Prantsusmaa 1791. aasta põhiseaduse näol oli tegemist Prantsusmaa teise kirjaliku põhiseadusega. Prantsuse uus valitsus hakkas seda kasutama pärast Prantsuse revolutsiooni. Selle sissejuhatuseks oli Inimeste ja kodanike õigustedeklaratsioon. Põhiseaduse koostas Rahvusassamblee (Assemblée nationale constituante) ja see kinnitati 1791. aasta sügisel pärast pikki arutelusid ning kompromisse revolutsiooni eri jõudude vahel.

Taust ja valmimine

Pärast 1789. aasta sündmusi ja vanade privileegide kaotamist otsisid paljud revolutsiooni juhid stabiilset lahendust, mis tagaks eraomandi, kodanikuõigused ja õigusriigi põhimõtted, kuid säilitaks ka avaliku korra. Selleks kujundati uus riigikorraldus, mis püüdis ühendada liberaalse kodanliku konstitutsioonilise monarhia, kuid erinevad poliitilised jõud ei olnud ühel meelel kuninga võimu ulatuses.

Peamised sätted

Põhiseaduse tuumaks oli Võimude lahususe idee: seadusandlikku võimu täitis Rahvuskonvent (National Constituent Assembly ehk selle järglane Legislative Assembly), täidesaatva võimu moodustasid kuningas koos ministritega ning kohtuvõim teostati sõltumatute kohtute kaudu. Samuti sätestati kodanike ja õiguste üldpõhimõtted, mis tuginesid 1789. aasta deklaratsioonile.

  • Seadusandlus: toimus ühekogulisse (ühese kamaraga) assamblees, mille liikmeteks olid valitud aktiivsed kodanikud.
  • Valimisõigus: oli piiratud — poliitiliste õiguste (hääleõiguse) said vaid teatud kriteeriumitele vastavad «aktiivsed kodanikud» (vanus, maksukohustus jne), samas kui «passiivsed» kodanikud säilitasid küll isiklikud õigused, aga ei saanud valimistel osaleda.
  • Kuningavõim: kuningal oli määratud nii teatud õigusakte vetoodada (suspensiivne veto) kui ka sõjaline juhtimine ja ministrite nimetamise õigus, kuid tema võim oli oluliselt piiratud võrreldes absoluutse monarhiaga.
  • Õiguskorraldus ja haldus: õigussüsteem pidi olema sõltumatu, kasutusele tulid selgemad seaduslikud protseduurid ja võrdne kohtlemine; haldusreformid, mida oli alustatud juba varem, jätkusid (osadeks jagamine, kohalikud ametnikud).

Milles põhiseadus ebaõnnestus

Kuigi põhiseadus andis formaalselt monarhiale põhiseadusliku kuju, lõi reaalsus tõsiseid pingeid. Kuningas Prantsusmaa kuningal Louis XVI-l ei olnud põhiseaduse järgselt enam absoluutset võimu, kuid tal jäi teatav määr vetoõigust ja õigust ministrite määramisele. Ta ei usaldanud revolutsiooni ning kartis eriti jakobiinlasi ja muid radikaalseid jõude. Selle usalduse puudumise üks ilmne episood oli kuninga põgenemine Varennes'i (20.–21. juuni 1791), mille järel ta naasis, kuid tema positsioon nõrgenes oluliselt.

Lisaks mõjutasid ebaõnnestumist mitmed tegurid: valimisõiguse piiramine jättis suure osa elanikkonnast poliitilisest osalemisest kõrvale; majanduslikud raskused, toidupuudus ja sõjalised pinged (välismaised vastasseisud ja emigrantide tegevus) radikaliseerisid meeleolu; ning jakobiinide ja sans-culotte’ide surve nõudis kordaminekut ja tugevamaid meetmeid kui konstitutsioon andis.

Edasine areng ja tagajärjed

Põhiseadus ei suutnud peatada revolutsiooni liikumist radikaalsema suuna poole. Rahvusassamblee lõppes ja 1791. aasta lõpus kogunes uus seadusandlik kogu — Legislative Assembly. Poliitilised pinged eskaleerusid ning 10. augustil 1792 lõppes Prantsusmaa monarhia, kui Tuilerite palee ründamine ja kuninga võimu peatamine viis monarhia kukutamiseni. Seejärel kuulutati 1792. aasta sügisel välja esimene Prantsuse Vabariik ning 1793. aastal mõisteti endine kuningas hukka.

Miks 1791. aasta põhiseadus on tähtis?

Isegi kui selle konkreetne valitsusvorm püsis vaid lühikest aega, on 1791. aasta põhiseadus oluline samm konstitutsioonilise valitsemise ja võimude lahususe kujunemisel ning vabasuse, võrdõiguslikkuse ja eraomandi kaitse põhimõtete juurutamisel. See dokument peegeldab revolutsiooni kompromisse — soovi piirata monarhiat, aga samal ajal säilitada stabiilsus — ning illustreerib, kui keeruline oli see tasakaal realistlikult toimima panna ajal, mil seltskonnas toimetasid nii radikaalsed kui ka konservatiivsed jõud.