John Churchill, 1. Marlborough' hertsog KG PC (26. mai 1650 – 16. juuni 1722) oli silmapaistev inglise sõjaväelane ja riigimees, kelle tegevus määras suure osa Suurbritannia välis- ja sõjapoliitikast 17. sajandi lõpust kuni 18. sajandi alguseni. Ta teenis viie monarhi ajal ning tema karjäär algas õukonnas — ta oli tõusnud Stuartide koja õukonna alandlikust page'ist ja teenis ustavalt Yorki hertsogi (hilisema kuningas James II) kõrval 1670ndatel ja 1680ndate alguses. See tutvustus andis talle võimaluse sõjaliste ja poliitiliste oskuste näitamiseks ning nii kujunes tema edasine karjäär kiireks.
Churchill toetas algul Jamesi trooni, kuid 1688. aastal, Glorious Revolution'i ajal, asus ta poolele protestantlikku Hollandist pärit William Oranje. Oma panuse eest Williami toetamisse pälvis ta juba kroonimisel Marlborough' (hääldatakse /ˈmɔːlbrə/) krahvitiitli. Ta teenis aktiivselt ka Üheksa-aastase sõja algusaastatel ja kogus mainet oskusliku väejuhi ning allianssidevahendajana. Hiljem sattus ta poliitilise vastasseisu tule alla: talle esitati süüdistusi jakobitismis, mis viisid tema lühiajalise kukutamiseni ja vangistamiseni Toweris vangis.
Kui troonile tuli kuninganna Anne (1702), paranes Churchill'i positsioon märkimisväärselt. Tema abiellumine võimeka ja mõjuka Sarah Jenningsiga — kel oli suur mõju ka kuningannale — aitas tal poliitilist mõju kasvatada. Anne nimetas Churchilli oma väejuhtideks ja ta tõusis kiiresti riigi kõrgeimaiks sõjaväelisteks ametipostideks ning 1702. aastal sai temast hertsog (1. Duke of Marlborough). Tema juhtimine oli keskne War of the Spanish Succession (Hispaania troonipärija sõda) ajal, kus ta saavutas mitu läbilõikavat võitu, mis tõstsid Inglismaa ja selle liitlaste positsiooni Euroopas.
Tuntumad Marlborough' sõjalised saavutused hõlmavad suuri lahinguid ja operatsioone, mis aitasid takistada Prantsuse ekspansiooni ja tugevdada liitlaste seisundit. Tema oskused taktikas ja liitlassuhete juhtimises muutsid ta rahvusvaheliselt tuntud väejuhtide hulka. Samas tekitasid tema edud ning kasvav rikkus ja võim ka vaenlasi ja poliitilisi rivaale, mis 1711. aastal viis tema tagasilangemiseni ning lõpuks sunnitud lahkumiseni ametitest — ta läks varaks mandrile ning naasis alles pärast 1714. aasta pärimuste muutusi.
Marlborough' pärand on mitmekülgne: ta aitas kujundada Inglismaa ja selle liitlaste geopoliitilist rolli Euroopas 18. sajandi alguses, tema sõjalised võidud kindlustasid pikemaajalise tasakaalu mandril ning tema isiklik rikkus ja järglased muutusid oluliseks osaks hilisemat poliitilistest ja ühiskondlikest suhetest. Samuti jääb tema ja Sarah Churchilli suhe — nii abielu kui ka poliitiline partnerlus — ajaloo huvitavaks näidiseks, kuidas isiklikud sidemed võisid mõjutada riigi poliitikat.
- Sündinud: 26. mai 1650
- Surnud: 16. juuni 1722
- Peamised rollid: väejuht, riigimees, 1. Duke of Marlborough
- Olulised perioodid: Glorious Revolution (1688), Üheksa-aastane sõda, War of the Spanish Succession (1701–1714)