1848. aasta veebruari revolutsioon Prantsusmaal lõpetas kuningas Louis-Philippe'i valitsemise ja viis Prantsuse Teise Vabariigi (1848–1852) loomiseni. Revolutsioon sai alguse majanduslikust kriisist, poliitilisest rahulolematustest ja väsimusest Juuli monarhia autoritaarsemate joonte suhtes — eriti pressitsensuuri ja valijaõiguse piirangute vastu.
Põhjused ja ettevalmistus
1840. aastate lõpu Prantsusmaal süvenesid tööhõiveprobleemid ja hinnatõus, mis mõjutasid eriti töölisklassi ja talupoegi. Poliitiline opositsioon kasvas, hõlmates nii liberaalseid orleaniste kui ka radikaalsemaid vabariiklasi ja sotsialiste. Paljud organiseerisid nii-öelda «banketirevolutsioone» — avalikke õhtusööke ja kohtumisi, mille kaudu propageeriti poliitilisi reforme; kui võim banne keelas, tõusis meeleolu tänavatele.
Revolutsiooni kulg
Veebruaris 1848 eskaleerus olukord: 22. veebruaril vallandas valitsuse keelang banqet'id ja rahvahulgad kogunesid Pariisi tänavatele. 23.–24. veebruaril puhkesid tänavavõitlused; valitsus kaotas kontrolli ning kuningas Louis-Philippe' lahkus troonilt ja põgenes. 24. veebruaril kuulutati välja Teine Vabariik ja moodustati ajutine valitsus, kuhu kuulusid nii mõõdukad vabariiklased kui ka töötajate õiguste eest seisjad.
Tähtsad otsused ja institutsioonid
Uus valitsus kehtestas mitmeid tähtsaid põhimõtteid: välja kuulutati «õigus tööle» (droit au travail) ning otsustati luua riiklikud töökohad, et leevendada massilist töötust. Selle eesmärgiga loodi riiklikud töökojad, mis pidid pakkuma ajutist tööd ja toetust töötute abistamiseks.
Samal ajal moodustati Luxembourg'i palees toimunud istungitel omamoodi tööstusparlament ehk Luxembourg'i komisjon, mida juhtisid sotsialistlikumad tegelased nagu Louis Blanc. Komisjoni ülesanne oli arutada tööstuspoliitika ja tööõiguse üle ning esindada töötavate klasside huve uues poliitilises olukorras.
Juunipäevad ja siseriiklik vastasseis
Kuigi veebruari sündmused tõid demokraatlikke reforme, suurenesid pinged mõõdukate vabariiklaste ja radikaalsemate sotsialistlike jõudude vahel. Majanduslikud raskused ja see, kuidas riiklikke töökohti hallata, tekitasid laialdast eriarvamust. Kui valitsus otsustas juunis tööhõivet ähvardavate struktuurimuudatuste käigus riiklikud töökohad piirata või sulgeda, puhkesid 23.–26. juunil tuntud kui juunipäevade ülestõus. Töölistest koosnenud meeleavaldusi mahasuruti jõuga — kindral Louis-Eugène Cavaignaci juhitud vägede abil — tuhandeid vangistati, paljud hukati või saadeti ülemeremaale, ning sotsialistlik liikumine sai tugeva löögi.
Tagajärjed ja pärand
Veebruari revolutsiooni otsene tulemus oli Teine Vabariik, mida iseloomustasid kõigi meeste üldine valimisõigus, poliitiline pluralism ja sotsiaalsed reformiideed. Samas näitas juunipööre külma käiku — mõõdukad jõud võtsid kontrolli ja radikaalsus suruti alla. 1848. aasta lõpus valiti presidendiks Louis-Napoléon Bonaparte, kes kasutas hiljem poliitilist monopoli ja 1851. aasta riigipöördega ning 1852. aastal kehtestas Teise Keisririigi — nii lõppes Teise Vabariigi lühike periood.
Rahvusvaheline mõju
Veebruari sündmused Pariisis inspireerisid ja kiirendasid lainet revolutsioone teistes riikides — need sündmused olid osa laiemast Euroopa 1848. aasta revolutsioonide perioodist, mis nõudis poliitilisi reforme, rahvuslikku iseäranisust ja sotsiaalset õiglust üle kontinendi. Kuigi paljud neist ülestõusudest nurjusid või allutati repressioonile, jäi 1848. aasta pärandiks ideede levik — rahvuslikud liikumised, töö- ja sotsiaalõiguste nõudmised ning demokraatia püüdlused — mis mõjutasid Euroopa arengut järgmiste aastakümnete jooksul.
