Louis-Philippe I (6. oktoober 1773 – 26. august 1850) oli Juuli-monarhia (1830–1848) kuningas Prantsusmaal, ametlikult nimetades end Prantsuse rahva kuningaks (roi des Français). Tema valitsemisaeg jäi lühikeseks, kuid tähistas vaheldust 1815. aasta restaureeritud Bourbonide ja 1848. aasta vabariigi vahel: pärast Louis XVI ja Marie Antoinette'i hukkamist sai Prantsusmaast ajutiselt vabariik, ning Louis-Philippe oli üheks neist monarhidest, kes püüdsid leida tasakaalu kuningavõimu ja buržoasia nõudmiste vahel.

Varane elu ja pagulus

Louis-Philippe kuulus Orléansi hargale ja oli Philippe Égalité pojapoeg. Revolutsiooniliste sündmuste ajal lahkus ta Prantsusmaalt ja veetis kokku ligi kaks aastakümmet eksiilis, peamiselt Suurbritannias ja lühiajaliselt samuti Ameerikas. Pärast Bourbone restaureerimist naasis ta mõnevõrra avalikku ellu ning 1830. aasta juulirevolutsiooni järel, kui Prantsusmaa Charles X-i loobumine tõi kaasa troonimuutuse, kuulutati Louis-Philippe 1830. aastal kuningaks.

Valitsemispoliitika ja sisesiht

Tuntud kui «buržoaaside kuningas», püüdis Louis-Philippe hoida tasakaalu konstitutsioonilise korra ja õigusjärgse kordina. Tema valitsemisaega iseloomustasid:

  • majanduslik moderniseerimine — toetati tööstust, kauplemist, raudteede ja infrastruktuuri arengut;
  • liberaalne, kuid piiratud poliitika — ametlikult rõhutati kodanike õigusi, samas kehtestas valitsus piiranguid ajakirjandusele ja poliitilistele õigustele, eriti hääleõiguse osas, mis jäi kitsaks;
  • sosiaalne konservatiivsus — järk-järgult liikus võim küündimatult paremale, mis kasvatas rahulolematust töölisklassi ja radikaalsete ringkondade seas.

Välispoliitika ja koloniaalsed ambitsioonid

Louis-Philippe edendas headel suhetel põhinevat poliitikat Suurbritanniaga ning püüdis hoida Euroopa stabiliseerimist. Samas toetas tema valitsus aktiivselt kolonialismi, eelkõige Alžeeria annekteerimist ja koloniseerimist, mis tõi kaasa sõjalise jõu kasutamise ning kolonialsete kulutuste kasvu.

Langus ja 1848. aasta revolutsioon

Kuigi Louis-Philippe'i režiim algselt leidis toetust suures osas linnalise keskklassi hulgas, vajusid tema populaarsus ja usaldus kiiresti. Politika üha konservatiivsemaks pööramine, korruptsioonikahtlused, piiratud valimisõigus ja repressioonid meeleavalduste vastu tekitasid üldist pettumust. 1848. aasta veebruaris puhkedes massimeeleavaldused ja tänavapöörised kulmineerusid sellega, et valitsus kasutas relvi meeleavaldajate vastu — see 1848. aasta Prantsuse revolutsiooni, mille käigus Louis Philippe põgenes Inglismaale "härra Smithina". 24. veebruaril 1848 astus ta troonilt ja ametlikult andis katse edaspidiseks monarhiaüleminekuks üle oma pärijale, kuid sündmused kulgesid nii, et järgmine päev kuulutati välja Teine Vabariik.

Pere ja pärilussilmad

Louis-Philippe'i vanim poeg ja ametlik pärija, Ferdinand-Philippe, hukkus 1842 õnnetuses (vankeravari), mis jättis dünastia ilma kogenud ja populaarsest järeltulijast. Selle kaotuse tõttu oli troonipärimine 1848. aasta sündmuste ajal keeruline ning pärast Louis-Philippe'i põgenemist ja troonilt loobumist ei õnnestunud restaureerida stabiilset monarhilist valitsemist — Prantsusmaa muutus vabariigiks.

Pagulus ja surm

Pärast pagendust elas Louis-Philippe Inglismaal paguluses, peamiselt Surrey lähedal Claremontis, kus ta 26. augustil 1850 ka suri. Ta veetis oma viimased aastad eemal poliitikast ning surm sulges ühe peatüki Prantsusmaa 19. sajandi poliitilises ajaloos.

Pärand

Louis-Philippe'i pärand on mitmetähenduslik: tema valitsemine aitas kaasa majanduslikule moderniseerimisele ja rahvusvahelisele stabiilsusele, ent tema piiratud poliitilised reformid ja konservatiivne suund lõid pingeid, mis aitasid kaasa 1848. aasta revolutsioonile ja laiemale Euroopa revolutsioonide lainele. Juulimonarhia on sageli meeles sõnaga «kuningas buržoasiast» — kuningas, kes püüdis säilitada võimu, toetades samal ajal industrialiseeruvat ja kapitalistlikku ühiskonda.