FARC selgitus: Kolumbia revolutsioonilised relvajõud, ajalugu ja rahuleping

FARC (või FARC-EP) on lühend hispaaniakeelsest nimest Fuerzas Armadas Revolucionarias de Colombia - Ejército del Pueblo. See nimi tähistab Kolumbias tegutsenud relvastatud sissiorganisatsiooni, kelle tegevust on iseloomustatud nii sissiliikumisena kui ka relvastatud mässuliste rühmitusena. FARC väidab endal olevat marksistlik‑leninistlikud juured ja on esitanud end kui maaüleste talupoegade ja töötajate huvide relvastatud kaitsjat. Inglise keeles tõlgitakse nimi tavaliselt Revolutionary Armed Forces of Colombia – People's Army.

Ajalooline taust ja areng

FARC tekkis 1960. aastate alguses kui Kolumbia Kommunistliku Partei sõjaline tiib. Asutamisprotsessile aitasid kaasa sotsiaalsed pinged, maareformi puudujäägid ja agressiivsed riigimeetmed talupoegade vastu. Algselt tegutses rühmitus sissiliikumisena, viies läbi lahinguid riigivägede ja nende liitlaste vastu ning püüdes kontrollida maapiirkondi ja transporditeid.

1980. aastatel hakkas FARC osalema üha rohkem ka ebaseaduslikus uimastikaubanduses ning muudes rahastamise vormides (nagu väljapressimine, inimröövid ja ebaseaduslik kaevandamine). See muutis rühmituse struktuuri ja põhjustas lõimumise poliitiliste ja kriminaalsete huvide vahel. Sellel ajajärgul toimus ka ametlik eraldumine kommunistlikust parteist ja poliitilise osakonna loomine, mida FARC nimetab Colombia salajaseks kommunistlikuks parteiks.

Struktuur, liikmesus ja tegevus

FARC-EP on oma tegutsemise ajal kasutanud nii sõjalisi rühmi kui ka poliitilisi komponente. Kolumbia valitsuse andmetel oli FARCil 2008. aastal hinnanguliselt 6 000–8 000 liiget, olles 2001. aasta ligikaudselt 16 000 liikmega madalseisus. Mõned teised hinnangud on olnud suuremad (mõnede hinnangute järgi kuni 18 000). FARC ise on korduvalt väitnud, et nad ei ole nõrgenenud.

Rühmituse kontrollialad hõlmasid 15–20% Kolumbia territooriumist, peamiselt riigi idas ja kagus asuvates džunglites ning Andide mäestiku jalamil paiknevates tasandikes. FARC tegevuses olid märkimisväärsed: ambush’id, miinide paigaldamine, infrastruktuuri ründamine, inimröövid, väljapressimine, narkootikumidega seotud transport ja kontroll ning kohalike elanike sundimine. Samuti on nende ridades süüdistatud allaealiste võõrandamises ja muudes inimõiguste rikkumistes.

Rahvusvaheline klassifikatsioon ja suhtumine

Kolumbia valitsus, Ameerika Ühendriigid, Kanada ja Euroopa Liit on liigitanud organisatsiooni terroristlikuks rühmituseks. Teiste riikide, nagu Ecuador, Brasiilia, Argentiina, Tšiili, Kuuba ja Venezuela, seisukohad on erinevad ning neid riike on kirjeldatud rühmitust tihti pigem kui mässulisi. Venezuela president Hugo Chávez näiteks lükkas 2008. aasta jaanuaris selle terroristide liigituse avalikult tagasi. Ta kutsus Kolumbiat ja teisi maailma valitsusi üles tunnustama sisside tegevust sõdiva jõuna. Chávez väitis, et sellise tunnustuse korral oleksid sissirühmitused kohustatud järgima Rahvusvahelisi sõjaseadusi, sealhulgas Genfi konventsioone, näiteks lõpetama inimröövid ja terroriaktid.

Vägivald, kannatused ja konfliktis osalised

Pikaajaline konflikt Kolumbias hõlmas lisaks FARCile ka teisi relvarühmitusi, nagu paremäärmuslikud paramilitaarid (nt Auto-defensas Unidas de Colombia – AUC) ning vasakpoolsem ELN (Ejército de Liberación Nacional). Samuti mängisid olulist rolli narkokartellid ja organiseeritud kuritegevus. Konflikt põhjustas suure hulga inimkaotusi ja sotsiaalseid traumasid: sadade tuhandete inimeste surm, miljonite inimeste sisepõgenemine, röövimised ning maade ja vara käest ära võtmine.

Rahuprotsess ja desarmeerimine

Üks otsustavaid samme konflikti lõpetamisel oli FARC ja Kolumbia valitsuse vahelised läbirääkimised, mis toimusid peamiselt Havannas. 2016. aasta juunis allkirjastati Havannas relvarahukokkulepe Havannas Colombia presidendi Juan Manuel Santosega. See dokument sisaldas sätteid relvastuse loovutamiseks, endise nooruse ja sõjaohvrite rehabiliteerimiseks, poliitilise osaluse võimaldamiseks ja erilise õigussüsteemi loomiseks sõjakuritegude uurimiseks.

25. augustil 2016 teatas president Santos, et neli aastat kestnud läbirääkimised olid jõudnud üldise rahuleppeni ja kutsus rahvahääletusele. Referendum ebaõnnestus – 2. oktoobril hääletas 50,24% vastuseisult. Sellele järgnes intensiivne avalik ja poliitiline debatt ning lõpuks sõlmiti 24. novembril muudetud rahuleping, mille Kolumbia kongress kiitis 30. novembril heaks.

27. juunil 2017 lakkas FARC ametlikult relvastatud rühmitusena: nad alustasid massilist desarmeerimist ja andsid oma relvad osaliselt üle ÜRO‑le ning rahvusvahelisele jälgimismissioonile. ÜRO missioon kinnitas, et desarmeerimisprotsess kulges laias laastus vastavalt kokkulepetele ning suur osa võitlejatest demobiliseerus ja alustas reintegratsiooni tsiviilelusse.

Järelmõjud ja nüüdisolukord

Rahulepingud ei tähendanud kõigi probleemide kohest lahendamist. Osa endistest võitlejatest lõi poliitilise partei (tuntud hiljem hispaaniakeelse nimega Fuerza Alternativa Revolucionaria del Común), mis püüdis osaleda seaduslikus poliitikas. Samal ajal tekkisid dissidendigrupid, kes ei aktsepteerinud kokkulepet ja jätkasid relvastatud tegevust, mis on kaasa aidanud mõnede piirkondade jätkuvale ebastabiilsusele ja vägivallale. Lisaks on suur väljakutse ohtliku riigi- ja organiseeritud kuritegevuse mõju ümber kujundamine ning demineerimine ja põgenike tagasiasustamine.

Rahuleppe üks keskseid osi oli ka õigusemõistmise ja tõe väljaselgitamise mehhanismide loomine – eriline jurisdiktsioon rahule (JEP), mille eesmärk on selgitada välja inimõigusrikkumisi, tagada ohvrite õigused ja määrata vastutust. See protsess on olnud keeruline ja poliitiliselt laetud, sest ühiskond nõuab nii tõde kui ka vastutust ning rehabilitatsiooni.

Kokkuvõte

FARC oli mitu aastakümmet Kolumbia üheks peamiseks relvastatud osapoolteks, mõjutades oluliselt riigi poliitikat, julgeolekut ja sotsiaalset arengut. Kuigi 2016–2017 vahet toimunud rahuleppe protsess ja desarmeerimine olid ajaloolised sammud, jääb kolumba konflikt ja selle tagajärjed riigile ja ühiskonnale pikaajaliseks väljakutseks. Konflikti pärandist taastumine hõlmab nii poliitilist dialoogi, õigusemõistmist, ohvrite hüvitamist kui ka majanduslike ja sotsiaalsete tingimuste parandamist piirkondades, mida relvarühmitused aastaid kontrollisid.

Küsimused ja vastused

K: Mida tähendab FARC?

K: Milline on poliitiline struktuur, mille FARC moodustas pärast kommunistlikust parteist eraldumist?

K: Kui palju oli FARCil 2008. aastal Colombia valitsuse hinnangul liikmeid?

K: Kus asub enamik nende liikmetest?

K: Millal sõlmiti president Santose ja FARCi vahel relvarahukokkulepe?

K: Millal allkirjastati Colombia presidendi ja FARCi vahel muudetud rahuleping?

K: Millal lakkas FARC olemast relvastatud rühmitus?

Otsing