Sünkopeerimine ehk sünkoopia: määratlus ja roll muusikas

Sünkopeerimine ehk sünkoopia: avasta, kuidas rütmi ootamatu nihutamine loob groove’i jazzis, popis ja tantsumuusikas ning vormib muusikalist väljendust.

Sünkopeerimine on rütmiline efekt, mis loob muusikas ootamatuid rõhuasetusi ja pinget, rikkudes tavapärast võnkuvat löögistruktuuri. Sünkoopiat esineb siis, kui aktsendid (rõhud) asetuvad soovimatule või tavapärasest nõrgemale ajapositsioonile, kui noodid kestavad üle löökide piiride või kui ootuspärased löögid jäetakse välja. Selle tulemusel tekib voolav, nihestatud rütmitunne, mis annab paljudele lugudele liikumise ja iseloomu.

• Rõhk (aktsent) taktil, mida tavaliselt ei rõhutata.
• Puhkus seal, kus tavaliselt oleks lööklaine.
• Split-biitide kasutamine.
• Minutilised viivitused või edasilükkamised löökide ajastamisel.

"Kui takti (takti) tavaliselt rõhutamata osa on rõhutatud, loetakse rütm sünkoopiliseks".

Mida sünkoopia täpsemalt tähendab

Lihtsamalt öeldes on sünkoopia üldmõiste rütmi korrapärase voolu häirimise või katkestamise kohta; rütmiliste rõhkude või aktsentide paigutamine sinna, kus neid tavaliselt ei esine. Tehniliselt tekib sünkoopia näiteks siis, kui noodikest või aktsenti seotakse eelneva nõrgema löögiga (tie) või kui rõhk asetub löögi ja järgmise vahelisele „ja“-ruudule (off-beat). Sünkoopiat võib tekitada ka ootamatu vaikus (rest) tugevas positsioonis, mis nihutab kuulaja ootust.

Sünkoopia tüübid ja näited

• Off-beat aktsendid – rõhu asetamine löökide vahele (näiteks rõhk "ja" positsioonidel 2-ja ja 4-ja common time'is).
• Tie ja üle-bar-line – noodikeste sidumine üle taktipiiride, nii et tugev löök jääb ilma uutest algavatest rünnakutest.
• Vaikelu (rests) – ootamatu paus tugeval löögipositsioonil, mis annab rõhu järgmisel nõrgemal positsioonil.
• Polürütmiline sünkoopia – kahe või enama rütmimustri samaaegne kokkupõrge, kus rõhud ei lange kokku ja tekitavad nihkeid.
• Clave- ja afroriidid – Kuuba ja Aafrika mõjutustega rütmides on sünkoopia põhikomponent (nt son clave, rumba-silmus), mis loob suhteliselt keeruka aktsentmustri.

Ajalooline taust

Sünkopeerimine on olnud muusikalise kompositsiooni oluline element vähemalt keskajast saadik, kus polüfoonias ja rütmimängudes hakati teadlikult nihutama aktsente. Sünkoopia sai eriti tähtsaks populaarmuusika arengus: ragtime'i (nt Scott Joplin) ja seejärel džässi kaudu levisid komplekssemad nihked laiemale publikule. Afrokuubapõhised rütmid, blues ja gospel mõjutasid hiljem spoonlike sünkoopiamustreid pop-, funk- ja soul-muusikas.

Roll eri žanrites

Sünkopeerimist kasutatakse paljudes muusikastiilides ja see on põhiline mustade mõjutustega stiilides, nagu jazz, ragtime, Kuuba muusika, funk, ska, reggae, räpp, jump blues, progressiivne rokk, ekstreemne metal, breakbeat, drum'n'bass, dubstep ja minimalism. "Kogu tantsumuusika kasutab sünkoopiat ja see on sageli oluline element, mis aitab kogu lugu kokku siduda". Tagasilöögi kujul kasutatakse sünkoopiat praktiliselt kogu popmuusikas.

Mõnes žanris on sünkoopia sõna otseses mõttes stiili tuumik: ragtime'i ja džässi iseloomustavad sünkopaalsed rütmikad hüpped; funkis ja R&B-s luuakse groove sageli nihutatud aktsentidega; reggae rõhutab nõrku lööke ja off-beate; hip-hopis toetub rütm sageli sünkoopiale, et rõhutada teksti ja fraase.

Kuidas sünkoopiat noteeritakse ja kasutama hakatakse

Notatsioonis sünkoopiat kujutatakse tavaliselt järgmiste vahenditega:

• Tied (sidemed), mis ühendavad noote üle löökide ja taktipiiride, ehkki noodid algselt pannakse nõrgematele positsioonidele.
• Rests (vaikelud), mis jätavad välja ootuspärase rõhu ja viivad aktsendi järgmisele positsioonile.
• Aktsendisümbolid ja rõhutooted (>) rõhutamaks ootamatut lööki.

Praktiliselt tekib sünkoopia ka siis, kui esitaja ljätab väikse aja võrra löögi „taga taha” või „enne” – see on mäng aktsendiga, mida tihti kasutatakse fraasides emotsiooni või pinget loomiseks.

Kuidas sünkoopiat harjutada

• Alusta metronoomiga ja harjuta klappimist või pillimängu, asetades aktsendid teadlikult off-beat positsioonidele (näiteks "1 & 2 & 3 & 4 &" puhul klappi "&" positsioonile).
• Proovi mängida lihtsat muster, kus tugev löök jäetakse välja ja asemele pannakse aktsent järgmisele nõrgemale positsioonile.
• Õpi clave- ja pererütme (nt son- ja rumba-clave) – need annavad tugeva aluse afro-kuubatüüpi sünkoopiale.
• Kuula ja imiteeri – analüüsi lugusid, kus sünkoopia on selgelt tajutav (jazz-, funk- ja ragtime-kirjandus) ja proovi mustreid ümber mängida.

Mõju kuulajale ja loo ülesehitusele

Sünkoopia tekitab ootamatuse- ja edasi-tagasi liikumise tunnet: see võib tekitada rütmilist pinget, liikumist või „vinge” tunnet, mis hoiab kuulajat ärksana. Sünkoopiline fraas võib muuta lihtsa meloodia elavaks, rõhutada laulusõna või luua groove'i, mis paneb inimesi tantsima. Samuti kasutavad heliloojad sünkoopiat kontrastina – rahulik, regulaarne osa muudab sünkoopilise osa veel efektsemaks.

Kokkuvõte

Sünkopeerimine on paindlik ja võimas vahend rütmi mitmekesistamiseks. Olgu see peen aktsendinihe džässi improvisatsioonis, täpne clave-muster Kuuba muusikas või off-beat groove pop- ja tantsulugudes — sünkoopia annab muusikale elu, liikumise ja iseloomu. Selle mõistmine ja harjutamine avab uusi võimalusi nii esituses kui ka komponeerimisel.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sünkroonimine?

K: Millised on mõned näited sünkoopiate kohta?

K: Kuidas kasutatakse muusikas sünkoopiat?

K: Millal kasutati esimest korda sünkoopiat?

K: Kas see on teatavate muusikastiilide jaoks oluline?

K: Kuidas aitab sünkoopia lugusid kokku siduda?

Otsing