Philippe d'Orléans, Orléans'i hertsog, Prantsusmaa pojapoeg (2. august 1674 - 2. detsember 1723) oli Prantsusmaa kuningliku perekonna liige, kes oli kuningriigi regent aastatel 1715–1723. Ta sündis oma isa palees Saint-Cloudis ja oli sünnist saadik tuntud Chartres'i hertsogi tiitli all. Tema isa oli Louis XIV noorem vend Philippe I, Orléans'i hertsog, tuntud kui Monsieur; tema ema oli Elizabeth Charlotte Pfalzi. Pärast isa surma 1701. aastal päris ta Orléansi hertsogkonna ning kandis ametlikult hertsogi tiitlit (Philippe II d'Orléans). Tema noorusaastad ja haridus toimusid peamiselt kuninglikes paleedes, kus ta omandas poliitilisi ja võrgustikulisi teadmisi, mis hiljem regendina tähtsaks said.

1692. aastal abiellus Philippe oma esimese nõbu Françoise Marie de Bourboniga, Philippe'i onu Louis XIV ja Madame de Montespani noorima legitiimse tütrega (légitimée de France). Abielust sündis mitmeid lapsi, kellest tähtsam oli poeg, kes päris Orléansi hertsogkonna (Louis d'Orléans). Pärast Louis XIV surma 1715 tühistati osaliselt kuninga viimane testament ja Pariisi parlamendil oli suur roll regendi määramisel: Philippe'i nimetati regendiks noore kuninga Louis XV nimel kuni Louis täisealiseks saamiseni. Tema ametlik regentsus algas 1715. aasta sügisel ning lõppes 1723. aasta veebruaris, kui Louis XV deklareeriti seaduslikult täisealiseks. Tema valitsemisaeg sai ajalooliselt tuntuks kui regentuuriaeg (1715–1723) ja teda hakatakse sageli kutsuma le Régent. Ta suri 2. detsembril 1723 Versailles'is.

Poliitika ja valitsemine

Regendina püüdis Philippe vähendada absoluutkuninga bürokraatlikku ühtsust ja tagendada aristokraatia mõjuvõimu. Üks esimesi samme oli ministrite asemel mitmete nõukogude — nn polysynody — loomine, mis pidi jagama võimu ning kaasama kõrgemat aadlit riigiasjadesse. See süsteem eksisteeris vaid mõne aasta (ligikaudu 1715–1718) ja osutus jäigaks ning ebaefektiivseks, mistõttu traditsiooniline ministrite süsteem taastati.

Välispoliitiliselt pidi regent toime tulema sõdade järelrahutamisega pärast Põhja-Ameerika ja Euroopa kliiride lõppu (sh Hispaania pärilussõja tagajärjed). Tema valitsus perioodil otsustati säilitada suhteline rahu, leida liitlasi ja korrastada riigi rahandust, mis oli sõdade ja kulutuste tõttu kurnatud.

Majandus, John Law ja Mississippi kuplass

Regentsuse ajal usaldas Philippe osa majanduslikest reformidest Šotimaal sündinud spekulandi ja majandusteadlase John Law'ile. Law asutas panga ja riikliku monopoliettevõtte (Muuhulgas Mississippi Company), mille eesmärk oli hallata valitsuse võlga ning stimuleerida majandust. Alguses tõi süsteem suurt optimismi ja finantsturge arenesid kiiresti, kuid 1719–1720 puhkes nn Mississippi kuplass (bubble), mille tagajärjel aktsia- ja spekulatsioonihinnad kokku varisesid ja paljud investorid kaotasid suuri summasid. Krahh nõrgestas regendi majanduslikku positsiooni ja sundis valitsust sekkuma ning Law oma positsioonilt loobuma.

Kultuur, avalik elu ja pärand

Philippe oli tuntud kui suur kunstide ja ilulikkuse toetaja: tema hoole alla kuulusid teatrid, tants ja moetrendid, mis kujundasid nn regentsuse stiili (pehmem, vähem ametlik kui Louis XIV lõpuaeg). Ta elas püsivalt Pariisis Palais-Royal'is (varasem Orléansi residents) ja tema hoolealused salonid ning pidustused mõjutasid Pariisi ühiskondlikku elu. Tema võimuperioodil leevendati osaliselt tsensuuri ja rangemaid kuninglikke piiranguid, mis võimaldasid suuremat intellektuaalset ja sotsiaalset avatust.

Isiklikus elus oli Philippe tuntud kui karismaatiline ja mitmetahuline isiksus: tal oli hulk lähisuhteid nii vastassooga kui ka avalikkuses märgatud skandaalsemad seosed. Tema abielu Françoise Marie de Bourboniga oli poliitiliselt olulise tähendusega, sest see sidus Orléans'i haru lähimalt Bourbonite peavõimuga. Tema järeltulijad said hilisemate Orléanistlike pärijate aluseks ja Orléans'i liinil oli edaspidi oluline roll Prantsusmaa monarhia ja poliitika arengus.

Hinnang ajaloos

Historikud hindavad Philippe'i regentsust vastuoluliselt: ühtede jaoks märgib see perioodi, mil Prantsuse ühiskonnas toimus teatav liberaliseerumine ning kuningliku võimu ajutine pehmendamine; teiste jaoks jääb regentsus meelde majandusliku kriisi (Mississippi krahh) ning lühiajaliste ja ebaühtlaste reformide tõttu. Tema isiklik karisma ja kultuuriline mõju on siiski selgelt nähtavad — nii arhitektuuris, moes kui ka Pariisi ühiskondlikus elus kujunes regentsuse ajal eriline periood, mis erines Louis XIV tervikliku ja rangelt reguleeritud õukonna ajastust.

Philippe II d'Orléans jäi ajalukku kui oluline üleminekufiguur Bourbonite dünastias: ta hoidis trooni ja riiki stabiliseerituna noore kuninga majanduslikku ja poliitilist küpsust ootamata, jättes samas vastuolulise, kuid märgatava jälje Prantsusmaa 18. sajandi alguse arengusse.