Konstitutsionalism on poliitilise mõtlemise ja tegevuse süsteem, mille eesmärk on vältida türanniat (sealhulgas enamuse valitsemise kõige raskemaid tagajärgi) ning kaitsta üksikisikute vabadust ja õigusi. See tähendab, et riigi ja avaliku võimu toimimine peab toimuma kooskõlas kirjaliku või tavaõiguslikult tunnustatud põhiseadusega ning seaduste ja institutsioonide kaudu seatud piirangutega.
Kaheksateistkümnendast sajandist alates on kaasaegse konstitutsionalismi keskseks elemendiks piiratud valitsuse doktriin, mis toetub kirjalikule põhiseadusele. Piiratud valitsus tähendab, et riigiametnikud ja avalik võim ei tohi tegutseda meelevaldselt: neil on selgelt määratletud pädevused, vastutus ja järelevalve. Põhiseadus on kõrgeim õigusakt, mis suunab ja piirab riigiametnike võimu teostamist ning tagab kodanike õiguste kaitse.
Konstitutsionalismi peamised põhimõtted võib kokku võtta järgmiselt:
- Õiguse ülimus (rule of law): kõik, ka valitsus, alluvad seadustele.
- Võimude lahususe printsiip: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim toimivad eraldatult, et vältida võimu koondumist.
- Kontrolli- ja tasakaalumehhanismid (checks and balances): eri institutsioonid piiravad ja kontrollivad üksteist.
- Kodanikuõiguste ja -vabaduste kaitse: põhiseadus sätestab ja kaitseb põhilisi õigusi (sõnavabadus, usuvabadus, õiguskaitse jm).
- Õiguslik kontroll: sõltumatud kohtud saavad hinnata seaduste ja ametnike tegevuse põhiseaduspärasust.
Põhiseaduse ülimuslikkuse näide on 1787. aasta Ameerika Ühendriikide põhiseadus: Ameerika Ühendriikide põhiseaduse artiklis 6 on sätestatud, et "Põhiseadus ja selle alusel vastuvõetavad Ameerika Ühendriikide seadused ... on riigi kõrgeim seadus". See tähendab, et kõik seadused, mis on vastu võetud kas kongressi või osariikide seadusandjate poolt, peavad olema kooskõlas põhiseadusega. Nagu Alexander Hamilton selgitas Federalist Papers nr 78: "Ükski põhiseadusega vastuolus olev seadusandlik akt ei saa seega olla kehtiv". Praktikas tähendab see sageli, et ülemkohus või põhiseaduslik kohtuinstants võib põhiseaduse vastaseks ehk ebaseaduslikuks kuulutada nii seadusandliku kui ka täidesaatva võimu tegevuse.
Konstitutsiooniline monarhia on üks võimalik valitsemisvorm, mis jääb absolutismi ja parlamentaarse vabariigi vahele. Absolutismis on monarh peaaegu piiramatu võimuga ja teda ei saa parlamendi või kohtute kaudu kergesti kontrollida. Konstitutsioonilises monarhias on monarhi roll aga tavaliselt piiratud põhiseaduse, seaduste ja parlamentaarsete institutsioonidega: monarh sümboliseerib riiki, kuid tegelik poliitiline võim kuulub seadusandjatele ja valitsusele. Parlamentaarne vabariik seevastu toimib ilma monarhita ning riigipea ja valitsuse volitused lähtuvad põhiseadusest ja seadusandlusest.
Konstitutsionalism ei ole staatiline seisund, vaid pidev praktika ja protsess. Selle tõhusus sõltub lisaks õiguslikest normidest ka institutsioonide sõltumatusest, kodanikuühiskonna aktiivsusest, sõltumatust ajakirjandusest ning vastupidavusest hädaolukordadele ja populistlikele survele. Tänapäeval seisavad konstitutsioonilised süsteemid sageli silmitsi väljakutsetega nagu erakorraliste volituste kuritarvitamine, demokraatlike kontrollimehhanismide nõrgenemine ja õigusriigi aluste ebakindlus.
Konstitutsionalism tagab, et võim on piiratud ja kontrollitud ning et kodanikel on õigused ja kaitse meelevaldse võimu eest — see on aluseks vabaduse, õigluse ja stabiilse valitsemise säilitamisele.