Hugo Chávez (1954–2013): Venezuela president 1999–2013, bolivaarne juht

Hugo Chávez — Venezuela president 1999–2013, bolivaarne juht; tuntud demokraatliku sotsialismi, Ladina-Ameerika integratsiooni ja antiimperialismi eestkõneleja.

Hugo Rafael Chávez Frías (IPA: ['uɰo rafa'el 'tʃaβes 'fɾias]) (28. juuli 1954 - 5. märts 2013) oli Venezuela president 1999. aastast kuni oma surmani 2013. aastal. Ta oli "bolivari revolutsiooni" juht ja propageeris oma nägemust demokraatlikust sotsialismist, Ladina-Ameerika integratsioonist ja antiimperialismist. Chávez oli ka neoliberaalse globaliseerumise ja USA välispoliitika tulihingeline kriitik.

Varane elu ja sõjaväe karjäär

Chávez sündis kurikuulsas Barinas osariigis lihtsas perekonnas. Ta õppis sõjaväes, lõpetades José Antonio Páezi sõjakooli. Sõjaväes teenides sai temast tuntud figuraat, kellel oli karismaatiline esinemisviis ja tugev sotsiaalne tundlikkus. 1990. aastate alguses hakkas ta sõjaväe sees ja kodanike hulgas järjest rohkem poliitilist mõju koguma.

Poliitiline tõus

1992. aasta veebruaris juhtis Chávez ebaõnnestunud relvastatud ülestõusu presidendi kuulumise vastu. Pärast ülestõusu peaparteerimist vangistati ta, kuid 1994. aastal sai presidendi Rafael Calderált presidendipardoniga vabaduse. Vabanemise järel asutas ta uue poliitilise liikumise, mis hiljem muutus parteiks Movimiento V República (MVR). 1998. aasta presidendivalimistel tõusis Chávez ootamatult populaarseks ning võitis valimised lubadusega võidelda korruptsiooni, vähendada vaesust ja muuta poliitilist süsteemi.

Presidendiks saamine ja konstitutsioonimuudatused

1999. aastal kutsus Chávez kokku uue asutava kogu, mis koostas värske põhiseaduse. Uus põhiseadus andis presidendile ja valitsusele suurema tähtsuse ning käivitas mitmeid sotsiaalseid programme, mida hakati nimetama misiones — need hõlmasid põhilisi teenuseid tervishoius, hariduses ja toiduohutuses. Chávez kasutas riiklikku naftaettevõtet PDVSA tulusid sotsiaalsete programmide rahastamiseks ning laiendas riigi rolli majanduses, sealhulgas naftaressursside ümberjaotamist tööhõive ja sotsiaalsete hüvede toetamiseks.

Poliitika ja majandus

Majanduspoliitika: Chávez surus läbi riigistamisprogramme, suurendas riigi sekkumist majandusse ja kehtestas kontrolli hindade ning valuuta kasutamise üle. Esimestel aastatel aitas kõrge nafta hind rahastada ulatuslikke sotsiaalseid programme ja vähendada vaesust; hiljem, kui naftatulu kõikus ja majandusstrateegiad ebaõnnestusid, hakkasid probleemid süvenema: inflatsioon kasvas, investeeringud vähenesid ja import sõltuvus suurenes.

Sotsiaalsed programmid: Chávez algatas hariduse, meditsiini ja eluaseme programmide laiendamise, millel oli mõõdetav mõju mõnede elukvaliteedi näitajate paranemisel, näiteks kõrge analfabeetide arvu vähenemine ja juurdepääsu paranemine põhilistele tervishoiuteenustele.

Välispoliitika ja piirkondlik mõju

Chávezi välispoliitika oli suunatud suuremale regionaalsele koostööle, eriti Kuuba ja teiste sotsialistlike või vasakpoolsete valitsustega Latinal-Ameerikas. Ta aitas ellu kutsuda initsiatiive nagu ALBA, mis rõhutas idas-vasakpoolset koostööd naftaressursside ja abiprojektide kaudu. Chávez oli aktiivne USA ja lääne poliitika kriitik ning otsis strateegilisi liitlasi väljaspool traditsioonilisi lääneriike.

Konfliktid, vastuolud ja kriitika

Chávezi valitsemisaeg oli tugevalt polariseeriv. Tema pooldajad kiitsid teda vaesuse vähendamise, suurema osaluse ja riiklike teenuste laiendamise eest. Vastased süüdistasid teda võimu koondamises, asutuste politiseerimises, õigusriigi surve all hoidmises ja meedia vabaduse kitsendamises. Rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid ja opositsioonilised rühmitused tõid esile muresid õiguslike tagatiste, vastaste vastu suunatud meetmete ning sõltumatu meedia surve pärast.

Poliitilised kriisid: 2002. aasta aprillis toimus lühiajaline riigipöörd, mille järel Chávez mõne päeva jooksul võimule tagasi tuli. Samuti puhkesid pikad töövõimasaalal PDVSA-s, mis mõjutas oluliselt naftatööstuse ja riigi majandust. 2004. aastal toimunud tagasikutsereferendumi korral võitis Chávez ametis püsimise, kuid konfliktid opositsiooniga jätkusid.

Tervis ja surm

2011. aastal avaldati, et Chávezil on vähk; ta läbis mitmeid operatsioone ja ravikuure Kuubas ning püsis vahelduva tervise tõttu osaajaliselt eemal riigikontrollist. Chávez suri 5. märtsil 2013. Tema järeltulijaks kujunes Nicolás Maduro, kes võttis üle partei ja presidendi rolli ning jätkas paljusid Chávezile omaseid poliitikaid.

Pärand

Chávezi pärand on vastuoluline ja kauakestev. Tema mõju Venezuelale hõlmab selget sotsiaalse teenuste laienemist algperioodil, samuti tugevat polariseerumist, institutsioonide muutumist ja majanduslikku sõltuvust naftatuludest. Tema toetajad näevad temas sotsiaalse õigluse eest seisjat ja rahvusvahelisel areenil tõestatult enesemääratlust pooldavat liidrit. Tema kriitikud rõhutavad autoritaarse kalduvuse ohte, majandusliku ebaefektiivsuse ja demokraatlike kontrollimehhanismide nõrgenemist.

Oluline: Chávez mõjutas tugevalt 21. sajandi alguse Ladina-Ameerika poliitikat — nii piirkondlikke liite kui ka siseriiklikke debatte riigi rolli, majanduse juhtimise ja demokraatia tuleviku üle.

Otsing