Inimeste ja kodanike õiguste deklaratsioon (Prantsuse revolutsioon, 1789)
Inimeste ja kodanike õiguste deklaratsioon (prantsuse keeles La Déclaration des droits de l'Homme et du citoyen) on üks Prantsuse revolutsiooni tähtsamaid dokumente. Dokument koostati 1789. aastal peamiselt loomulike õiguste ja valgustusajastu põhimõtete alusel ning selle koostamisel osalesid mitmed tuntud poliitilised tegelased (muu hulgas Marquis de Lafayette koostöö Thomas Jeffersoniga). Deklaratsiooni peamine ülesanne oli fikseerida põhiõigused ja -põhimõtted enne uue riigi põhiseaduse väljatöötamist; selle võttis vastu 26. augustil 1789. aastal rahvusliku konstitutsioonilise assamblee (Assemblée nationale constituante).
Deklaratsioon loetleb mitmeid põhiväärtusi ja konkreetseid õigusi. Seal rõhutatakse näiteks usuvabadust, sõnavabadust, kogunemisvabadust ja võimude lahusust. Tekst lähtub ideest, et need õigused on loomulikud õigused, mis kehtivad kõigile inimestele — neid käsitleti dokumendis kui inimloomusest tulenevaid ja universaalseid tähendusega õigusi.
Deklaratsioon koosneb sissejuhatusest (préambule) ja 17 artiklist, mis sõnastavad põhimõtted õiguse võrdusest, seaduse ülimusest, eraomandi kaitsmisest ja karistuse proportsionaalsusest. Samas oli dokument oma aja raamides piiratud: see adresseeris põhiliselt meessoost kodanikke — naiste õigustest või eraldi kodanikuõigustest ei räägitud — ning ei käsitlenud otseselt orjusest tulenevaid probleeme. Sellest tulenevalt tekkis ka kohene vastureaktsioon — näiteks Olympe de Gouges esitas 1791. aastal oma naiste õiguste deklaratsiooni (Déclaration des droits de la femme et de la citoyenne).
"Esimene artikkel - Inimesed sünnivad ja jäävad vabadeks ja võrdseteks õigustega. Ühiskondlikud erinevused võivad põhineda ainult ühisel kasulikkusel."
Deklaratsiooni põhimõtted mõjutasid tugevalt hilisemat Prantsuse õigussüsteemi ja poliitilist mõtlemist. Selle sätteid on hiljem kasutatud alusena uute seaduste ja valitsuse meetmete õiguspärasuse hindamisel ning prantsuse konstitutsiooniline ja haldusõigus toetuvad sageli deklaratsiooni põhimõtetele. Samuti on deklaratsioon mõjutanud rahvusvahelist inimõiguste arutelu ja arengut ning peetakse üheks sammuks rahvusvaheliste inimõiguste — sh Ühinenud Rahvaste ülddeklaratsiooni — kujunemisel (rahvusvaheliste inimõiguste areng).
Kuigi deklaratsioon oli oma aja suhtes edumeelne ja kauaajalise mõjuga, on selle piiranguid laialdaselt tunnustatud: naiste, orjade ja teiste marginaliseeritud rühmade õigused jäid esmase teksti piiridest väljapoole ning osa mõningaid saavutusi tuli saavutada alles edasiste reformide, seaduste ja sotsiaalsete liikumiste kaudu (näiteks orjuse ametlikuks kaotamiseks Prantsuse kolooniates tuli vastu võtta eraldi otsused ja ebaühtlane ajalugu lõi selles valdkonnas keeruka pärandi).
Tänapäeval kasutatakse deklaratsiooni teksti ja selle ideid nii õigusliku pretsedendi kui ka poliitilise sümbolina: see on meeldetuletus vabaduse, võrdsuse ja vendluse põhimõtetest ning tööriist seadusandlike ja institutsionaalsete muutuste õigustamiseks või kritiseerimiseks.
Inimeste ja kodanike õiguste deklaratsioon. Selles kasutatakse kümne käsu stiili.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Inimeste ja kodanike õiguste deklaratsioon?
V: Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon on Prantsuse revolutsiooni ajal koostatud dokument, milles on kirjeldatud põhilisi inimõigusi.
K: Millal see kirjutati?
V: Deklaratsioon kirjutati Prantsuse revolutsiooni ajal 1789. aastal.
K: Kes selle kirjutas?
V: Selle koostasid Prantsusmaa Rahvusassamblee esindajad.
K: Millised on mõned näited selles dokumendis kirjeldatud õigustest?
V: Mõned näited on sõnavabadus, vabadus omada vara ja võrdsus seaduse ees.
K: Kuidas on see dokument olnud mõjukas?
V: See dokument on mõjutanud paljusid teisi inimõigusi kirjeldavaid dokumente, näiteks ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni.
K: Miks on see tänapäeval oluline? V: Deklaratsioon on jätkuvalt oluline meeldetuletus, et kõigil inimestel on teatud põhiõigused, mida valitsused kogu maailmas peaksid austama ja kaitsma.
