1830. aasta Prantsuse revolutsioon, mida tavaliselt nimetatakse ka juulirevolutsiooniks, oli 1830. aasta juulis toimunud rahvarahutuste ja poliitilise kriisi tulemus, mille käigus kukutati võimult kuningas Charles X. Tema võimu kriisile eelnesid vastuolulised dekreetid ja tsensuuri teravnemine, mille tipphetk oli nii‑öelda juulikõnelused (les ordonnances) — otsused, mis piirajasid pressivabadust ja vähendasid valimiste õiguspärasust. Rahulolematus väljendus laialdaselt 27.–29. juulil 1830 toimunud nn «kolme kuulsal päeva» (Les Trois Glorieuses) kaudu.

Põhjused ja taust

Mitmed tegurid viisid juulirevolutsioonini: kuningliku autoritaarse poliitika tugevnemine pärast Bourbonide taastamist, konservatiivsete dekreetide vastuvõtmine, ajakirjanduse ja kodanikuõiguste piiramine ning laiem ühiskondlik pinge linnastuva tööstus‑ ja keskklassi ning traditsioonilise aristokraatia vahel. See oli osaliselt ka valgustusajastust ja revolutsioonilist pärandit järgnev osaline tagasilöök, kus kuningavõim püüdis taastada vanu privileege, mis tekitasid laialdast vastuseisu.

Sündmuste käik

Juuli lõpu rahutused algasid Pariisis ja levisid kiiresti. Töölised, kodanikud ja osa ajakirjanikkonnast organiseerisid meeleavaldusi ja vägivallata vastupanu ei piisanud — tänavad täitusid barrikaadidega. Avalik surve ja laialdane vastuseis sundisid Charles X-i lõpuks troonist loobuma; ta astus ametist tagasi ja lahkus riigist. Sellele järgnes poliitiline kokkulepe, mille tulemusena sai troonile tema nõbu, Orléans'i hertsog Louis‑Philippe.

Juulimonarhia (1830–1848)

Pärast 1830. aasta sündmusi kujunes Prantsusmaal juulimonarhia — valitsemiskord, kus kuningriiki juhtis Orléanside haru. Muudatused tähendasid üleminekut Bourbonide traditsioonilisemast monarhiast Orléans'i majale ning poliitilise joone nihkumist liberaalsema, kodanlikku huvi rõhutava valitsuse suunas. Selle perioodi aluseks sai muudetud Juuli‑karta (Charte de 1830), mis säilitas konstitutsioonilise monarhia alused, ent ei viinud täieliku demokraatiani: valimisõigus jäi piiratud, eelistati eraomanduse ja ärihuvidega siduvaid klasse.

Poliitilised fraktsioonid ja nimetused

Poliitilises debatis tekkisid selged leerid: Bourbonide lojaalseid toetajaid hakati kutsuma legitiimseteks (legitimists), samas kui uue kuninga ja tema poliitika pooldajaid nimetati orleanistideks. See lõhe mõjutas Prantsuse poliitikat terve juulimonarhia perioodi vältel.

Tagajärjed ja pärand

  • Juulirevolutsioon näitas, et kuninglik absoluutvõim ei olnud enam võimeline kindlustama stabiilsust ilma laiemate kodanike‑ ja kodanikuinstitutsioonide toetuseta.
  • Louis‑Philippe'i valitsus püüdis koondada toetust kodanluse ja tööstuse ringkondadest, kuid jäi paljude radikaalsete nõudmiste ja töölisklassi ootuste suhtes pehmeks — see oli üks põhjusi, miks tema troon kestis kuni 1848. aasta Prantsuse revolutsioonini.
  • Juulirevolutsioon inspireeris liberale ja rahvuslikke liikumisi ka teistes Euroopa maades ning aitas kujundada 19. sajandi konstitutsioonilise ja parlamentaarse arengu suunda.
  • Kohalikke reforme tuli, näiteks pressi‑ ja tsensuurirežiim leevendati ning poliitiline avalikkus muutus aktiivsemaks, kuid püsisid ka piirangud — valimisõigus ja sotsiaalsed õiglusküsimused jäid lahendamata, mis tõid lõpuks kaasa uue 1848. aasta lainetuse.

Kokkuvõtlikult tähistas 1830. aasta juulirevolutsioon Prantsusmaal olulist nihket: Bourbonide taastamise tagasipöörde asemel sai alguse juulimonarhia, mis püüdis ühendada konstitutsioonilist monarhiat ja kodanlikku valitsemist, kuid kelle senine kompromiss lõppes 1848. aastal uue poliitilise ja sotsiaalse kriisiga.