Kasakad (ukraina keeles Козаки) on ajalooliselt piiri- ja ratsaväelised kogukonnad, kes kujunesid välja peamiselt tänapäeva Ukraina ja Venemaa lõunapoolsetel aladel. Nad on tuntud iseseisvuse, tugeva sõjalisuse ja oskuse poolest ratsutada hobustel. Kasakad kujunesid mitme rahvusliku ja sotsiaalse tausta segunemisel ning neid iseloomustab tugev kogukondlik korra-, traditsiooni- ja hierarhiasüsteem.

Ajalooline taust

Nimi kasakas pärineb tõenäoliselt türgi keeltest ja tähendab osaliselt „vaba mees” või „rändaja”. Selle termini kasutus on dokumenteeritud juba umbes 1395. aastal. Kasakad tekkisid osaliselt kui vastus mongolite ja teiste rände- ning sissetungirühmadega seotud segadusele pärast Kiievi-Vene vastu suunatud rünnakuid – nad kujunesid mitme rahva (sealhulgas slaavlaste, tatarlaste ja rändrahvaste) segunemisest piirilistes piirkondades.

Erinevate piirkondade kasakahostid (või "vojska") omandasid erineva kuju: kõige tuntumad on Ukraina kasakad Zaporižist ja Vene kasakad Doni, Tereki, Kubani ja Uurali aladelt. Alguses tegutsesid nad sageli iseseisvate rühmadena – nii kaitsesid nad piire kui korraldasid ka rüüsteretki –, kuid aja jooksul paljud kasakahostid liitusid või asusid koostööle suurriikidega, eriti Vene impeeriumiga.

Kultuur ja ühiskond

Kasakate eluvorm oli tugevalt seotud hobustega, põllumajanduse ja karjakasvatusega ning erilise kogukondliku struktuuriga: tuntud on stanitsa (küla) mudel, atamani (juht) positsioon ning kollektiivsed otsustusprotsessid. Kultuuris on olulisel kohal rahvatantsud, muusika (nt šabli- ja ratsutustantsud), traditsiooniline rõivastus ja õigeusu rituaalid. Kasakatraditsioonid on kandnud edasi oma lugusid, laule ja kombestikku põlvkondade kaupa.

Sõjaline roll 18.–20. sajandil

Pärast algset piirikaitselist rolli integreerusid paljud kasakahostid Vene riigi sõjalisse süsteemi, saades sõjalisi privileege ja maad vastutasuks teenistuse eest. Kasakad osalesid Vene impeeriumi sõdades 18. ja 19. sajandil ning neid kasutati nii piirivalves, partizani- ja kergväeüksustena kui ka rutiinsetena mobiliseeritud regimentidena.

20. sajandi alguses ja Vene kodusõjas jagunesid kasakad: enamik kasakahõimudest ja juhtidest toetas vastuseisuks bolševikele, kuid leidus ka neid, kes liikusid poolele või teisele ja osalesid Punaarmee ridades. Pärast revolutsiooni ja kodusõda toimusid laialdased repressioonid ning paljud kasakad kogesid maade konfiskeerimist, küüditamisi ja karistusi (nn dekasakiseerimine). Nõukogude ajal kannatasid kasakad sageli vägivalla, poliitiliste rünnakute ja majanduslike tagajärgede all; mitmed piirkonnad olid seotud ka näljahädadega ja nende kogukondlik elu muutus drastiliselt.

Ka Teises maailmasõjas võitlesid inimesed, kes olid kasakate järeltulijad või kasakate organisatsioonide liikmed, nii Nõukogude kui ka saksa kontrolli all olnud üksuste koosseisus – seega leidus kasakate seas mõlema poole toetajaid.

Tänapäeva staatus ja roll

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on kasakate traditsiooniline identiteet saanud uue tõusu: tekkinud on mitmeid ajaloolisi ja kultuuriorganisatsioone, mõned kasakahostid registreerivad liikmeid ja osalevad avalikus elus. Tänapäeval on kasakate organisatsioone nii Venemaal kui ka Ukrainas, kus need võivad tegutseda kultuurilise ühendusena, vabatahtlike politseiteenistuste abina või kogukondliku korrakaitse elemendina. Mitmes riigis toetatakse kasakate tegevust ka ametlikult – näiteks osalemine kohalikes patrullides, piirivalves või pidulikus teenistuses.

Arvud liikmete kohta varieeruvad sõltuvalt registritest ja kriteeriumidest: mõnes riigis on registreeritud kümneid- või sadu tuhandeid inimesi, kes kuuluvad kasakate organisatsioonidesse, kuid veelgi suurem arv inimesi kannab kasakapärandit kultuuriliselt või perekondlikult.

Kriitika ja konfliktid

Kasakate kaasaegne roll ei ole alati olnud vaid kultuuriline või vabatahtlik. Mõnes piirkonnas on kasakate organisatsioone kritiseeritud paramilitaarsete tegevuste, rahvusliku retoorika või kohaliku surve kasutamise pärast. Samuti on ajalooliselt esinenud konflikte kasakate ja teiste rahvus- või klassigruppide vahel.

Kokkuvõte

Kasakad on mitmekihiline nähtus: nad on sõjaväeline kogukond, kultuuriline identiteet ja ajalooline institutsioon, mille roll on aegade jooksul muutunud – alates piirikaitsjatest ja ratsaväest kuni tänapäevaste kultuuri- ning kogukonnaorganisatsioonideni. Nende pärand on märkimisväärne nii Ukraina kui ka Venemaa ajaloo ja kultuuri kontekstis.