Tambourin: 18. sajandi Prantsuse muusikapala ja Provence'i trumm
Tambourin: avasta 18. sajandi Prantsuse muusikapala ja Provence'i trummi ajalugu — Rameau, Bizet, traditsiooniline rütm ja orkestrikeel.
Tambourin (hääldatakse prantsuse keeles) on muusikapala ja tantsuvorm, mis sai 18. sajandil Prantsusmaal laialt tuntuks. See põhineb Provence'i rahvatantsul ning imiteerib trummi ja tantsu kaasas käivat rütmi: teravat, kiiresti korduvat pulssi ja lihtsat, tõukaval liikumisel põhinevat rütmi. 18. sajandi prantsuse ooperites ja instrumentaalmuusikas kasutati seda sageli värsina või osa lõbusamate võtetena, mis lisasid tükile rahvapärast värvingut. Jean-Philippe Rameau komponendas oma ooperitesse mitu tamburiini ja sarnaseid provensaalset meeleolu kandvaid palasid; ka muud tollased komponistid kasutasid tambourini mõjutusi.
Muusikaline iseloom
Tambourin on tavaliselt kiire tempoga ja kirjutatud lihtsasse kahe- või kahetaktilisse taktimõõtu (näiteks 2/4). Iseloomulik on rõhk korduvatest rütmimustritest ja lihtsad, energilised meloodiad, mis sageli meenutavad rahvamuusikast tulenevat fraasistruktuuri. Orkestratsioonis või klaveri- ja süitiversioonides püüab helikeel imiteerida trummi pidevat põrutust—selleks kasutatakse kas bassiostinato’t, rõhutatud aktsente või perkusiooniga seotud muusikalisi figuure.
Provence'i trumm (tambourin de Provence)
Tambourin tähendab ka eraldi, Provence'i päritolu trummi. See on pikk, silindrikujuline kahepoolse löögipeaga trumm, mida mängitakse tavaliselt ühe trummipulgaga. Traditsioonilises provensaaliumbrises mängib trummi tihti koos väikese kolmeaugulise flöödiga, mida nimetatakse galoubetiks: flöödimängija hoiab ühe käega galoubet’t ja teise käega tambouriini löömist, nii et ühe inimese esituses sünnib samal ajal meloodia ja rütm.
Kasutus klassikalises muusikas ja rahvalikus esituses
Tambourin on esinenud nii rahvamuusikas kui ka ooperi- ja orkestriteostes. Lisaks Rameau’le on provensaalset rütmi või tambourini imitatsioone kasutanud mitmed heliloojad, sealhulgas François-Joseph Gossec ja Maurice Duruflé. Ka orkestriteoses on tambourin sageli esindatud kas päris trummi või selle muusikalise kujutisena: näiteks leidub sarnase rütmilise elemendiga osa Georges Bizet' teoses "L'Arlésienne Suite nr. 2". Tänapäeval esineb tambourin nii rahvamuusika ansamblites kui ka ajaloolisi stiile ja provensaali traditsioone taastavates etendustes.
Kokkuvõttes on tambourin nii tantsu- ja muusikastiil kui ka konkreetne instrument, millel on tugevad sidemed Provence'i rahvakultuuriga ning mis mõjutas 18. sajandi prantsuse kunstmuusikat ja jäi ka hiljem heliloojate huviorbiiti.
Otsige