Juulirevolutsioon 1830 – Charles X kukutamine, juulimonarhia ja tagajärjed

1830. aasta Prantsuse revolutsioon, mida tavaliselt nimetatakse ka juulirevolutsiooniks, oli 1830. aasta juulis toimunud rahvarahutuste ja poliitilise kriisi tulemus, mille käigus kukutati võimult kuningas Charles X. Tema võimu kriisile eelnesid vastuolulised dekreetid ja tsensuuri teravnemine, mille tipphetk oli nii‑öelda juulikõnelused (les ordonnances) — otsused, mis piirajasid pressivabadust ja vähendasid valimiste õiguspärasust. Rahulolematus väljendus laialdaselt 27.–29. juulil 1830 toimunud nn «kolme kuulsal päeva» (Les Trois Glorieuses) kaudu.

Põhjused ja taust

Mitmed tegurid viisid juulirevolutsioonini: kuningliku autoritaarse poliitika tugevnemine pärast Bourbonide taastamist, konservatiivsete dekreetide vastuvõtmine, ajakirjanduse ja kodanikuõiguste piiramine ning laiem ühiskondlik pinge linnastuva tööstus‑ ja keskklassi ning traditsioonilise aristokraatia vahel. See oli osaliselt ka valgustusajastust ja revolutsioonilist pärandit järgnev osaline tagasilöök, kus kuningavõim püüdis taastada vanu privileege, mis tekitasid laialdast vastuseisu.

Sündmuste käik

Juuli lõpu rahutused algasid Pariisis ja levisid kiiresti. Töölised, kodanikud ja osa ajakirjanikkonnast organiseerisid meeleavaldusi ja vägivallata vastupanu ei piisanud — tänavad täitusid barrikaadidega. Avalik surve ja laialdane vastuseis sundisid Charles X-i lõpuks troonist loobuma; ta astus ametist tagasi ja lahkus riigist. Sellele järgnes poliitiline kokkulepe, mille tulemusena sai troonile tema nõbu, Orléans'i hertsog Louis‑Philippe.

Juulimonarhia (1830–1848)

Pärast 1830. aasta sündmusi kujunes Prantsusmaal juulimonarhia — valitsemiskord, kus kuningriiki juhtis Orléanside haru. Muudatused tähendasid üleminekut Bourbonide traditsioonilisemast monarhiast Orléans'i majale ning poliitilise joone nihkumist liberaalsema, kodanlikku huvi rõhutava valitsuse suunas. Selle perioodi aluseks sai muudetud Juuli‑karta (Charte de 1830), mis säilitas konstitutsioonilise monarhia alused, ent ei viinud täieliku demokraatiani: valimisõigus jäi piiratud, eelistati eraomanduse ja ärihuvidega siduvaid klasse.

Poliitilised fraktsioonid ja nimetused

Poliitilises debatis tekkisid selged leerid: Bourbonide lojaalseid toetajaid hakati kutsuma legitiimseteks (legitimists), samas kui uue kuninga ja tema poliitika pooldajaid nimetati orleanistideks. See lõhe mõjutas Prantsuse poliitikat terve juulimonarhia perioodi vältel.

Tagajärjed ja pärand

• Juulirevolutsioon näitas, et kuninglik absoluutvõim ei olnud enam võimeline kindlustama stabiilsust ilma laiemate kodanike‑ ja kodanikuinstitutsioonide toetuseta.
• Louis‑Philippe'i valitsus püüdis koondada toetust kodanluse ja tööstuse ringkondadest, kuid jäi paljude radikaalsete nõudmiste ja töölisklassi ootuste suhtes pehmeks — see oli üks põhjusi, miks tema troon kestis kuni 1848. aasta Prantsuse revolutsioonini.
• Juulirevolutsioon inspireeris liberale ja rahvuslikke liikumisi ka teistes Euroopa maades ning aitas kujundada 19. sajandi konstitutsioonilise ja parlamentaarse arengu suunda.
• Kohalikke reforme tuli, näiteks pressi‑ ja tsensuurirežiim leevendati ning poliitiline avalikkus muutus aktiivsemaks, kuid püsisid ka piirangud — valimisõigus ja sotsiaalsed õiglusküsimused jäid lahendamata, mis tõid lõpuks kaasa uue 1848. aasta lainetuse.

Kokkuvõtlikult tähistas 1830. aasta juulirevolutsioon Prantsusmaal olulist nihket: Bourbonide taastamise tagasipöörde asemel sai alguse juulimonarhia, mis püüdis ühendada konstitutsioonilist monarhiat ja kodanlikku valitsemist, kuid kelle senine kompromiss lõppes 1848. aastal uue poliitilise ja sotsiaalse kriisiga.

Taust

16. septembril 1824 tõusis Charles X Prantsusmaa troonile. Ta oli Louis XVIII noorem vend. Kui Napoléon Bonaparte sai lüüa, oli temast saanud Prantsusmaa kuningas. Nii Louis kui ka Charles valitsesid oma sünni tõttu, mitte sellepärast, et suur hulk inimesi seda soovis. See oli esimene kahest asjast, millega algas Les Trois Glorieuses, juulirevolutsiooni "kolm kuulsusrikast päeva".

Kui Napoleon 1814. aastal loobus ametist, oli Euroopa ja eelkõige Prantsusmaa suures segaduses. Viini kongress tuli kokku, et joonistada uuesti kontinendi poliitiline kaart. Kongressile saabus suur hulk Euroopa riike. Siiski oli neli kõige olulisemat võimu, kes kontrollisid otsust. Need suurriigid olid Ühendkuningriik, Austria, Venemaa ja Preisimaa, mida esindas kuningas Friedrich Wilhelm III. Teine väga oluline isik kongressil oli Charles Maurice de Talleyrand. Ta oli Prantsuse diplomaat Napoleoni ajal. Prantsusmaad peeti vaenulikuks riigiks.

Talleyrand soovitas Euroopal pöörduda tagasi oma esimese, "seadusliku" valitsuse juurde. Ta pidas silmas Napoleonile eelnevat valitsust. See plaan leidis kongressi liikmete seas laialdast heakskiitu. Prantsusmaa läks tagasi oma 1789. aasta piiridesse ja Bourbonide maja tuli tagasi troonile. Kongressi silmis oli poliitiline olukord Prantsusmaal ja Euroopas nüüd taas normaalne. Uus kuningas Louis XVIII tundis aga, et rahvusluse ja demokraatia ideed olid tema riigis endiselt olemas. Nii koostasid ja allkirjastasid nad Charte constitutionnelle française, Prantsuse põhiseaduse. See on tuntud ka kui La Charte. See oli teine asi, millega algas juulirevolutsioon.

Orléans'i hertsog

Kolm kuulsusrikast päeva

Esmaspäev, 26. juuli 1830

Inimesed said Saint-Cloudi "ordonnances" kohta kiiresti teada Le Moniteur'ist. Töötajad vallandati vihaselt ja äri suleti. Tööpuudus, mis oli suve alguses kasvanud, suurenes. "Suurel hulgal... töölistel ei jäänud seega muud üle, kui protestida."

Sellised ajalehed nagu Journal des débats, Le Moniteur Universel (Le Moniteur) ja Le Constitutionnel olid juba lõpetanud trükkimise. Selle põhjuseks oli uus seadus. Ligikaudu 50 ajakirjanikku 12 linnalehelt kohtusid liberaalse Le Nationali kontoris. Seal kirjutasid nad alla protestile ja lubasid, et nende ajalehed jätkavad ilmumist.

Sel õhtul tuli politsei ajakirjandusse ja võttis ära seadusega vastuolus olevad ajalehed. Vihane, töötu rahvamass karjus tuliselt: "A bas les Bourbonid!". "Vive la Charte!" Armand Carrel, vabariiklasest ajakirjanik, kirjutas Le Nationalis:

"Prantsusmaa... langeb tagasi revolutsiooni valitsuse enda poolt... õiguslik kord on nüüd katkestatud, on alanud jõu kord... olukorras, kuhu me nüüd oleme sattunud, on kuulekus lakanud olemast kohustus... Prantsusmaa peab ise otsustama, kui kaugele tema vastupanu peaks ulatuma."

Pariisi politseiprefektuur kirjutas õhtul, justkui elades unistuste maailmas, et " ...kõige täiuslikum rahu (rahu) valitseb (valitseb) jätkuvalt kõigis pealinna osades. Ükski ... tähelepanuväärne sündmus ei ole minuni jõudnud aruannetes registreeritud."

Léon Cogniet' maal "Juuli 1830". See maal käsitleb 1830. aasta juulirevolutsiooni.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli 1830. aasta Prantsuse revolutsiooni nimi?

K: Mis juhtus juulirevolutsiooni ajal?

Küsimus: Kes sai kuningaks pärast Charles X-i võimult kõrvaldamist juulirevolutsiooni ajal?

Küsimus: Millist muutust tähistas juulirevolutsioon?

K: Kellest muutus võim pärast juulirevolutsiooni?

K: Kuidas kutsuti Bourbonide toetajaid pärast juulirevolutsiooni?

Küsimus: Kes oli Prantsuse kuningas pärast juulirevolutsiooni kuni 1848. aasta Prantsuse revolutsioonini?

Otsing