Orléans'i printsess Louise (Louise Marie Thérèse Charlotte Isabelle; 3. aprill 1812 – 11. oktoober 1850) oli vanim tütar Prantsuse kuningas Louis Philippe I. Ta abiellus Belgia kuninga Leopold I-ga 9. augustil 1832 ja sai sellega Belgia kuningannaks (kuninganna-consort) kuni oma surmani 1850. Abiellumine sidus Belgia trooni Orléansi ja Saxe-Coburgi suguvõsadega ning aitas tugevdada monarhiast tulenevaid internatsionaalseid suhteid.
Louise oli ka ema tulevasele Belgia kuninga Leopold II, kes on ajalukku läinud Belgia Kongo ulatusliku ekspluateerimise tõttu. Tema abikaasa, Belgiast kuningaks olev Leopold I, oli perekondlikult seotud ka Suurbritannia kuningakojaga: ta oli kuninganna Victoria ja tema abikaasa prints Alberti nõbu, mis andis Belgiale olulise rahvusvahelise seose.
Louise'i päritolu seostas ta Euroopa valitsevatesse dünastiatesse: tema ema oli Marie Antoinette'i vennatütar, mistõttu Louise'il olid tihedad sidemed Habsburgide ja Bourbonide sugupuudega. See pärand mõjutas tema positsiooni ja staatust nii Prantsusmaal kui ka Belgias.
Kuigi Louise ei ole ajalukku jäänud kui poliitiliselt domineeriv kuninganna, mängis ta tähtsat rolli kuningliku perekonna igapäevaelus ja esindustegevuses. Ta oli tuntud oma perekondlikkuse ja ühiskondliku moraali poolest ning osales mitmete heategevuslike algatuste ja sotsiaalsete projektide toetamises, mis olid tollal tavapärane kuningannade panus kodanike heaolusse.
Louise suri 1850. aastaks ja jäi ajalukku nii oma Orléansi päritolu kui ka selle kaudu mõneti ka Belgia kuningliku maja edasise saatusega – eelkõige tänu pojale Leopold II-le, kelle valitsusperiood ja koloniaalpoliitika jätsid tugeva ning vastuolulise jälje. Tema elu peegeldab 19. sajandi Euroopa monarhiate omavahelisi liite ja perekondlikke ühendusi, mis vormisid tollase poliitika ja diplomaatia maastikku.