AlegsaOnline.com

Fra Angelico (u 1395–1455) Itaalia renessansikunstnik ja õndsaks tunnistatud

Fra Angelico Itaalia renessansikunstnik ja õndsaks tunnistatud maalikunstnik Beato Angelico tuntud pühade freskode, vaimse ilu ja meisterliku tehnika poolest

Autor: Leandro Alegsa

21-08-2025

Fra Angelico (u. 1395- 18. veebruar 1455) oli Itaalia varauusaegne renessansiaegne maalikunstnik. Giorgio Vasari, kes kirjutas "Kunstnike elusid", ütles, et tal oli "haruldane ja täiuslik talent".

Fra Angelico on tuntud paljude erinevate nimede all. Kui ta sündis, kutsuti teda Guido di Pietroks. Inimesed, kes tundsid teda vanemas eas, kutsusid teda Fra Giovanni da Fiesole'ks (vend Johannes Fiesole'st). Kui Giorgio Vasari 1500. aastatel kirjutas temast "Kunstnike eludes", tunti teda juba kui Fra Giovanni Angelico (Vend Giovanni, kes on nagu ingel).

Itaallased kutsuvad teda tavaliselt il Beato Angelico (õnnistatud Angelico). Teda on pikka aega kutsutud nii, sest teda peeti Jumala õnnistatud inimeseks, kes andis talle maalimisalga, ja ka sellepärast, et ta oli nii hea ja püha mees. Nüüd on nimi "Õnnistatud Angelico" saanud ametlikuks, sest 1982. aastal andis paavst Johannes Paulus II talle "õndsaks tunnistamise", mis tähendab, et ta on nüüd teel pühakuks saamise poole.

Vasari ütleb tema kohta: Ta oli nii tagasihoidlik ja tagasihoidlik kõiges, mida ta tegi ja ütles, ning kelle pildid olid maalitud nii targalt ja püha usuga." Vasari ütles: "Ei ole võimalik leida piisavalt head, mida öelda selle püha isa kohta. "

Elulugu lühidalt

Fra Angelico sündis umbes 1395. aastal Itaalias ja tema ilmalik nimi oli Guido di Pietro. Ta astus noorena Dominikaani ordu ridadesse ja võttis munganime Fra Giovanni. Suurem osa tema karjäärist kulges Firenze ümbruses ning ta töötas nii kloostrites kui ka maalikoolides. Teda kutsuti sageli maalima sakraalsetes ruumides, kus tema töödele oli tähtis nii liturgiline kui ka didaktiline funktsioon.

Stiil ja töömeetod

Fra Angelico stiil ühendab gooti valguse ja lihtsuse varajase renessansi uudse ruumikäsituse ja peenemate anatoomiliste joontega. Tema pildid on tuntud vaimse rahulikkuse, peene värvikasutuse ja delikaatse valguse poolest. Ta kasutas sageli kuldtausta varasemates altari- ja ikoonilaadsetes töödes, kuid arendas edasi ka perspektiivi ja ruumi sügavust, et kujutada stseene elavamalt ja loogilisemalt. Tema tööde iseloomulik tunnus on ka kujutuste tagasihoidlik ja palvetav meeleolu—figuurid sageli kalduvad vaikse tähelepanu või pühendumise poole.

Tähtsamad teosed ja projektid

San Marco klooster, Firenze — Fra Angelico kõige kuulsam töö on suurem fresco- ja altariüksus San Marco kloostris, kus ta maaliskomplekteeris mungarakkude ja kiriku sisekujunduse ning lõi vaikse ja meditatiivse atmosfääri palveränduritele ja mungakogukonnale.
Annoitsevad (Annunciation) versioonid — mitmed tema kuulsamad Annunciatsioonid (näiteks San Marco kirikus ja teiste tellimuste altarpaneelid) näitavad tema graafilist selgust ja peent värvimeelt.
Nikoliinikappeli (Niccoline Chapel) freskod Vatikani palees — Fra Angelico oli kutsutud töötama paavsti ja kuriaali tellimustel ka Roomas, kus ta maalis stseene kiriklike ja paavstlike teemadega.
Paljud altari- ja predella-tööd, samuti paneelmaalid ja väiksemad pühakirjeldused, mis levisid tema ateljeest ja mõjutasid paljusid järgijaid.

Pärand ja mõju

Fra Angelico mõju renessansikunstile oli märkimisväärne: tema rahulik religioossus, selge narratiiv ja peene värvitunnetusega figuurikäsitlus mõjutasid selliseid järgijaid nagu Fra Filippo Lippi ja Benozzo Gozzoli ning laiemalt kloostrikunsti standardeid. Tema tööd on tänapäeval hinnatud nii kunstilise meisterlikkuse kui ka vaimse sügavuse poolest.

Õndsaks tunnistamine ja tähendus

1982. aastal tunnustas paavst Johannes Paulus II Fra Angelico õndsaks (beatus) — see ametlik kiriklik tunnustus rõhutab tema elu pühadust ja kunstnike ning vaimulike seas laialdast austust. Tema õndsaks tunnistamine kinnitab, et teda peetakse eeskujuks kristlikus kunstitraditsioonis ning et tema kunst jätkub pühendumise ja palve vahendina.

Fra Angelico on jäänud meelde kui kunstnik, kes suutis kombineerida kõrget tehnilist oskust ja sügavat usulist tunnetust, luues teoseid, mis jätkuvalt kõnetavad nii usklikke kui ka kunstiarmastajaid.

See nägu "Kristuse mahapanekul" on arvatavasti Fra Angelico eneseportree.

Biograafia

Varajane elu, umbes 1385-1436

Fra Angelico sündis Itaalias Toscanas Fiesole lähedal Mugellos tõenäoliselt umbes 1385-87 ja suri Roomas 1455. aastal. Tema vanemate kohta ei ole midagi teada. Ta sai nimeks Guido või Guidolino.

1407. aastal astus ta Fiesoles dominiiklaste ordusse. Kui ta 1423. aastal ametlikult vennaks sai, muutis ta oma nime Guido asemel Fra Giovanni (vend Johannes) nimeks. (Inimesed, kes võetakse püha ordu liikmeks, võtavad tavaliselt uue nime.) Nagu teisedki dominiiklaste ordu "vennad" (vennad), kandis ta valget rüüd ja musta mantlit ning ajas osa oma peast raseeritud.

Fra Angelicol oli vend Benedetto, kes oli samuti dominiiklasest vend. Fra Benedetto maalis valgustatud käsikirju. Võimalik, et Fra Angelico õppis ka käsikirjade maalimist. Firenzes asuvas San Marco kloostris on mitmeid käsikirju, mida ta arvatavasti on maalinud. Ta oli väga hõivatud muude töödega kloostrites, kus ta elas, kuid ta leidis siiski aega maalida pilte, mis said väga kiiresti kuulsaks. 1418. aasta jaanuaris ja veebruaris sai ta tasu maalide eest, mida ta tegi Santo Stefano del Ponte kirikus.

Aastatel 1418-1436 maalis Fra Angelico Fiesole kiriku jaoks altarimaali, mis on kahjustatud. Vanuse tõttu on osa värvist maha tulnud või tuhmunud ning teised kunstnikud on Fra Angelico tööd üle maalinud, püüdes maale parandada. Altarimaali ülemine osa on Londoni Rahvusgaleriis. See kujutab Kristust kirkuses, keda ümbritseb üle 250 figuuri, ning on suur ja suurejooneline teos. Seda on kirjeldatud kui üht parimat tööd galeriis.

San Marco, Firenze, 1436-1445

1436. aastal asutati Firenzes mõnes vanemas kloostrihoones uus San Marco dominiiklaste klooster. Fra Angelico oli üks Fiesole'i vendadest, kes kolis Firenzesse. See oli Fra Angelico jaoks oluline samm, sest Firenzes oli juba palju kunstnikke, kellelt ta sai õppida. Kloostris oli väga rikas "kunsti patroon" Cosimo de' Medici, kes armastas osta kunstiteoseid endale ja oma lemmikkirikutele. Cosimo võttis kloostri suurimad kloostritoad, mida kutsuti kambriteks, et tal oleks vaikne koht religioossete mõtete jaoks. Fra Angelico maalis Cosimo kambriaseinale pildi, millel on kujutatud maagid Petlemmas.

Cosimo palkas Fra Angelico, et ta maaliks kloostri jaoks rohkem pilte. Kõik mungade kambriad ehitati üleval ümber ruudukujulise sisehoovi, mille keskel oli aed (mida nimetatakse kloostriks). Fra Angelico maalis trepi ülemise astme seinale fresko, mis kujutab ingel Gabrieli, kes teatab Jeesuse sünnist Neitsi Maarjale. See on üks tema kuulsamaid pilte. Seejärel hakkas Fra Angelico maalima pilti igasse mungakambrisse. Igas kambrias on akna kõrval seinal suur ümmargune pilt. Vähemalt kuus neist maalidest tegi Fra Angelico ise ja teised kunstnikud, kes kopeerisid tema maalimisstiili. Need pildid pidid aitama mungasid palvetamisel.

1439. aastal valmis üks tema kuulsamaid teoseid, mis on altarimaal San Marco kiriku jaoks, kus munkade palveid peetakse. Sellel on kujutatud Madonna ja laps troonil, keda ümbritsevad eri aegadest pärit pühakud, kes on kõik koos, nagu seisaksid nad ühes taevas asuvas ruumis ja räägiksid pühadest asjadest. Selline "Püha vestluseks" nimetatud maalitüüp muutus hiljem väga populaarseks, kuid see on üks esimesi.

Vatikan, 1445-1455

1445. aastal saatis paavst Eugenius IV sõnumi, et Fra Angelico tuleks Rooma, et maalida Püha sakramendi kabeli freskod Püha Peetruse kabelisse. Hiljem lammutas paavst Paulus III selle kabeli, et teha ruumi uuele Püha Peetruse basiilikale, ning Fra Angelico töö läks kaduma. Vasari ütleb, et üks paavstidest (see võis olla Eugenius või paavst Nikolai V) küsis Fra Angelicolt, kas ta sooviks väga tähtsat Firenze peapiiskopi ametikohta. Kuid Fra Angelico ei soovinud nii kõrget ametikohta ja ta pakkus sellele kohale mõne teise munga nime. 1447. aastal läks Fra Angelico koos oma õpilase BenozzoGozzoliga Orvieto linna, et maalida sealse katedraali jaoks mõned pildid . Üks tema teine õpilane oli Zanobi Strozzi, kuid ta ei saanud nii kuulsaks kui Benozzo.

Aastatel 1447-1449 viibis Fra Angelico taas Vatikanis, kuhu paavst Nikolai V oli ehitanud väikese kabelikese, kus ta sai eraviisiliselt palvetada. Pildid, mida Fra Angelico ja tema õpilased seal maalisid, kujutavad kahe noore pühaku, Püha Stefanuse ja Püha Laurentsiuse elu, kes mõlemad olid "märtrid" (nad tapeti oma kristliku usu tõttu). Väike kabel on oma erksate värvide ja kullatud lehtedega kaunistustega nagu ehtekarp. Aastatel 1449 kuni 1452 oli Fra Angelico tagasi oma vanas Fiesole kloostris, kus ta oli priori (ülemus). Fra Angelico õpilased jäid tõenäoliselt Rooma, et lõpetada tööd kabelil.

Surm ja õndsakssaamine

1455. aastal läks Fra Angelico tagasi Rooma, ilmselt selleks, et vaadata tööd paavst Nikolai kabelis. Ta suri dominiiklaste kloostris ja maeti Santa Maria sopra Minerva kirikusse. Paavst Johannes Paulus II pühitses Fra Angelico 3. oktoobril 1982. aastal, mistõttu teda tuntakse ametlikult "õndsa Angelico" nime all. 1984. aastal tegi paavst ta katoliku kunstnike patrooniks.

Fra Angelico ei tahtnud kunagi olla tähtis ja kuigi ta oli väga andekas, ei seadnud ta end kunagi teistest kõrgemale. Ta arvas, et tema kõige tähtsam töö oli teiste eest hoolitsemine. Ta palvetas alati, enne kui ta pintsli kätte võttis, et maalida, ja ta ei teinud oma piltidel hiljem kunagi mingeid muudatusi, sest ta uskus, et Püha Vaim juhib teda. Ta maalis väga palju ristilöömise stseene ja ta nuttis neid maalides alati.

Tema haual on kirjas:

"Kui te mind kiidate, ärge öelge, et ma olen kuulus maalikunstnik.

Selle asemel ütle, et Jeesuse armastuse pärast andsin kõik, mis mul oli, vaestele.

Asjad, mis tunduvad olulised maa peal, ei ole need, mis on olulised taevas.

Ma olen Vend Johannes, Firenze, Toscana õitseng.

Püha Markuse kloostri "Kuulutamine" (Annunciation)

Madonna ja laps koos pühakutega Firenze San Marco freskolavastuses. Kaks pühakut on dominiiklastest mungad nagu Fra Angelico.

Fra Angelico maalide kohta

Fra Angelico töötas ajal, mil maalimisstiil oli muutumises. Muutused olid alanud sada aastat enne tema aega Giotto töödega. Fra Angelico oleks näinud kuulsaid pilte "Püha Franciscuse elust", mida Giotto tegi Firenze Santa Croce kiriku jaoks. Giotto maalidel näevad figuurid välja tõelisemad, kindlamad ja elusamad kui teiste 1300. aastate maalijate piltidel. Giotto oskas ka väga hästi maalida inimeste nägusid ja nende tunnetusi näitavaid tegevusi. Tema tööd avaldasid suurt mõju kõigile kunstnikele, kes neid nägid.

Samal ajal meeldis rikastele patroonidele, nagu Cosimo de Medici, oma rikkust näidata. Nad tegid seda sageli, tellides maalid, millel oli palju erksat värvi ja tõelist kuldset tausta. Punane värv, mida nimetati "vermiliidiks", oli üks kõige kallimaid. Kuid kõige kallim värv oli ilus sinine, mida valmistati poolvääriskivi nimega lapislazuli lihvimisel. Seda tüüpi maali nimetatakse "rahvusvaheliseks gootikaks". Mõned Fra Angelico aegsed kunstnikud olid asjatundlikud maalide tegemises, mis tegid väga rikkad inimesed õnnelikuks. Teised maalijad, nagu Masaccio, olid aga Giotto järgijad ja maalisid väga lihtsas stiilis.

Fra Angelico suutis maalida mõlemal viisil. Kui paavst või rikas perekond soovis altarimaali või freskot, millel oleks kuld ja kallid erksad värvid, siis Fra Angelico võis seda teha. Kuid tema kõige kuulsamates maalides ei ole kulda ega eredaid värve. Need on lihtsad ja õrnad maalid Jeesuse elust, mida ta tegi munkade jaoks nende kambrites San Marcos.

San Marco, Firenze,Kohtupäev. See tahvel on altaripildi ülemine osa. Sellel on kallid värvid ja kuld, mis näitab, et selle eest maksis rikas patroon.

Galerii

See galerii näitab lugusid Jeesuse elust. Ruudukujulised maalid on tehtud temperaga. Need on kõik ühe suure altarimaali osad ja umbes 25 cm laiad. "Tondo" (ümmargune maal) on väike, umbes 1,4 meetri laiune altarimaal. Kõik võlvidega maalid on freskod ja maalitud dominiiklaste vendade jaoks.