John Graves Simcoe oli Briti kindral ja poliitik. Tema isa John Simcoe suri kopsupõletikku vahetult pärast Quebeci lahingut Seitsmeaastase sõja ajal, kui ta teenis kuninglikus mereväes. Oma isa auks liitus John Graves Simcoe Briti armee ridadesse ja sai lipnikuks. 1770. aastatel, Ameerika revolutsiooni eelõhtul, saadeti ta teenima Bostonisse, kus ta võitles Briti impeeriumi eest mässuliste vastu Bostoni piiramise ajal.

Teekond sõjaväest poliitikani

Pärast Bostoni operatsioone edutati Simcoe kapteniks. Kapten John Graves Simcoe võitles impeeriumi huvides ka Pennsylvania võitluses, sealhulgas Brandywine'i lahingus. Kuulduste kohaselt käskis Simcoe Brandywine'i lahingus oma meestel mitte tulistada põgenevaid mässulisi, kelle hulgas oli ka George Washington. Simcoe kavatses algselt luua mustanahalistest lojalistidest koosneva rügemendi, mis oleks moodustatud vabastatud orjadest, kuid selle asemel paluti tal asuda juhtima Queen's Rangersit – kuninganna väeosa.

Ameerika iseseisvussõja kogemused

Kolonelleitnant John Graves Simcoe, Queen's Rangersi komandör, osales mitmes olulises Vabadussõja lahingus. Sõja ajal sattus ta mitmel korral ohtu ning viibis ka lühiajaliselt vangistuses; hiljem naasis ta oma väeosade juurde. Simcoe püüdis paljastada ka Washingtoni Culperi spiooniringi. Pärast sõjategevuse lõpuetappe, sealhulgas sündmusi, mis kulmineerusid Yorktowni lahingus, saadeti ta tagasi Inglismaale, kus ta kirjutas revolutsioonilise sõja ajaloo Briti vaatenurgast.

Poliitiline tegevus ja Ülem-Kanada juhtimine

Inglismaal abiellus Simcoe Elizabeth Posthuma Gwillimiga ning asus poliitikukarjääri: ta valiti peaministri William Pitt noorema toetajana alamkoja liikmeks. Parlamendis toetas ta orjakaubanduse keelustamist ja Warren Hastingsi tagandamist India kuberneri kohalt. Simcoe hääletas ka 1791. aasta põhiseaduse seaduse poolt, millega Quebec jagati kaheks provintsiks, mida nimetati Ülem-Kanada ja Alam-Kanada. Kuigi ta soovis juhtida britte nende huvide kaitsel ka muudes konfliktides, määrati ta lõpuks Ülem-Kanada leitnandi‑kuberneriks.

Orjusevastane tegevus

Simcoe oli kindlalt orjanduse vastu ja soovis selle kiirkorras kaotada. Tema veendumused said tugeva tõuke, kui Ülem-Kanadas toimus vägivaldne juhtum Chloe Cooleyga: rühm Ülem-Kanada elanikke müüs Chloe Cooley nime kandva naise Ameerika Ühendriikidesse ja tiris ta sunniviisiliselt laevale. Simcoe oli selle intsidendi peale šokeeritud ja kasutas juhtumit avalikustamast lähtuva argumendina orjuse lõpetamiseks. Tema sõnad on jäädvustatud järgmiselt: "Briti põhiseaduse põhimõtted on põhimõtteliselt vastuolus selle räpase orjapidamise praktikaga, mille kristlus hukka mõistab, kui ma võtan Ülem-Kanada kuberneriameti, ei luba ma kunagi diskrimineerimist ebaausate tavade alusel Aafrika, indiaani või Ameerika päritolu inimeste suhtes."

Kuna mitmed seadusandliku kogu liikmed olid ise orjapidajad, ei saanud Simcoe orjapidamist otsesõnu keelustada. Selle asemel algatas ja toetas ta seadusandlust, mis piiras orjuse levikut. Ta andis välja seaduse "An Act to Prevent the Further Introduction of Slaves", mida on sageli nimetatud ka "Act to Limit Slavery". Selle seaduse põhisätte kohaselt ei saanud edaspidi Ülem-Kanadas sündinud inimene enam sündida orjana ning orjade ostmine ja müümine muutusid piiratumaks ja lõpuks ebaseaduslikuks.

Järeltulevad mõjud ja pärand

Kuna Ülem-Kanadas ei olnud orjatöö levinud samal määral kui lõunapoolsetes piirkondades, aitas Simcoe'i seadus orjanduse lõppemisele kaasa selle provintsi kontekstis ning tema poliitika ja avalik tegutsemine soodustasid orjusevastaste ideede levikut Briti Põhja-Ameerikas. Pärast seaduse vastuvõtmist kasvas Ülem-Kanadas vaba elanike ja põgenevate orjade hulk; paljud olid varem põgenenud Ameerika Ühendriikidest. Need liikumised ja varasemad abiteed tekitasid tingimused, mis aitasid hiljem kaasa nn Underground Railroad'ile kui organiseeritud abivõrgustikule, mis aitas orjadel pääseda vabadusse.

Simcoe pärandas Ülem-Kanadale administratiivse ja seadusliku raamistiku, millel oli pikkajaline mõju piirkonna poliitilisele arengule. Tema ametiaeg ja seaduslikud sammud orjuse piiramise suunas jäävad oluliseks osaks Kanada varasemast ajaloost.