Tektoonika – definitsioon: Maa struktuurid, voldid, pragud ja plaattetektoonika
Tektoonika on Maa struktuuriliste omaduste, eriti maakoores esinevate voldimiste ja pragude (pragude) uurimine. Tektoonika selgitab, kuidas kivimkihid ja maapinna vormid tekivad, muutuvad ja liigutavad end pikkade ajaperioodide jooksul ning kuidas need protsessid mõjutavad ookeane, kontinente ja atmosfääri.
Tektoonika (ladina keelest, mis tähendab "ehitamist") on geoloogia valdkond. See hõlmab Maa litosfääri struktuure ning nende struktuuride loomisel toiminud jõude ja liikumisi. Uuritakse nii suureskaalal töötavaid jõude (näiteks mandrite liikumine) kui ka lokaalseid deformatsioone (nt ühe mäeaheliku voldid ja praod).
Plaattetektoonika lühikokkuvõte
Plaattetektoonika on teooria, mis seletab Maa litosfääfi jagunemist tahkudeks ehk plaatideks, mis liiguvad üksteise suhtes. Plaadipiirid on paigad, kus tektoonilised protsessid on kõige aktiivsemad ja mille juures tekivad sageli maavärinad ja vulkaanid. Peamised plaatide kokkupuutekategooriad on:
- Distraktiivsed (lahknevad) servad – tekivad uued ookeanipõhja moodustavad liustikujooned (näide: Mid-Atlantic Ridge);
- Kontraktsioonilised (kokku liikuvad) servad – põhjustavad sügavaid maakooreraskusi, mäestike tekkimist ja sissetõuge (thrust)-struktuure (näide: Andide ja Himaalaja teke);
- Transform- ehk nihkepiirid – plaadid libisevad üksteise suhtes horisontaalselt (näide: San Andrease liin).
Plaattõuked ja -venitusel põhinevad jõud, mis panevad plaate liikuma, hõlmavad: mantli konvektsioonivoolusid, vananeva plaadi allasuku (slab pull) mõju ning lõhepiirkondade surve (ridge push). Need mehhanismid kokku aitavad seletada, miks plaadid liiguvad ja kuidas tektoonilised nähtused paiknevad.
Voldid, praod ja deformatsioon
Voldid tekivad siis, kui kivimid allutatakse survele ja painutuvad, praktiliselt ilma murdumiseta. Levinumad volditüübid on antikliin (üleskumer vold) ja sinkliin (allakumer vold). Suuremahulised kaldega ülekantud kihtide süsteemid nimetatakse nappe'ideks.
Pragud (pragud) ehk murded tekivad siis, kui kivimid pragunevad ja tekib nihkumine. Põhilised murdeliigid on:
- Normaalsed mursud – tekivad venitusel, kus katkev plokk liigub allapoole;
- Tagurpidi- või tõukepragud – tekivad kokkusurumisel, kus plokk liigub üle teise ploki;
- Libistus- või transformpragud – horisontaalsed nihked, kus pooled libisevad üksteise suhtes.
Need deformatsioonid määravad ära piirkondliku geoloogia ning mõjutavad ka maavarade ja veereservuaaride paiknemist.
Orogenees, maavärinad ja vulkanism
Tektoonika tegeleb orogeneesi ehk mägede tekkimise ja arenguga. Mäeahelike tekke protsessid võivad kesta kümneid miljoneid aastaid ja hõlmavad mitmeid kokkusurumise, voltimise ja murdumise faase. Tektoonilised protsessid põhjustavad ka maavärinaid, kui energiakogunemine pragudes vabaneb järsult. Paljud vulkaanilised piirkonnad on otseselt seotud plaatide servadega (nt subduktsiooni- või lahknemispiirkonnad), kuid mõned vulkaanid on seotud ka mantli kuumpunktidega ehk hotspotidega.
Uurimismeetodid ja rakendused
Tektoonika uurimiseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid:
- välitöö ja kihi- ning struktuurimõõtmised;
- seismoloogia (maavärinate ja sügavuste analüüs);
- geofüüsikalised uuringud (seisukohtade muutuste mõõtmine, seismilised tomograafiavõtted, gravimeetria, magnetomeetria);
- GPS ja satelliidivõrgud plaatide ja maapindade liikumise täpseks jälgimiseks;
- tehis- ja analoogmudelid ning numbrilised simulatsioonid protsesside mõistmiseks.
Praktilised rakendused on mitmekesised: tektooniliste struktuuride tundmine on oluline nafta- ja metallimaakide otsingul, veevarude hindamisel, infrastruktuuri planeerimisel (nt maanteed, tunnelid, dammid) ning loodusõnnetuste riski hindamisel ja leevendamisel.
Ajaskaala ja tähtsus
Tektoonilised protsessid toimuvad eri ajaskaaladel: mõned liikumised ja purunemised on ootamatud ja kiired (sekunditest minutiteni — maavärinad), teised arenevad aeglaselt sajandite ja miljonite aastate jooksul (mäestike teke, ookeanipõhja moodustumine). Tektoonika annab meile võtme Maa ajaloole, aitab mõista planeedi evolutsiooni ja on praktiliselt oluline inimtegevuse ohutuse ning majanduslike huvide jaoks.
Kokkuvõte: tektoonika selgitab, kuidas Maa litosfäär on üles ehitatud, millised jõud ja protsessid loovad voldsüsteeme ja pragusid ning kuidas need protsessid kujundavad maastikku, põhjustavad maavärinaid ja vulkaanilist tegevust ning määravad maavarade paiknemise.


Globaalne tektooniline liikumine


Maailma maavärinate epitsentrid, 1963-1998
Küsimused ja vastused
K: Mis on tektoonika?
V: Tektoonika on Maa struktuursete omaduste, eelkõige maakoores esinevate voldimiste ja murdude uurimine.
K: Mida tähendab mõiste "tektoonika"?
V: "Tektoonika" pärineb ladina keelest ja tähendab "ehitamist".
K: Mida hõlmab tektoonika valdkond?
V: Tektoonika hõlmab Maa litosfääri struktuure ning jõudusid ja liikumisi, mis on nende struktuuride loomiseks toiminud.
K: Milles seisneb tektoonika põhitähelepanu?
V: Tektoonika põhirõhk on orogeneesidel (mägede kujunemisel) ja suurtel maakergejoonistel.
K: Millised on mõned konkreetsed näited tektoonika valdkonda kuuluvate tunnuste kohta?
V: Maavärinad ja vulkaanilised piirkonnad, mis mõjutavad teatavaid maailma piirkondi, on näited tektoonika alla kuuluvate tunnuste kohta.
K: Mis on tektoonika plaat?
V: Plaaditektoonika on tektoonika haru, mis tegeleb maakoores olevate suurte lõikude, nn plaatide, liikumise ja vastastikmõjuga.
K: Miks on tektoonika uurimine oluline lisaks geoloogilistele rakendustele?
V: Tektoonilised uuringud on olulised erosioonimustrite mõistmisel geomorfoloogias ning nafta ja metallimaakide otsimise majandusgeoloogi jaoks.