Euro (märgis: €; ISO-kood: EUR) on euroala riikide ametlik rahaühik. Üks euro jaguneb 100 senti (sageli lühendatult "sendiks" kõnekeeles). Sõna "sent" esineb eri keeltes erinevates mitteametlikes vormides (näiteks prantsuse keeles "centimes", hispaania keeles "céntimos").

Ajalugu ja õiguslik taust

Euro lõi majandus- ja rahaliit (EMU) osana Euroopa integratsioonist. Rahaline ühik tuli ametlikult kasutusele 1999. aastal elektrooniliste arvelduste ja valuutabokside kaudu; sularaha — pangatähed ja mündid — võeti kasutusele 1. jaanuaril 2002. Euroopa Keskpank (EKP) ja riikide keskpangad koordineerivad euro rahapoliitikat ning emiteerivad pangatähti ja münte.

Pärast 2002. aastat on euroga liitunud järjest uusi riike (alljärgnevalt):

  • 2002 – alguses 12 EL-i riiki võtsid euro kasutusele sularahana;
  • 2006 – Sloveenia sai euroala 13. liikmeks;
  • 2008 – Küpros ja Malta liitusid (14. ja 15. riik);
  • 2009 – Slovakkia sai 16. liikmeks;
  • 2011 – Eestist sai 17. riik, kes kasutas eurot (Eesti);
  • 2014 – Läti liitus euroalasse (18. riik);
  • 2015 – Leedu sai 19. liikmeks.

Mõned faktid ja muudatused: 500-eurost pangatähte ei väljastata enam alates 2019. aastast, kuigi see jääb õiguslikult kehtivaks maksevahendiks.

Pangatähed

Pangatähed on seitsmes erinevas nominaalis, igaüks erineva värvi ja suurusega:

  • 5 € (hall)
  • 10 € (punane)
  • 20 € (sinine)
  • 50 € (oranž)
  • 100 € (roheline)
  • 200 € (kollane/merevaigune)
  • 500 € (lilla) — enam ei emiteerita alates 2019. aastast

Igal pangatähel on kujutatud eri Euroopa arhitektuuristiile (nt klassikaline, gooti, renessanss, barokk, 19. sajandi raua- ja klaasiarhitektuur ning moodne arhitektuur). Pangatähed on euroalal identsed — erinevalt müntidest ei ole neil riigiti eraldi kujundust. Pangatähtedel on mitmesugused turvaelemendid: watermark (veevärk), hologramm, turijuhe, värvi- ja tekstuurimuutused, mikrotekst ja muud pettusvastased märgised.

Mündid

Euromündid on saadaval kaheksas nominaalis: 1, 2, 5, 10, 20, 50 senti ning 1 € ja 2 €.

Iga mündi üks külg on kõikjal euroalal ühesugune (kõrgeväärtuslikud sümbolid ja Euroopa kaart või väärtus), teine külg on aga riigipõhine — iga riik lisab mündile oma erilise sümboli või kujunduse. Mündid on rahvuslikult varieeruvad, kuid kõik on õiguslikult kehtivad igas euroala riigis.

Mõnes riigis kasutatakse sularahas ringluses ka ümarduspraktikat väikeste senti-maksete puhul (nt ümardamine 5-sendile), kuid see ei muuda müntide staatust ega õigust maksevahendina.

Liitumine ja tingimused

Uutel EL-i riikidel, kes soovivad liituda euroalaga, tuleb täita nn Maastrichti (konvergentsi) kriteeriumid. Peamised nõuded on:

  • hinna stabiilsus (inflatsioon madal ja stabiilne);
  • avaliku sektori finantside jätkusuutlikkus (eelnev eelarvade puudujääk ei ületa 3% SKPst, riigivõlg eelistatult alla 60% SKPst või selge langustrendiga);
  • vahetuskursi stabiilsus (osalemine ERM II vahes kokku kokkulepitud periood ilma devalveerimiseta);
  • pikaajaliste intressimäärade lähendamine eurotsooni tasemega.

Kui need kriteeriumid on täidetud ja poliitilised otsused tehtud, saab riik hommeotset liitumist hakata korraldama ning lõpuks võtta euro kasutusele sularahana kindlal kuupäeval.

Muu kasutus

Lisaks euroala EL-i riikidele kasutavad eurot ka mõned väiksemad sõltumatud riigid ja territoriaalsed omavalitsused eri õiguslike kokkulepete ja tunnustuste alusel (näiteks Andorra, Monaco, San Marino ja Vatikan) või isegi ilma ametliku kokkuleppeta (nt Montenegro ja Kosovo). Neis paikades võivad kehtida erireeglid müntide emissiooni ja kujunduse osas.

Kokkuvõte

Euro on tänaseks rahaline ühendus, mis lihtsustab kaubandust ja kõneleb majanduslikust integreeritusest Euroopa riikide vahel. Pangatähed on kogu euroalal identsed ning mündid kannavad lisaks ühisele küljele iga riigi isikupärastatud tagakülge; õiguslikult on kõik münid ja pangatähed kehtiv maksevahend kogu euroalal.