Boheemlane: boheemluse ajalugu, elustiil ja kultuuriline tähendus
Sõna päritolu
Sõna boheemlane kasutati esimest korda Pariisis seoses mustlase all elava inimesega, sest paljud tol ajal arvati, et mustlased on pärit Böömimaalt. Prantsuse keeles kujunes sõnast bohémien üldistus, mis laienes hiljem kunstnikele ja loomeinimestele, kes elasid ühiskonna normidest erinevalt.
19. sajandi Pariis — boheemluse sünnikoht Euroopas
19. sajandi lõpus (1800. aastate lõpus) hakati Pariisis nimetama boheemlaseks vaeseid maalikunstnikke, kirjanikke, muusikuid ja näitlejaid, kes sageli tulid provintsist või teistest riikidest püüdes Pariisis elatist teenida. Pariis oli tol ajal Euroopa kultuurikeskus: kunstnikud ja intellektuaalid kogunesid Montmartre'il ja teistes linnaosades, osalesid salongides, kohvikutes ja ööklubides, et vahetada ideid ja otsida publikut.
Montmartre'i ja Pariisi ööelu sümboliteks said kohvikud, kabareed ja teatrid. Üks tuntumaid seal elanud maalikunstnikke oli Henri Toulouse-Lautrec, kes maalide ja plakatitega jäädvustas kabareede ja tantsusaalide atmosfääri ning kujutas tihti can-can-tantsijaid ja prostituute. Tema reklaamplakatid on nüüd tunnustatud kunstiteosed (plakateid tehes populariseeris ta palju ööklubisid).
Igapäevaelu ja väärtused
Boheemlaseks peetud inimeste elu oli sageli majanduslikult raskem: paljud elasid vaeselt, kandisid kordus- või kulunud riideid, jagasid väikseid ateljeesid või ühiseluruume ning elasid ebakindlas tööhõives. Samas andis see elu palju vabadust eneseväljenduseks. Boheemluse peamised tunnused olid:
- Loovus ja kunstile pühendumine — looming oli esikohal isegi siis, kui see tähendas ebastabiilset sissetulekut.
- Vääramatu vabadusnorm — vähem tähtis oli ühiskondlik staatus, olulisem oli isiklik ja kunstiline eneseväljendus.
- Alternatiivsed elustiilid — teistsugune riietus, suhtumine religiooni ja poliitikasse, vabam seksuaalkäitumine ning ööelu väärtustamine.
- Kollektiivne elu ja võrgustikud — kunstnikeringid, poeetilised salongid ja kohvikud pakkusid nii emotsionaalset kui praktilist tuge.
20. sajandi levik ja mitmekesisus
20. sajandil levis mõiste "boheemlane" ka teistesse riikidesse ning hakati kirjeldama eri tüüpi loomeinimesi kogu Euroopas ja Põhja-Ameerikas (20. sajandil). Boheemlus ei olnud ühtne liikumine: ta võis ilmuda bohème’ina Pariisi kohvikutes, modernistliku kirjanike rühmana, anarhistlikuna poliitilises aktivismis või vastupidi — boheemlikuna moes ja esteetiliselt tähenduslikuna.
Tähtsad arengud 20. sajandil olid näiteks boheemluse ühendumine teiste subkultuuridega (nt mõningates paikades beatnikud ja hiljem hippid), aga ka boheemluse lokaliseerumine tuntud boheemlaslike piirkondadena, nagu Greenwich Village ja San Francisco North Beach Ameerikas või Berliini ja Viini loomingulised kvartalid Euroopas.
Boheemlus ja ühiskondlik mõju
Boheemluse kultuuriline tähendus on mitmekihiline. See on andnud ühiskonnale uusi esteetilisi suundi, kirjandus- ja kunstivoolusid, samuti muutnud avalikku arutelu moraali, poliitika ja seksuaalsuse teemadel. Boheemlus on tihti seotud ka sotsiaalse kriitikaga ning uuendustega ühiskondlikes normides.
Gentrifikatsioon ja boheemluse paradoks
Üks boheemluse paradokse on see, et boheemlikud kvartalid, mis algselt pakuvad odavat eluruumi ja loomingulist vabadust, muutuvad sageli ajapikku populaarseks ning meeldivad ka jõukamatele elanikele ja ettevõtjatele. See toob kaasa gentrifikatsiooni: üüri ja kinnisvara kallinemise, mis võib välja tõrjuda neid samu kunstnikke ja tudengeid, kes ala algselt elavaks tegid. See on tänapäeval tavaline nähtus paljudes linnades.
Boheemlus tänapäeval
Tänapäeval on boheemlus nii stiili kui ka hoiakuna endiselt tuntav: mood, interjöörid, festivalid ja populaarne kultuur on võtnud üle boheemluse elemente. Samuti on ilmunud uusi vorme — digitaalsed nomadid ja loomeinimesed, kes kasutavad internetti eneseväljenduseks ja teenivad elatist muul moel kui traditsiooniline ateljeeelu —, kuid algsed väärtused jäävad samaks: looming, vabadus ja alternatiivsed väärtused.
Kriitika ja müütide lõhkumine
Boheemluse kohta on palju romantiseeritud kuvandeid: vaene, kuid vaba geenius. Tegelik tegelikkus oli ja on sageli palju nüansirikkam — lisaks loomingulisele vabadusele kaasnes sagedasti majanduslik ebakindlus, terviseriskid ja sotsiaalne stigmatiseerimine. Samas on boheemlus aidanud laiendada ühiskonna ettekujutust sellest, mis on lubatud ning mis on kunst ja eluviis väärt.
Boheemluse lugu on seega lugu nii kultuurilisest uuendusest kui ka sotsiaalsetest probleemidest, mis tekivad siis, kui loovus ja kapital kohtuvad. Mõistmine, kuidas need protsessid toimivad, aitab paremini hoida loomingulisi ruume ja toetada mitmekesist linnakultuuri.
La Goulue laval: Toulouse-Lautreci plakat
Böömi alad
Böömilised piirkonnad erinevates linnades on:
- Pariis - Montmartre ja Montparnasse
- Istanbul - Pera (Beyoglu)
- London - Chelsea, Camden Town ja Soho
- München- Schwabing
- Belgrad- Skadarlija
- Madrid- Lavapiés Madridis
- Milano - Isola ja Colonne di San Lorenzo
- New York City - Greenwich Village, East Village ja Chelsea
- Massachusetts - Provincetown
- California- Carmel-by-the-Sea,
- San Francisco - Mission District
- Chicago- Logan Square
- New Orleans - Prantsuse kvartal
- Toronto- Kensingtoni turg
- Mexico City- Coyoacán ja Condesa
- Sydney- Kings Cross ja Newtown
- Tokyo - Shimokitazawa
- Vancouver- Commercial Drive
20. sajandil oli see vana maja New Orleansis tuntud kui boheemlaste kohtumispaik.
Boheemlased kultuuris
- Böömi inimesi ja kohti on maalidel väga sageli kujutatud. Pariisi kuulsate boheemlaslike kunstnike hulka kuuluvad Henri Toulouse-Lautrec, Vincent van Gogh ja Maurice Utrillo.
- La bohème tähendab "boheemlane". See on Giacomo Puccini kuulsa ooperi nimi.
- Moulin Rouge! on Baz Lurhmanni film.
Seotud leheküljed
- Montmartre
- Moulin Rouge
- Henri Toulouse-Lautrec
- La bohème
Küsimused ja vastused
K: Mida tähendab sõna "boheemlane"?
V: Sõna "boheemlane" kasutati esmalt Pariisis mustlaste kohta, hiljem hakati seda kasutama vaeste maalijate, kirjanike, muusikute ja näitlejate kohta, kes reisisid Pariisi teistest linnadest. Samuti viitab see elustiilile, mis hõlmab sõnavabadust ja mittevastavust konservatiivsele ühiskonnale.
K: Kus elasid boheemlased sageli?
V: Paljud boheemlased elasid Montmartre'il, mitte kaugel Pariisi Moulin Rouge'ist. Sageli jagasid nad katusealuseid tube, sest see oli küll odavam, kuid võis olla külmade talvede ja kuumade suvede tõttu ebamugav.
Küsimus: Kes oli üks kuulus maalikunstnik, kes elas Montmartre'il?
V: Üks kuulsamaid Montmartres elanud maalikunstnikke oli Henri Toulouse-Lautrec. Ta armastas maalida can-can-tantsijaid ja prostituute ning tema plakatid on nüüdseks kuulsad kunstiteosed.
K: Kuidas on mõiste "boheemlane" tähendus aja jooksul muutunud?
V: 20. sajandil levis sõna "boheemlane" teistesse riikidesse ja seda hakati kasutama eri tüüpi ja erineva elustiiliga kunstnike kirjeldamiseks. See hõlmas seda, kas neil oli regulaarne töökoht, nende poliitilised vaated, religioossed vaated, seksuaalkäitumine ja meelelahutuslikud eelistused.
K: Miks on boheemlastel sageli raskusi elatise teenimisega?
V: Boheemlased püüavad tavaliselt elatist teenida maalimise, näitlemise või kirjutamisega, mis on keeruline, sest neil on raske sel viisil piisavalt raha teenida. Lisaks sellele kannavad nad tavaliselt vanu või kasutatud riideid, mistõttu ei saa nad endale lubada kallimaid esemeid, näiteks head soengut, mis võib mõjutada nende võimet leida töövõimalusi või seda, et potentsiaalsed tööandjad/kliendid võtaksid neid tõsiselt.
K: Kas väljaspool Pariisi on piirkondi, kus inimesed elavad boheemlaslikku elustiili?
V: Jah - 20. sajandi jooksul on paljudes linnades peale Pariisi olnud piirkondi, kus inimesed on võtnud omaks boheemlasliku eluviisi, kuid need piirkonnad võivad muutuda moes olevaks rikaste inimeste jaoks, mis tõrjub vaesemad kunstnikud ära, sest üürihinnad on tõusnud, mistõttu on see neile enam kättesaamatu.
K: Miks valivad mõned üliõpilased boheemlasliku elustiili?
V: Mõned jõukamatest peredest pärit üliõpilased valivad boheemlasliku elustiili, et nad saaksid kogeda väljendusvabadust, mida konservatiivsemates ühiskondades, kus kõik muretsevad selle pärast, mida teised neist arvavad, ja hoolivad asjadest nagu riided ja majad rohkem kui eneseväljendusest.
