Itaalia renessanss: kunsti, teaduse ja humanismi taassünd
Itaalia renessanss (itaalia: Rinascimento [rinaʃʃiˈmento]) oli Euroopa üldise renessansi varaseim algus. See oli suurte kultuuriliste muutuste ja saavutuste periood, mis sai tõuke Itaalias 14. sajandil ning mille mõjud olid tuntavad kuni 17. sajandini. Rõhk pöördus antiiksete tekstide, kunstivormide ja teaduslike meetodite uurimise poole, mis tähistas järkjärgulist liikumist keskaegse maailmavaate ja varauusaegse Euroopa vahel. Mõiste "renessanss" on moodne termin, mida kasutas esmakordselt 1858. aastal prantsuse ajaloolane Jules Michelet. Algus oli järkjärguline: mõningaid märke leiame juba 14. sajandi algusest, teised uuendused kujunesid alles 15.–16. sajandil.
Humanism ja ideed
Renessansi tuum oli humanism — intellektuaalne liikumine, mis väärtustas inimese mõistust, antiikseid tekste ja hariduse rolli ühiskonnas. Humanistid tõlkisid, toimetasid ja uurisid kreeka ja ladina klassikalisi autoreid, rõhutades hariduse praktilist ja moraalset tähendust. See tõukas edasi ka keelte arengu; ladina kõrval hakkasid tähtsuselt kasvama rahvakeeled ja ilukirjandus rahvakeeles.
Kunstitöö ja visuaalsed uuendused
Itaalia renessanss on kuulus kunstiliste läbimurrete poolest. Kunstnikud arendasid välja uusi tehnikaid ja ideid, näiteks perspektiiv (lineaarne perspektiiv), sümmeetriline kompositsioon, chiaroscuro (valguse ja varju mäng) ning täpsem anatoomia, mis tekitas realistlikumaid kujutisi. Tuntuimad meistrid on Manner-Italia pealinnades tegutsenud meistrid: Florence, Rooma ja Veneetsia andsid mitmeid silmapaistvaid näiteid. Samal ajastul mõjutas ja mõjutas seda laiemalt Euroopa kultuuri — näiteks hilisemates piirkondades ja sajandites kirjutas William Shakespeare oma näidendeid; Itaalias töötasid meistrid nagu Leonardoda Vinci, kellest üks kuulsamaid on tema maal Mona Lisa. Kunsti tellisid ja toetasid sageli mõjuvõimsad perekonnad ja linnavõimud, mille tulemusena tekkis ka tugev patroonlus.
Teadus, tehnika ja leiutised
Renessanss ei olnud ainult ilu ja kirjanduse ajastu — see oli ka teaduse ja tehnika arenguperiood. Uute vaatlus- ja mõõtmismeetodite ning anatoomiliste uuringute kaudu muutus teadmiste tootmine süsteemsemaks. Trükikunst kompensaaris oluliselt ideede levikut: 15. sajandil Euroopas laialt tuntud oli Johannes Gutenberg ja tema arengud liikuva tüübi trükipressi alal, mis kiirendas raamatute ja teaduslike tekstide levikut; seostatud mõisteid leiab ka trükikunsti. Samal ajal andsid avastused ja ekspeditsioonid, nagu Christoph Kolumbuse Ameerika reisi algus, uut materjali ning laienenud maailma pildi Euroopa teadlaste käsitluses.
Poliitika, linnriigid ja patroonlus
Itaalia poliitiline maastik oli jagatud mitmeks sõltumatuks linnriigiks (nt Firenze, Veneetsia, Milano, Rooma), kus vürstid, kaupmehed ja perekonnad nagu Medici mängisid rolli kultuuri rahastamisel. Patronaadisüsteem võimaldas kunstnikel ja teadlastel pühenduda uurimistöödele ning teostada suuri projekte — kirikud, paleed ja avalikud ehitised said renessansstsitaale ja tehnilisi uuendusi, näiteks Filippo Brunelleschi kuulus doonorirolli tuntud Firenze katusekonstruktsiooni juures.
Põhja-renessanss ja religioossed muutused
Itaalia uuendused levisid järk-järgult Põhja-Euroopasse, kus kohalikud tingimused tegid liikumise teistsuguseks: Põhja-renessanss keskendus tihti detailsele õlimaalile, religioossetele teemadele ja tekstiilsele realismile. Samas mõjutasid renessanss ja selle ideed ka usulist elu — 16. sajandi alguses tekkinud reformatsioon, mida esindas ka Martin Luther, oli üks osa laiemast religioossest ja ühiskondlikust ümberkorraldusest, mis kattus renessansi mõjudega.
Järjepidevus ja pärand
Itaalia renessanss muutis püsivalt Euroopa kultuurilist maastikku: kirjandus, kunst, arhitektuur ja teadus said uusi meetodeid ja ideid, mis kujundasid moodsat lääne mõtteviisi. Renessansi tähtsust mõõdetakse nii selle tehniliste ja kunstiliste saavutuste kui ka maailmavaatelise nihke kaudu — rõhuasetus inimese võimetele, kriitilisele uurimisele ja klassikalisele haridusele. Selle pärand elab edasi näituste, muuseumide, teadustööde ja ühiskondlike ideede kaudu, mis on tänapäevani mõjutatud renessansi põhimõtetest.


Michelangelo "Aadama loomine", 511. aasta paiku, fresko, mida sageli kasutatakse Itaalia renessansi sümboliseerimiseks.
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis on Itaalia renessanss?
V: Itaalia renessanss oli suurte kultuuriliste muutuste ja saavutuste periood, mis algas Itaalias 14. sajandil ja kestis kuni 17. sajandini, tähistades järkjärgulist üleminekut keskaegsest Euroopast varauusaegsesse Euroopasse.
K: Millal see algas?
V: Itaalia renessansi mõningaid osi võib jälgida 14. sajandi algusest, samas kui teised osad toimusid alles selle sajandi lõpus.
K: Mida tähendab "renessanss"?
V: Prantsuse keeles tähendab renessanss (itaalia keeles Rinascimento) "taassündi". See viitab uuendatud huvile klassikalise antiikkultuuri vastu.
K: Kes olid selle aja mõned märkimisväärsed tegelased?
V: Sel perioodil kirjutas William Shakespeare oma näidendeid, Leonardo da Vinci maalis Mona Lisa, Martin Luther alustas uut usulist liikumist, Christoph Kolumbus avastas Ameerika ja Johannes Gutenberg tõi Euroopasse trükikunsti.
K: Kuidas levis see põhja poole?
V: Kui see liikus põhja poole, muutus see peamiselt klassikalisest liikumisest rohkem religioosseks liikumiseks.
K: Kes mõtles välja mõiste "renessanss"?
V: Terminit "renessanss" kasutas esmakordselt 1858. aastal prantsuse ajaloolane Jules Michelet.