Muammar al-Gaddafi

Varajane elu

Muammar al-Gaddafi sündis telgis Qasr Abu Hadi lähedal. Tema perekond oli pärit väikesest hõimurühmast nimega Qadhadhfa. Tema perekond oli pärimuselt araablastest berberi rahvas. Ta astus 1961. aastal Liibüa sõjaväe teenistusse; sõjavägi oli üks väheseid võimalusi, kuidas temasugused madalama klassi liibüalased sotsiaalselt ülespoole tõusta. Temast sai kolonel.

Liibüa valitseja

Gaddafi sai Liibüa riigipeaks pärast seda, kui ta 1969. aasta veretu riigipöörde käigus kõrvaldas võimult kuningas Idrise. Ta valitses Liibüat 1. septembrist 1969 kuni 23. augustini 2011. Pärast riigipööret asutas Gaddafi Liibüa Araabia Vabariigi. Ta oli üks pikimaajalistest mitte-kuninglikest valitsejatest ajaloos, sest ta valitses üle 41 aasta. Gaddafi kasutas araabia sotsialistlikke ja araabia natsionalistlikke ideid. Ta avaldas 1975. aastal raamatu oma filosoofilistest vaadetest. See raamat on üldtuntud kui "Roheline raamat". 1977. aastal lahkus ta Liibüa võimult ja jätkas revolutsionääri rolli. Inimesed nimetasid teda "revolutsiooni vennalikuks juhiks ja juhiks".

Liibüa Araabia Vabariik nimetati 1977. aastal ümber Sotsialistlikuks Liibüa Araabia Rahvavabariigiks, hiljem nimetas Gaddafi selle 1986. aastal uuesti ümber Suureks Sotsialistlikuks Liibüa Araabia Rahvavabariigiks (Great Socialist People's Libyan Arab Jamahiriya).

1980. aastatel arendas ta keemiarelvi, mille tõttu kriitikud nimetasid Liibüat paaria-riigiks. Hollandi uurimine leidis, et Gaddafi oli rajanud "miljardi dollari suuruse impeeriumi", mis tulenes varadest rahvusvahelises naftatööstusettevõttes. Samuti väidetakse, et tema varad on laiali üle suure osa Euroopa, vaatamata sellele, et isegi 1 miljardi kohta ei ole leitud jälgi ega tõendeid. Gaddafil oli suur huvi geopoliitilise kontrolli vastu, ta oli OAPECi kindel toetaja ja juhtis üleaafrikalist kampaaniat Aafrika Ühendriikide loomiseks. 1986. aastal pommitas USA Liibüat, sihtmärgiks oli Gaddafi kodu, kuid ta jäi ellu. Paljud riigid ja ka ÜRO mõistsid pommitamise hukka.

1988. aastal kehtestas ÜRO Liibüa suhtes majandussanktsioonid. Gaddafi hakkas läänega majandus- ja julgeolekusuhteid tihendama. Ta tegi koostööd Liibüa väidetavate läänevastaste tegude uurimisel, 1999. aastaks pakkus ta välja Liibüa massihävitusrelvade demonteerimise, mida kontrollitakse 2003. aastal. Selle tulemusena tühistati samal aastal ÜRO sanktsioonid.

Gaddafi valiti 2009. aastal Aafrika Liidueesistujaks.

2011 Liibüa protestid

2011. aasta veebruaris toimusid suured vägivaldsed meeleavaldused Liibüa valitsuse vastu. Need toimusid koos teiste meeleavaldustega Tuneesias, Egiptuses ja mujal araabia maades. Protestid muutusid kiiresti kodusõjaks. Gaddafi lubas, et "sureb vajadusel märtrina" oma võitluses mässuliste ja välisjõudude vastu; ta ütles ka, et "rahumeelne protest on üks asi, kuid relvastatud mäss on teine asi".

Süüdistus kuritegudes

Rahvusvaheline Kriminaalkohus esitas 17. mail 2011 taotluse Gaddafi vastu vahistamismääruse väljaandmiseks väidetavate inimsusevastaste kuritegude eest, mis kiideti heaks 27. juunil ja kohus väljastas vahistamismääruse. Amnesty Internationali poolt 2011. aasta juunis tehtud uurimise kohaselt leiti, et paljude väidetavate kuritegude kohta puuduvad tõendid ning et mässulised süüdistasid valesti nii Gaddafit kui ka valitsust. Teda süüdistati Lockerbie pommiplahvatuse tellimises Šotimaal, mille käigus hukkus üle 200 inimese. Pommiplahvatus oli suunatud tsiviillennuki vastu ja see lasti alla.

Surm

Liibüa kodusõda (2011) puhkes veebruaris. Eesmärgiks oli Gaddafi võimult kõrvaldamine. Gaddafi võeti elusalt kinni ja tapeti 20. oktoobril 2011 Liibüas Sirte linnas NATO toetatud mässuliste poolt. Sirte oli Gaddafi režiimi viimane tugipunkt.