Muammar Muhammad Abu Minyar al-Gaddafi(araabia keeles: مُعَمَّر القَذَّافِي Muʿammar al-Qaḏḏāfī audio )[variatsioonid] (c. 1942 - 20. oktoober 2011), paremini tuntud kui kolonel Gaddafi, oli Liibüa poliitik. Ta valitses Liibüat aastatel 1969-2011.
Varajane elu ja sõjaväeline taust
Gaddafi sündis umbes aastail 1942 piirkonnas Qasr Abu Hadi või lähedal Sirtes (täpne sünniaeg ei ole täpselt dokumenteeritud). Ta kasvas üles nomadiseeruvas pärandis ja kuulus Qaddadfa hõimu. Nooruses õppis ta Liibüa sõjaväeakadeemias ning kujunes kiiresti esile tõusvaks nooreks ohvitseriks.
Võimule tulek 1969. aastal
1969. aasta 1. septembril juhtis Gaddafi koos väikese rühma noori ohvitsere riigipööret, millega kukutati monarh King Idris I. Pärast riigipööret moodustati Revolutsioonilise Juhtkonna Nõukogu ning Gaddafi sai riigi tegelikuks juhiks. Ta kehtestas autoritaarse režiimi, mis kombineeris militaarset kontrolli, isiklikku juhtimist ja ideoloogilisi eksperimente.
Poliitika ja ideoloogia
Gaddafi ideoloogiat mõisteti tema teoste ja kehtestatud poliitikate kaudu: 1975. aastal avaldatud Rohelises raamatus (The Green Book) sõnastas ta oma nn kolmanda tee — alternatiivi kapitalismile ja kommunismile — rõhutades otsedemokraatiat (jamaahiriat), rahvuslikku iseseisvust ja sotsiaalset võrdsust. 1977. aastal kuulutas ta riigi ametlikult välja kui Liibüa Arabi Rahvavabariigi Jamahiriat (People's Socialist Jamahiriya), kus ametlikult pidi võim olema kohalikel rahvakogudel.
Praktikas olid poliitilised institutsioonid aga tugevalt keskselt kontrollitud ning lääneriikide kriitikud ja sisepoliitilised vastased allutati repressioonile. Režiim kasutas julgeolekujõude, vangistusi ja represseerimist poliitilise stabiilsuse tagamiseks.
Majandus ja sise-eesmärgid
Gaddafi kasutas Liibüa suurt naftatulu infrastruktuuri arendamiseks: rahvatervise, hariduse ja elamuehituseni investeeriti suuri summasid. Samas viisid majanduse haldus, korruptsioon ja autoritaarne juhtimine paljudes valdkondades ebaefektiivsusele ning isikliku ja peremeelse rikkuse kogunemisele valitseva klassi ja perekonna hulka.
Välispoliitika ja rahvusvahelised konfliktid
Gaddafi välispoliitika oli mitmetahuline: ta toetas paljusid vabadusvõitlejaid ja revolutsioonilisi rühmitusi Aafrikas, Lähis-Idas ning mujal, püüdes samal ajal mängida pan‑aafrika ja pan‑araabia liidri rolli. Tema režiim oli tihti vaidlustatud lääneriikide ja Liibüa vahelistes suhetes.
Gaddafi ja tema valitsus on süüdistatud terrorismi toetuses ja rahastamises — kuulusim juhtum oli 1988. aasta Lockerbie pommitamine (Pan Am Flight 103), mille eest kaks Liibüa agenti lõpuks süüdi mõisteti. Selle ja muude sündmuste tulemusena kehtestati Liibüa vastu 1990ndatel aastatel ÜRO ja lääneriikide sanktsioone ning riik isolatsioonis kannatas majanduslikult ja diplomaatiliselt.
2000ndad: leevendus ja lähenemine läänele
21. sajandi alguses püüdis Gaddafi normaliseerida suhteid lääneriikidega. 2003. aastal teatas Liibüa loobumisest massihävitusrelvadest (tuuma- ja kemikaalirelvadest), sõlmiti kokkuleppeid vastutuse võtmise ja kompensatsioonide kohta Lockerbie ohvrite peredega ning mitmed sanktsioonid tühistati. See võimaldas teatud määral nafta-, investeerimis- ja diplomaatilisi suhteid taastada ning Gaddafi külastas ka mitmeid Euroopa riike.
Samal ajal püsis režiimi autoritaarne iseloom ning siseopponendid ja inimõigusteaktivistid jätkasid kriitikat valitseva eliidi suhtes.
2011. aasta ülestõus, NATO sekkumine ja surm
2011. aasta kevadel ja suvel levisid protestid Liibüas osana Araabia kevadest. Protestid eskaleerusid relvastatud vastupanuks ning riik lahvatas kodusõjaks, kus erinevad rühmitused — riigi väed ja mässulised — võitlesid kontrolli eest. Rahvusvaheline kogukond sekkus pärast ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni 1973, mis lubas luua keeluõhuruumi ja võtta kasutusele "kõik vajalikud meetmed" tsiviilelanike kaitseks; NATO juhtis sõjalist operatsiooni.
20. oktoobril 2011 suri Gaddafi Sirtes rebaste ja mässuliste kätte. Tema surm tähistas ametlikku lõppu tema vahetule režiimile, kuid riik langes peale seda pikka perioodi konfliktidesse, killustatud võimustruktuuridesse ja relvastatud rühmituste vallutusseisundisse.
Pärand ja hinnangud
Gaddafi pärand on äärmiselt vastuoluline. Tema toetajad rõhutavad sotsiaalseid samme, naftarahade kasutamist tervishoius ja hariduses ning tema panust Aafrika integratsiooni ja iseseisvuse küsimustesse. Tema kriitikud osutavad repressioonile, inimõiguste rikkumistele, poliitilisele korruptsioonile ja rahvusvahelisele terrorismile kaasaaitamisele.
Pärast tema kukutamist ei järginud riigis stabiilset ja kestvat üleminekut demokraatiale: Liibüat raputasid järgnevad aastad poliitilised lõhed, relvarühmituste võimulolud ning kaksikvalitsemine, mis on jätnud riigi jätkuvalt ebastabiilseks.
Isiklik elu ja järeltulijad
Gaddafi perekond oli avalikus elus märkimisväärselt esindatud: mitu tema pojadest — sealhulgas Saif al‑Islam, Mutassim, Saadi ja Khamis — mängisid erineval määral rolli nii poliitikas kui ka sõjaväes. Mitmed perekonna liikmed said ka rahvusvahelist huvi ja kriitikat ebaeetiliste tehingute ja jõu kuritarvitamise tõttu. 2011. aastal hukkus või tabati mässuliste käes mitmeid Gaddafi lähedasi kaaslasi ja pereliikmeid.
Gaddafi elu ja valitsemine jääb ajalooliselt oluliseks ja keeruliseks teemaks: tema tegevus mõjutas Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika poliitikat, Aafrika integratsioonialaseid katseid ning suhtumist autoritaarsusesse ja revolutsioonilisse juhtimisse 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses.