Kasaarid (tuntud ka kui khazarid) olid pool‑nomadistlik türgi rahvas, kes lõi Kesk‑ ja Lääne‑Euraasia steppidele tugeva poliitilise moodustise – Kasaaride riigi (Kasaaria) – 6.–10. sajandil pKr. Nad pärinesid Euraasia steppide läänetürgi kaganaadist, mis oli hiljem kontaktis ja mõnikord vallutatud ka Tang-Hiina võimude poolt. Kasaarid rääkisid lääntürgi keelte sugukonda kuuluvat keelt ning nende ühiskond segas ratsanikuhõimude ja paigale jäänud linnakultuuri elemente.

Geograafia, poliitika ja ülesehitus

Kasaaride riik kattis Volga‑ ja Doni piirkonna, ulatudes idapoolsetest steppidest kuni Krimmi ning edelas Kaukaasiani. Nende strateegiline asukoht andis neile kontrolli oluliste kaubateede — sealhulgas osa Siiditeest — üle, mis ühendasid Hiinat, Lähis‑Ida ja Kiievi-Venemaa.

Poliitiliselt toimis Kasaaria sageli kui vaheruum Bütsantsi ja araabia kalifaadi vahel: Bütsantsi impeeriumi, stepirahvaste ja Umajaadide kalifaadi mõjusfääride naabruses. See aitas mõnel perioodil Bütsantsil hoida idapiire ning ajaloolises kontekstis mõlema suurema idapoolse jõu vastu püsida — sealhulgas oli Bütsantsi suhted varasemate Pärsia riikidega, nagu Sasani Pärsia impeerium, osa pikemast regiooni geopoliitilisest mängust. Kasaaride valitsemise all olid sageli mitmed koosseisud: ratsavägi, kaupmehed ja linnakesed, kus elanikud olid eri rahvustest ja uskumustest.

Riigi valitsemissüsteem oli eripärane: kasutusel oli duaalne juhtimismudel, kus kõrgeim rituaalne ja sümboolne võim kuulus khaganile, kuid igapäevast militaristlikku ja administraatiivset võimu kasutas sageli bek (väejuht või peaministri‑laadne ametnik). Kasaaride jaoks olid olulised kindlustused ja linnused (nt Itil/Atil, Sarkel ja Semender), milles osales ka Bütsantsi ja teiste võimude sõjaline ning tehniline abi.

Majandus ja kaubandus

Kasaaride riigi majandus põhines järjepideval kaubandusel, maksustamisel ja vahel ka sõjalise kontrolli abil kogutud tribuutidel. Kasaaria oli rahvusvaheline kaubanduskeskus: nad vahendasid kaupu Volga ja Doni kaudu, tegelesid marsruutidega, mis seostasid Hiinat ja Lähis‑Ida, ning vahetasid kaupmeeste rolli ka Kiievi-Venemaa ja teiste lähinaabritega. Kaubanduses läksid ringi orjad, nahad, sool, vürtsid, siid ja väärismetallid ning linnad olid etniliselt ja religioosselt mitmekesised.

Uskumus ja kultuur

Tengrism (taevajumalate austamine, sh animistlikud ja šamaanilikud praktikad) oli tõenäoliselt üks levinumaid uskumusi hulgaliselt steppirahvaste seas ning seda harrastati ka Kasaaride seas. Samas oli Kasaaria märkimisväärne oma usulise tolerantsuse poolest: riigis esinesid ja kooseksisteerisid aabrahamlikud religioonid. Arheoloogilised ja kirjanduslikud allikad näitavad, et lisaks rahvuslikele kommetele olid levinud kristlus (eriti Bütsantsi mõjul), islam ning jüdisme esinemine.

8.–9. sajandil pöördus tõenäoliselt osa valitsevast eliidist judaismi poole; juhtivate ajatustega on seotud mitmed allikad araabia ja Bütsantsi kirjanikelt. Selle pöördumise ulatus ja iseloom on teadlaste seas diskussiooni objekt — tõenäoliselt jäi juudi uskumuse omaksvõtt piiratumaks valitseva klassi tasandile ja linnalistele kogukondadele, samal ajal kui maaelanud steppirahvastik säilitas traditsioonilisemaid tavausundeid.

Võitlus ja langus

Kasaaride võim saavutas kõrgpunkti 7.–9. sajandil, kuid 10. sajandil hakkas nende mõju vähenema. Suur keeruline faktor oli Kiievi‑Vene (Kievan Rus) kasvav jõud; 965–969 toimunud sõjakäigud, mida juhtisid Kiievi väepealikud (tuntud allikates kui Sviatoslav I jt), murdsid Kasaaride keskse võimu. Aja jooksul langesid mitmed linnad ja kindlustused ning poliitiline struktuur lagunes, mis viis Kasaaria kui mandunud riigivormi lõppemise poole.

Pärand ja pärandkultuur

Kasaaride pärand on Euraasia ajaloos oluline mitmel põhjusel:

  • nad olid sillaks läänest ida poole kaubanduses ja kultuurivahetuses;
  • nende poliitiline mudel ja religioosne mitmekesisus näitavad steppirahvaste võimet integreerida erinevaid mõjujõude;
  • Kasaaria linnad ja kindlustused on arheoloogiliselt andnud väärtuslikku materjali keskaja Kaukaasia ja Volga‑regiooni uurimiseks.

Mõned teooriad seovad kasaaride järeltulijaid tänapäevastesse rahvakogukondadesse (nt kasakad, teatud moslemikogukonnad nagu kumõkid, juutide rühmad või askenazi juudid). Sellised ideed on ajalooliselt ja geneetiliselt diskussioonialused: enamus kaasaegseid uuringuid ei toeta lihtsustatud ettekujutust, et kaasaegne suur rahvusgrupp või peamine juudi kogukond oleks otse ja suurel määral pärit vaid kasaaridest. Teadlaskond rõhutab segu ja keerukaid migratsiooniprotsesse Euraasia‑konkreetsete populatsioonide kujunemisel ning kirjeldab küsimust kui jätkuvalt uurimis‑ ja debatiteemat.

Allikad ja uurimistöö

Meie teadmised kasaaridest pärinevad mitmetest allikatest: araabia ja bütsantsi ajaloolaste kirjalikest teemadest, juutide keskaegsetest tekstidest, arheoloogilistest leiukohtadest Volga‑Doni alal ning hilisematest analüütilistest uurimustest. Paljud detailid jäävad ebakindlaks ja uued leiud võib teooriaid edasi arendada või täpsustada.

Kasaaride teema pakub jätkuvalt huvi nii ajaloolastele, geneetika‑ ja arheoloogiaringkondadele kui ka laiemale avalikkusele, sest see hõlmab ka küsimusi etnilisest segunemisest, usulistest muutustest ja keskaja poliitilisest dünaamikast euraasia kraadil.