Juudi-araabia keeled: ajalugu, heebrea-kirjas kirjutamine ja väljasuremine

Juudi-araabia keeled: põhjalik ülevaade ajaloost, heebrea-kirjas kirjutamisest ja dialektide väljasuremisest ning nende kultuurilisest pärandist.

Judeoaraabia keeled on araabia keele dialektide kogum, mida räägivad araabiakeelsetes riikides elavad või varem elanud juudid. Nagu mujal araabia maailmas, kujunesid ka juudi kogukondades piirkondlikult erinevad murrevariandid: näiteks iraaki-, jeemen-, tuneesia- ja maroogi tüüpi juudi-araabia kõnepruugid. Neid variante eristasid nii kohaliku araabia murde foneetika ja leksika kui ka hulk heebrea ja religioosseid termineid. Enamik juudi araabia murdeid kirjutati heebrea tähestiku modifitseeritud vormidega, sageli lisati täppe ja erimärke konsonantide tähistamiseks ning kohati kasutati ka heebrea vokalisatsiooni- või muid märgistikke, et väljendada araabia häälikuid ja vokaale, mida klassikalises heebrea kirjas polnud.

20. sajandi keskpaigas ja lõpus toimunud poliitilised muutused — eelkõige 1948. aasta Araabia-Iisraeli sõja järel peale saabuva diskrimineerimise, rünnakute ja riiklike piirangute tõttu — sundisid suuri juudi kogukondi araabia riikides massiliselt lahkuma. Paljud põgenesid või represseeriti Iisraeli, Euroopa ja Põhja-Ameerika poole; näiteks suure osa Jeemeni, Iraagi, Liibanoni, Tuneesia, Maroko ja Liibüa juudistest rahvastikest liikus uude elupaika. Uues elukeskkonnas — eriti Iisraelis — asendus enamik juudi-araabia murretest kiiresti kaasaegse heebrea keelega: noorem põlvkond omandas dominantse keele ja emakeelena kasutuse kadus. Siiski säilitasid paljud vanemad põlvkonnad oma murdeid mitmeid kümneid aastaid ning osa suulistest ja kirjalikest allikatest on säilinud arhiivides, salvestustena ja perekondlike mäletustena.

Keskajal oli juudi-araabia kirjakeeleks sageli nn klassikaline juudi-araabia — araabia keele grammatika ja sõnavara kasutamine, kuid kirjutatud heebrea kirjas. See võimaldas juutidel islami kultuuriruumis osaleda filosoofilises, teaduslikus ja teoloogilises diskussioonis oma emakeeles, samal ajal säilitades sidemed heebrea ja juudi traditsiooniga. Sellises vormis kirjutati nii pühakirjatekstide kommenteerimisi, halahhikalisi otsuseid (responsa) kui ka filosoofilisi ja teaduslikke traktate. Samas eksisteeris ka igapäevane, suuline juudi-araabia, mis sisaldas hulgaliselt heebrea, aramea ja juudi-spetsiifilisi laensõnu ning mõnikord säilitas vanemaid semitistlikke jooni, mida kohalik araabia ei pruukinud enam omada.

Juudi-araabia positsioon võrdub funktsionaalselt teiste juudi etnolektidega, nagu ladino (juudi-hispaania) ja jidiš (juudi-saksa): see oli nii igapäevase suhtluse kui ka religioosse ja intellektuaalse tegevuse keel. Paljud olulised keskaegsed juudi tekstid, sealhulgas piiblikommentaarid, halahhitekstid ja filosoofilised kirjutised, kirjutati algselt juudi-araabia keeles ja alles seejärel tõlgiti või ümberkirjutati osaliselt teaduslikku heebreasse, et need jõuaksid teiste, näiteks Euroopa ashkenazi juutide lugejateni.

Mõned keskaegse juudi keele ja kirjaliku traditsiooni kõige olulisemad tööd ja žanrid, mis algselt eksisteerisid juudi-araabia keeles, hõlmavad runna: filosoofilisi käsitlusi, halahhilisi vastuseid (responsa), piiblikommentaare ja teaduslikke traktate. Paljud neist kujundasid oluliselt juudi mõtlemist ja õigusteadust ning neid tõlgiti hiljem teistesse keeltesse.

Nende hulka kuuluvad:

• Saadia Gaoni (Saadiah Gaon) teosed, sh tema tuntud teos Emunoth ve-Deoth (Usutunnistused ja õpetused), mis aitas kujundada juudi teoloogiat ja eksisteeris algselt juudi-araabia vormis.
• Maimonidese (Rambam) teosed, eelkõige Guide for the Perplexed (Moreh Nevukhim), mis kirjutati algselt juudi-araabia keeles ja mille tõttu selle ideed levitasid laialdaselt nii juudi kui ka islami-akadeemilistes ringkondades; samuti tema kommentaarid Mišnahile ja muud teaduslikud ja meditsiinilised kirjutised.
• Arvukad geoonide ja keskaja rabbiidide responsad (halahhilised vastused), mis andsid otsese ülevaate juudi õigustavast praktikast ja kogukondlikust elust islamimaades ning olid sageli koostatud juudi-araabia keeles.
• Filosoofilised, teaduslikud ja meditsiinilised traktad – mitmed juudi autorid osalesid arraabia-keelsest intellektuaalsest kultuurist tulenenud teaduslikus diskussioonis ja kirjutasid oma käsitlused juudi-araabia vormis.
• Lüürika, pühad jutustused ja rahvakirjandus – suuline pärimus ja ka kirjalikud lõigud pühade laulude, piyyutimite ja igapäevaste kirjutiste kujul, mis kajastasid kogukondlikke tavasid ja uskumusi.

Keel ja kirjapärand on praegu uurijate huvi objektiks: lingvistid, ajaloolased ja juudi-uuringute teadlased dokumenteerivad säilinud käsikirju, arhiivimaterjali ning teevad salvestusi vanemate kõnelejate mälestustest. Mõned juudi-araabia murded on praktiliselt välja surnud, teisi kannavad edasi erikogukonnad ja vanemaealised emigrandid; kohalike ja ülikoolide initsiatiivide kaudu toimub osa materjalide digitaliseerimist ja tõlgetestamine, et tagada selle rikkaliku kirjandusliku ja kultuuripärandi säilimine tulevastele põlvedele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on juudi araabia keeled?

K: Kuidas kirjutati juudiaraabia murdeid?

K: Miks põgenesid juudid pärast 1948. aastat araabia maadest?

K: Mis asendas juudi-araabia keele, kui juudid põgenesid araabia maadest?

K: Millal hakkasid juudid rääkima araabia keele dialekti?

K: Mis on sarnane juudi araabia keelega?

K: Millised olulised raamatud on algselt kirjutatud juudiaraabia keeles?

Otsing