, arenes see Kuuba sotsiaalsete ja poliitiliste sündmuste ja probleemide jooksvaks kommentaariks. Mitmed esirinnas tegutsevad heliloojad, nagu Ernesto Lecuona, esitasid Havanna teatritele hulga hitte. Suurepärased staarid, nagu vedett Rita Montaner, kes oskas laulda, klaverit mängida, tantsida ja näitlejana tegutseda, olid Kuuba vaste Mistinguett'ile ja Josephine Bakerile Pariisis.

Bufo

Kuuba Bufo teater on komöödia vorm, mis on rõve ja satiiriline. Selles kasutatakse teatritüüpe, mida võib leida kõikjal riigis. Bufo sai alguse umbes aastatel 1800-1815: Francisco Covarrubias "karikaturist" (1775-1850) oli selle looja. Järk-järgult loobusid koomiksitüübid oma euroopalikest eeskujudest ning muutusid üha enam kreoliliseks ja kuubalikuks. Koos sellega järgnes ka muusika. Laulutekstidesse jõudis släng, mis pärines orjaparakkidest ja vaestest barriodest:

Una mulata me ha muerto!

Y no prendan a esa mulata?

Como ha de quedar hombre vivo

si no prendan a quien matar!

La mulata es como el pan;

se deber como caliente,

que en dejandola enfriar

ni el diablo le mete el diente!

(Mulata on minu jaoks tehtud!

Veelgi enam, nad ei arreteeri teda!

Kuidas saab keegi elada

Kui nad seda tapjat ei võta?

Mulatta on nagu värske leib

Sa pead seda sööma, kuni see on kuum.

Kui jätad selle jahtumiseni

Isegi kurat ei saa hammustada!)

Guaracha

Guaracha on kiire tempoga ja sõnadega žanr. See sai alguse Bufo koomilisest teatrist ja 20. sajandi alguses mängiti seda sageli Havanna bordellides. Laulutekstid olid täis slängi ning käsitlesid uudisteemalisi sündmusi ja inimesi.

Contradanza

Contradanza on ajalooliselt oluline tants. See jõudis Kuubale 18. sajandi lõpus Euroopast. Contradanza on kogukondlik jada-tants, kus tantsufiguurid on kindla mustri järgi. Muusika tempo ja stiil oli hoogne ja üsna kiire. Kuuba varaseim contradanza-kompositsioon on San Pascual bailon, mis avaldati 1803. aastal. Kuubalased arendasid välja mitmeid kreoolistatud versioone, mis on varajane näide Aafrika traditsiooni mõjust Kariibi mere piirkonnas. Enamik muusikuid olid mustanahalised või mulatid: juba 19. sajandi alguses elas Kuuba linnades palju vabastatud orje ja segarahvuselisi inimesi.

"Havanna naistel on meeletu tantsuhimu; nad veedavad terveid öid ülestõusnud, ärritunud, hullumeelselt ja higi valades, kuni langevad tühjaks".

Contradanza tõrjus menüüdi kui kõige populaarsema tantsu, kuni alates 1842. aastast andis see teed habanera'le, mis oli hoopis teistsugune tantsustiil.

Danza

Seda, contradanza last, tantsiti samuti ridade või ruutude kaupa. See oli samuti hoogne muusika- ja tantsuvorm, mis võis olla kahe- või kolmekordse taktiga. Selle tantsuliigi asendas lõpuks danzón, mis oli sarnaselt habanera'le palju aeglasem ja rahulikum.

Habanera

Habanera arenes välja contradanza'st 19. sajandi alguses. Selle suur uudsus seisnes selles, et seda nii lauldi kui ka mängiti ja tantsiti. Selle areng oli vähemalt osaliselt tingitud prantsuskeelsete sisserändajate mõjust. Haiti revolutsioon 1791. aastal tõi kaasa selle, et paljud prantsuse koloniaalelanikud ja nende orjad põgenesid Oriente'ile. Cinquillo on üks oluline rütmimäng, mis esmakordselt ilmus sel ajal.

Habanera tantsustiil on aeglasem ja suurejoonelisem kui danza. 1840. aastateks oli habanera kirjutatud, lauldud ja tantsitud Mehhikos, Venezuelas, Puerto Ricos ja Hispaanias. Umbes alates 1900. aastast on habanera olnud reliktne tants; kuid muusikal on omaaegne võlu ja on olemas mõned kuulsad kompositsioonid, nagu näiteks "Tu", mille versioone on palju kordi salvestatud.

Valss

Valss (El vals) jõudis Kuubale 1814. aastaks. See oli esimene tants, milles paarid ei olnud seotud ühise järjestusmustriga. Seda tantsiti ja tantsitakse ikka veel 3/4 taktis, rõhk esimesel taktil. Algselt peeti seda skandaalilähedaseks, sest paarid seisid teineteise vastu, hoidsid teineteist "suletud" haardes ja nii-öelda ignoreerisid ümbritsevat kogukonda. Valss jõudis kõikidesse Ameerika riikidesse. Valsil on veel üks omadus: see on "rändtants", kus paarid liiguvad ringi. Ladina tantsudes on tantsijate järkjärguline liikumine ebatavaline, kuid esineb mõnes tantsus siiski.

Zapateo

Kuuba campesino või guajiro tüüpiline tants Paaristants, mis hõlmab jalgade koputamist, enamasti meeste poolt. Illustratsioonid on olemas varasematest sajanditest, kuid tants on nüüdseks hääbunud.

Trova

19. sajandil tekkis Santiago de Cubas rändmuusikute, trubadooride rühm, kes liikusid ringi ja teenisid oma elatist laulmise ja kitarrimänguga. Nad olid heliloojatena väga olulised ja nende laule on kasutatud kõigis Kuuba muusikaliikides.

Pepe Sánchez (1856-1918) oli trova isa ja Kuuba boolero looja. Tal puudus ametlik muusikakoolitus. Märkimisväärse loomuliku andekusega kirjutas ta numbreid oma peas ega kirjutanud neid kunagi üles. Seetõttu on enamik neist numbritest nüüdseks igaveseks kadunud, kuigi umbes kaks tosinat on säilinud, sest sõbrad ja õpilased on need ümber kirjutanud. Ta lõi ka reklaamijutte enne raadio tekkimist. Ta oli eeskujuks ja õpetajaks suurtele trovadores, kes talle järgnesid.

Esimene ja üks pikemaajalistest oli Sindo Garay (1867-1968). Ta oli silmapaistev laulude helilooja ning tema parimaid laule on palju kordi lauldud ja salvestatud. Garay oli ka muusikaliselt kirjaoskamatu - tegelikult õppis ta alles 16-aastaselt ise tähestikku -, kuid tema puhul ei ole mitte ainult partituurid teiste poolt salvestatud, vaid on olemas ka helisalvestused. Ta tegi raadiosaateid, tegi salvestusi ja elas üle tänapäevani. Ta tavatses öelda: "Mitte paljud mehed ei ole surunud kätt nii José Martí kui ka Fidel Castroga!"

Chicho Ibáñez (1875-1981) elas isegi kauem kui Garay. Ibáñez oli esimene trovador, kes spetsialiseerus Kuuba pojale; ta laulis ka guaguancos ja abakuá (mustanahaliste salaseltsi) palasid.

Paljud varajased trovadores, nagu Manuel Corona (kes töötas Havanna bordellipiirkonnas), komponeerisid ja laulsid guarachasid aeglasemate bolerode tasakaalustamiseks.

Bolero

See on laulu- ja tantsuvorm, mis erineb oma hispaania nimekaimast. See sai alguse 19. sajandi viimasel veerandil traditsioonilise trova rajaja Pepe Sáncheziga. Ta kirjutas esimese boolero "Tristezas", mida lauldakse tänapäevalgi. Bolero on alati olnud trova muusikute repertuaari põhiline osa. Bolero osutus erakordselt kohanemisvõimeliseks ja tõi kaasa palju variante. Tüüpiline oli sünkoopiate kasutuselevõtt, mille tulemuseks olid bolero-son, bolero-mambo ja bolero-cha. Bolero-son sai mitmeks aastakümneks Kuuba kõige populaarsemaks tantsurütmiks ning just selle rütmi võttis rahvusvaheline tantsukogukond üle ja õpetas seda vääralt "rumbaks" nimetatud rütmina.

Danzón

Euroopa mõju Kuuba hilisemale muusikalisele arengule esindab danzón, elegantne muusikavorm, mis oli kunagi Kuuba kõige populaarsem muusika. See on kreoolistunud Kuuba contradanza järeltulija. Danzón tähistab muutust, mis toimus 18. sajandi lõpu kogukondlikust tantsustiilist hilisema aja paaristantsudeks. Selle ajendiks oli kunagise skandaalse walz'i edu, kus paarid tantsisid teineteise vastu ja teistest paaridest sõltumatult, mitte osana etteantud struktuurist. Danzón oli esimene Kuuba tants, mis võttis sellised meetodid kasutusele, kuigi nende kahe tantsu vahel on erinevus. Walz on progressiivne tants, kus paarid liiguvad mööda põrandat vastupäeva; danzón on "taskurätikuga" tants, kus paar püsib põrandal väikesel alal.

Danzóni eksporditi populaarseks kogu Ladina-Ameerikasse, eriti Mehhikosse. Nüüdseks on see nii muusikas kui ka tantsus relikt, kuid selle väga orkestreeritud järeltulijad elavad edasi.

Poeg

Cristóbal Díaz ütles, et poeg on Kuuba muusika kõige olulisem ja kõige vähem uuritud žanr. Võib õiglaselt öelda, et son on Kuuba jaoks sama, mis tango on Argentiina jaoks või samba Brasiilia jaoks. Lisaks on see ehk kõige paindlikum Ladina-Ameerika muusika vormidest. Selle suur tugevus on Euroopa ja Aafrika muusikatraditsioonide ühendamine. Selle kõige iseloomulikumad instrumendid on Kuuba kitarr, mida tuntakse nime all tres, ja tuntud kahepealine bongo; need on olemas algusest peale kuni tänapäevani. Tüüpilised on ka klavessiin, hispaania kitarr, kontrabass ja varakult ka kornet ehk trompet ja lõpuks klaver.

Poeg tekkis Oriente'is, saare idaosas, ühendades hispaania kitarri ja lüürilised traditsioonid Aafrika löökpillide ja rütmidega. Nüüdseks teame, et selle ajalugu eraldi vormina on suhteliselt hiljutine. Ei ole tõendeid, et see ulatub kaugemale kui 19. sajandi lõppu. Oriente'st kolis see Havannasse umbes 1909. aastal, mida vedasid Permanente (armee) liikmed, kes saadeti oma päritolupiirkonnast välja poliitika korras. Esimesed salvestused olid 1918.

On olemas palju erinevaid poegi. Odilio Urfé tundis need variandid ära:

son montuno

changuí

sucu-sucu

pregón

bolero-son

afro-son

son guaguancó

mambo

ja kindlasti võib lisada

salsa (suures osas)

timba

Lisaks on poeg ikka ja jälle muutnud vanemat danzónit, et muuta see sünkoopilisemaks ja kreoolistiilis, alates 1910. aastast danzón-mambo ja cha-cha-cha kaudu kuni keeruliste kaasaegsete arranžeeringuteni, mida on peaaegu võimatu kategoriseerida.

Tänapäeval varieerub son laialdaselt, kusjuures selle iseloomulikuks tunnuseks on sünkoopiline bassimpulss, mis tuleb enne downbeati, andes sonile selle iseloomuliku rütmi; seda tuntakse kui oodatud bassi.

Kuuba jazz

Džässi ajalugu Kuubal oli aastaid varjatud, kuid nüüdseks on selgunud, et selle ajalugu Kuubal on peaaegu sama pikk kui USAs.

Varase Kuuba jazzbändi kohta on nüüdseks palju rohkem teada, kuigi täielikku hinnangut raskendab salvestiste puudumine. Ränded ja külaskäigud USAsse ja USAst ning vastastikune salvestiste ja nootide vahetus hoidis muusikuid mõlemas riigis kontaktis. 20. sajandi esimesel poolel olid Kuuba ja New Orleansi muusikute vahel tihedad suhted. Kuulsas Tropicana klubis tegutseva orkestri juht Armando Romeu Jr. oli Kuuba džässi teise maailmasõja järgse arengu juhtfiguur. Cubop'i nähtus ning Havannas ja New Yorgis toimunud jam-sessioonid lõid tõelisi fuusioone, mis mõjutavad muusikuid tänaseni.

Rita Montaner 1938. aastal filmi "El romance del palmar" filmivõtete ajal


Claves


Sexteto Occidente, New York 1926 tagasi: Maria Teresa Vera (kitarr), Ignacio Piñeiro (kontrabass), Julio Torres Biart (tres); esiplaanil: Miguelito Garcia (clavé), Manuel Reinoso (bongo) ja Francisco Sánchez (maracas).

Buena Vista kogemus

Kogu maailma huvi Kuuba muusika vastu äratas taas üles tähelepanuväärne CD-album "Buena Vista Social Club". Ameerika kitarrist Ry Cooder, Briti muusikaprodutsent Nick Gold ja Kuuba muusik Juan Marcos Gonzáles töötasid koos uue ettevõtmise kallal. Nad panid kokku peamiselt vanematest Kuuba muusikutest koosneva grupi, mille idee oli taastada 1950. aastate kuldajastu Kuuba muusika. Esimesest, 1997. aastal ilmunud albumist sai suur hitt, mida müüdi üle viie miljoni eksemplari ja mis võitis 1998. aastal Grammy auhinna. 2003. aastal oli see ajakirja Rolling Stone poolt loetletud kõigi aegade 500 parima hiti nimekirjas nr 260. Esimesele CD-le on järgnenud veel kümmekond CD-d, mida on enamasti välja andnud Nonesuch Records või World Circuit.

1999. aastal ilmus dokumentaalfilm "Buena Vista Social Club", mille režissöör on Wim Wenders. See kogus 2007. aastaks 23 miljonit dollarit kogu maailmas. Noorem põlvkond oli avastanud, miks Kuuba muusika oli nii populaarne.

Buena Vista kogemus

Kogu maailma huvi Kuuba muusika vastu äratas taas üles tähelepanuväärne CD-album "Buena Vista Social Club". Ameerika kitarrist Ry Cooder, Briti muusikaprodutsent Nick Gold ja Kuuba muusik Juan Marcos Gonzáles töötasid koos uue ettevõtmise kallal. Nad panid kokku peamiselt vanematest Kuuba muusikutest koosneva grupi, mille idee oli taastada 1950. aastate kuldajastu Kuuba muusika. Esimesest, 1997. aastal ilmunud albumist sai suur hitt, mida müüdi üle viie miljoni eksemplari ja mis võitis 1998. aastal Grammy auhinna. 2003. aastal oli see ajakirja Rolling Stone poolt loetletud kõigi aegade 500 parima hiti nimekirjas nr 260. Esimesele CD-le on järgnenud veel kümmekond CD-d, mida on enamasti välja andnud Nonesuch Records või World Circuit.

1999. aastal ilmus dokumentaalfilm "Buena Vista Social Club", mille režissöör on Wim Wenders. See kogus 2007. aastaks 23 miljonit dollarit kogu maailmas. Noorem põlvkond oli avastanud, miks Kuuba muusika oli nii populaarne.