1848. aasta revolutsioon Prantsusmaal: Veebruari revolutsioon ja Teine Vabariik

1848. aasta veebruari revolutsioon Prantsusmaal: Teine Vabariik, „õigus tööle“, töökodad ja juunipäevade konfliktid – põhjalik ajalooline ülevaade ja analüüs.

Autor: Leandro Alegsa

1848. aasta veebruari revolutsioon Prantsusmaal lõpetas kuningas Louis-Philippe'i valitsemise ja viis Prantsuse Teise Vabariigi (1848–1852) loomiseni. Revolutsioon sai alguse majanduslikust kriisist, poliitilisest rahulolematustest ja väsimusest Juuli monarhia autoritaarsemate joonte suhtes — eriti pressitsensuuri ja valijaõiguse piirangute vastu.

Põhjused ja ettevalmistus

1840. aastate lõpu Prantsusmaal süvenesid tööhõiveprobleemid ja hinnatõus, mis mõjutasid eriti töölisklassi ja talupoegi. Poliitiline opositsioon kasvas, hõlmates nii liberaalseid orleaniste kui ka radikaalsemaid vabariiklasi ja sotsialiste. Paljud organiseerisid nii-öelda «banketirevolutsioone» — avalikke õhtusööke ja kohtumisi, mille kaudu propageeriti poliitilisi reforme; kui võim banne keelas, tõusis meeleolu tänavatele.

Revolutsiooni kulg

Veebruaris 1848 eskaleerus olukord: 22. veebruaril vallandas valitsuse keelang banqet'id ja rahvahulgad kogunesid Pariisi tänavatele. 23.–24. veebruaril puhkesid tänavavõitlused; valitsus kaotas kontrolli ning kuningas Louis-Philippe' lahkus troonilt ja põgenes. 24. veebruaril kuulutati välja Teine Vabariik ja moodustati ajutine valitsus, kuhu kuulusid nii mõõdukad vabariiklased kui ka töötajate õiguste eest seisjad.

Tähtsad otsused ja institutsioonid

Uus valitsus kehtestas mitmeid tähtsaid põhimõtteid: välja kuulutati «õigus tööle» (droit au travail) ning otsustati luua riiklikud töökohad, et leevendada massilist töötust. Selle eesmärgiga loodi riiklikud töökojad, mis pidid pakkuma ajutist tööd ja toetust töötute abistamiseks.

Samal ajal moodustati Luxembourg'i palees toimunud istungitel omamoodi tööstusparlament ehk Luxembourg'i komisjon, mida juhtisid sotsialistlikumad tegelased nagu Louis Blanc. Komisjoni ülesanne oli arutada tööstuspoliitika ja tööõiguse üle ning esindada töötavate klasside huve uues poliitilises olukorras.

Juunipäevad ja siseriiklik vastasseis

Kuigi veebruari sündmused tõid demokraatlikke reforme, suurenesid pinged mõõdukate vabariiklaste ja radikaalsemate sotsialistlike jõudude vahel. Majanduslikud raskused ja see, kuidas riiklikke töökohti hallata, tekitasid laialdast eriarvamust. Kui valitsus otsustas juunis tööhõivet ähvardavate struktuurimuudatuste käigus riiklikud töökohad piirata või sulgeda, puhkesid 23.–26. juunil tuntud kui juunipäevade ülestõus. Töölistest koosnenud meeleavaldusi mahasuruti jõuga — kindral Louis-Eugène Cavaignaci juhitud vägede abil — tuhandeid vangistati, paljud hukati või saadeti ülemeremaale, ning sotsialistlik liikumine sai tugeva löögi.

Tagajärjed ja pärand

Veebruari revolutsiooni otsene tulemus oli Teine Vabariik, mida iseloomustasid kõigi meeste üldine valimisõigus, poliitiline pluralism ja sotsiaalsed reformiideed. Samas näitas juunipööre külma käiku — mõõdukad jõud võtsid kontrolli ja radikaalsus suruti alla. 1848. aasta lõpus valiti presidendiks Louis-Napoléon Bonaparte, kes kasutas hiljem poliitilist monopoli ja 1851. aasta riigipöördega ning 1852. aastal kehtestas Teise Keisririigi — nii lõppes Teise Vabariigi lühike periood.

Rahvusvaheline mõju

Veebruari sündmused Pariisis inspireerisid ja kiirendasid lainet revolutsioone teistes riikides — need sündmused olid osa laiemast Euroopa 1848. aasta revolutsioonide perioodist, mis nõudis poliitilisi reforme, rahvuslikku iseäranisust ja sotsiaalset õiglust üle kontinendi. Kuigi paljud neist ülestõusudest nurjusid või allutati repressioonile, jäi 1848. aasta pärandiks ideede levik — rahvuslikud liikumised, töö- ja sotsiaalõiguste nõudmised ning demokraatia püüdlused — mis mõjutasid Euroopa arengut järgmiste aastakümnete jooksul.

Louis-Philippe I, viimane Prantsuse kuningasZoom
Louis-Philippe I, viimane Prantsuse kuningas

Revolutsiooni lõpp Prantsusmaal

Revolutsiooni ajastu Prantsusmaal lõppes, kui Louis Napoleon saatis Rahvusassamblee laiali, ilma et tal oleks olnud selleks põhiseaduslik õigus, ja sai Prantsusmaa ainuvalitsejaks. Aastal 1852 taastas ta impeeriumi ja võttis tiitli keiser Napoleon III.

1848. aasta revolutsioon kirjanduses

  • Karl Marxi essee "Louis Bonaparte'i kaheksateistkümnes brümaar" (1852) kirjeldab 1848. aasta revolutsiooni kui klassivõitlust.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli 1848. aasta veebruari revolutsioon Prantsusmaal?


V: 1848. aasta veebruari revolutsioon Prantsusmaal viis Prantsuse Teise Vabariigi (1848-1852) loomisele ja lõpetas kuningas Louis-Philippe'i valitsemise.

K: Millise põhimõtte kehtestas revolutsioon?


V: Revolutsioon kehtestas "õiguse tööle" (droit au travail) põhimõtte.

K: Mida otsustas revolutsioon kehtestada töötutele?


V: Revolutsioon otsustas luua töötute jaoks "riiklikud töökojad".

K: Milline tööstusparlament loodi Louis Blanci eesistumise ajal?


V: Louis Blanci eesistumise ajal loodi Luksemburgi palees mingi tööstusparlament.

K: Mis põhjustas juunipäevade ülestõusu?


V: Juunipäevade ülestõusu põhjustasid mõned kuud hiljem pinged liberaalsete orleanistide ja radikaalsete vabariiklaste ning sotsialistide vahel.

K: Mida inspireeris revolutsioon teistes riikides?


V: Revolutsioon inspireeris teisi Euroopa 1848. aasta revolutsioone.

Küsimus: Millal eksisteeris Prantsuse Teine Vabariik?


V: Prantsuse Teine Vabariik eksisteeris 1848-1852. aastal.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3