Andid — Lõuna-Ameerika pikim mäestik: geograafia, tipud ja vulkaanid

Andides on kolm osa:

1. Argentina ja Tšiili lõunapoolsed Andid;
2. Andide keskosa, mis hõlmab Tšiili ja Peruu mäestikku ning osa Boliivia territooriumist;
3. Põhjaosa Venezuelas, Kolumbias ja Ecuadoris.

Põhjaosas on kaks paralleelselt kulgevat vahemikku. Need on Cordillera Occidental (läänepoolne) ja Cordillera Oriental (idapoolne). Mõiste cordillera tuleneb hispaania keele sõnast, mis tähendab "köit".

Kolumbias, põhja pool kuni Ecuadoriga piirini, jagunevad Andid kolmeks paralleelseks mäestikualaks, lääne-, kesk- ja idapoolseks mäestikualaks.

Põhjaosas asuv Sierra Nevada de Santa Marta (Püha Marta lumemägede mäeahelik) on eraldiseisev mäeahelik, mis erineb Kolumbiat läbivast Andide ahelast. Vaid 42 km kaugusel Kariibi mere rannikust 5700 meetri kõrgusele ulatuv Sierra Nevada on maailma kõrgeim rannikuala.

Ida-Kordillia Oriental'i läänepoolne levila on ainus, mis ulatub Kolumbiasse.

Andide mäestik on kogu oma pikkuses umbes 200 km lai, välja arvatud Boliivias, kus selle laius on 640 km. Hollandi Kariibi mere saared Aruba, Bonaire ja Curaçao, mis asuvad Kariibi meres Venezuela ranniku lähedal, moodustavad Andide mäestiku põhjaserva veealused tipud.

Andid on mesosoikumi ja tertsiaariaegne orogeenne mäestikuvöönd piki Vaikse ookeani tulekahjuringi.

Andid on tekkinud tektooniliste protsesside tulemusena, mis on põhjustatud ookeanilise maakoorega Lõuna-Ameerika mandrilise plaadi allasurumisest. Lõuna-Ameerika, nagu ka Põhja-Ameerika, on alates kriidiajastust liikunud lääne suunas.

Tänapäeva Andide kujunemine algas triase ja jura ajal, kui Pangea hakkas lagunema ja tekkis mitu lõhet. Andid hakkasid oma praeguse kuju omandama kriidiajastul, mil idas asuvate iidsete kratoonide settekivimite ja metamorfsete kivimite tõstmine, murdumine ja voldimine tekitas nende praegust kuju. Andide kerkimine ei ole olnud pidev ja eri piirkondades on tektooniline pinge, tõus ja ilmastiku muutumine olnud erineva ulatusega.

Andide kliima on erinev sõltuvalt piirkonnast, kõrgusest ja sellest, kui lähedal on meri. Lõunapoolne osa on vihmane ja jahe. Andide keskosa on kuiv. Põhja-Andides on tavaliselt vihmane ja soe, Kolumbias on keskmine temperatuur 18 °C (64 °F). Kliima muutub teadaolevalt väga palju üsna lühikeste vahemaade jooksul. Vihmametsad on vaid kilomeetrite kaugusel lumega kaetud Cotopaxi tipust. Mägedel on suur mõju lähedalasuvate piirkondade temperatuuridele. Lumepiir sõltub asukohast. See on Ecuador, Colombia, Venezuela ja Põhja-Peruu troopilistes Andides 4 500-4 800 m kõrgusel, ulatudes kuni 4 800-5 200 m kõrgusele (15 800-17,060 jalga) Peruu lõunaosa kuivemates mägedes kuni Tšiili põhjaosa lõunaosani umbes 30° lõunalaiust, seejärel laskudes 4 500 m kõrgusele Aconcagual 32° lõunalaiusel, 2 000 m kõrgusele 40° lõunalaiusel, 500 m kõrgusele 50° lõunalaiusel ja ainult 300 m kõrgusele 55° lõunalaiusel asuvas Tulimeres (Tierra del Fuego); alates 50° lõunalaiust ulatuvad paljud suuremad liustikud kuni merepinnani.

Tšiili ja Argentina Andid võib jagada kahte kliima- ja glatsioloogilisse vööndisse: kuivad Andid ja märjad Andid.

Varem oli suur osa Põhja-Andidest kaetud vihmametsadega, kuid nüüdseks on need vähenenud, eriti Kolumbia Chocó ja Andidevahelistes orgudes. Seda on põhjustanud põllumajandustegevus, metsade raadamine, ebaseaduslikud põllukultuurid ja rahvastiku kasv.

Niiskete Andide nõlvade otsene vastand on enamasti kuivad Andide nõlvad enamikus Peruu, Tšiili ja Argentina lääneosas. Selles piirkonnas ja paljudes Interandea Valles on tavaliselt lehtmetsad, põõsad ja kserikasvukohad, kuni enamasti eluta Atacama kõrbini välja.

Andides elab umbes 30 000 liiki veresoonte taimi. Umbes pooled neist on selles piirkonnas endeemilised: see on hotspot. Väike puu Cinchona pubescens on malaaria raviks kasutatava kiniini allikas. Seda leidub laialdaselt Andides kuni Boliivia lõunaosas. Teised olulised kultuurid, mis on pärit Andidest, on tubakas ja kartul.

Polylepise kõrgmäestiku metsad ja metsad asuvad Colombia, Ecuadori, Peruu, Boliivia ja Tšiili Andides. Neid puid nimetatakse Queñua, Yagual ja muudeks nimedeks. Nad kasvavad kuni 4500 m kõrgusel merepinnast. Praegugi on ebaselge, kas nende metsade ja puisniitude ebaühtlane levik on looduslik või on see inkade ajal alanud raiete tulemus. Sellest olenemata on raie tänapäeval olnud kiirem ja puud on nüüdseks väga ohustatud. Mõned arvavad, et algsest metsast on alles vaid 10%.

Andides on palju metsloomi. Andid on maailma tähtsaim kahepaiksete piirkond, kus elab peaaegu 1000 liiki, millest umbes 2/3 on piirkonnas endeemilised, ja seega on Andid maailma tähtsaim kahepaiksete piirkond. Loomade mitmekesisus Andides on suur: peaaegu 600 liiki imetajat (13% endeemseid), üle 1700 linnuliigi (1/3 endeemseid), üle 600 liiki roomajate (45% endeemseid) ja peaaegu 400 liiki kalu (1/3 endeemseid).

Altiplanos elavad vikunja ja guanaco, samas kui kohalikud elanikud hoiavad lähedalt suguluses olevaid kodustatud laamasid ja alpakaid, mida peetakse tavaliselt kariloomadena ning liha ja villa saamiseks. Andide alpistes piirkondades elavad öised tšintšillad, kaks näriliste sugukonna ohustatud liiget. Andide kondoor, suurim lind läänepoolkeral, elab suures osas Andides, kuid enamasti väga väikeses arvukuses. Muud loomad, keda leidub Andide kõrgmäestiku enamasti avatud elupaikades, on huemul, puuma ja rebased perekonnast Pseudalopex. Lindudest on mõned tinamous-liigid (nad kuuluvad perekonda Nothoprocta), nagu Andide hani, hiidlinnud, flamingod (peamiselt seotud hüpersaliinsete järvedega), väike räim, Andide värdjas, diademetsa-luik, kaevurid, sierra- ja diuca-luik.

• Andide mägede nimekiri