1948. aasta Araabia–Iisraeli sõda ehk Iisraeli iseseisvus- ja Palestiina sõda
Ülevaade 1948. aasta Araabia–Iisraeli sõjast: algus, osapooled, lahingute käik ja tagajärjed — Iisraeli iseseisvus ning Palestiina jagamise tagajärjed.
1948. aasta (ehk esimene) Araabia-Iisraeli sõda oli 1947–1949. aasta Palestiina sõja teine ja viimane etapp. See algas pärast Briti Palestiina mandaadi lõppemist, 14. mai 1948 aasta keskööl, samal päeval, kui oli välja antud Iisraeli iseseisvusdeklaratsioon. Järgmisel hommikul, 15. mail 1948, sisenes Palestiina territooriumile mitmete araabia riikide ekspeditsioonivägesid, mis muutsid varasema kodusõjalise perioodi laiaulatuslikuks rahvusvaheliseks konfliktiks.
Taust
Konflikti juuri leidub aastakümnete taha. Ühendkuningriigi poliitikad pärast 1917. aastat, sealhulgas Balfouri deklaratsioon ja 1920. aasta Briti Palestiina mandaadi kujunemine, suurendasid pingeid araablaste ja juutide vahel. Viimaks intensiivnes vastuseis 1936–1939 araablaste ülestõusuna ning juudi organiseeritud vastupanu 1944–1947. Need konfliktid, koos Briti võimetusega probleemile rahumeelset lahendust leida, viisid 1947. aastal avanenud sisekonfliktini. 29. novembril 1947 võttis ÜRO Peaassamblee vastu ÜRO Palestiina jagamise plaani, mis ette nägi Palestiina jagamist araabia ja juudi riigiks ning Jeruusalemma ja Betlehemi rahvusvahelise režiimi loomiseks.
Sõja laienemine ja osapooled
Päev pärast Iisraeli iseseisvusdeklaratsiooni muutus kodusõda otseseks riikidevaheliseks vastasseisuks. Araabia riikide poolt osalesid mitme liikme ekspeditsiooniväed, sealhulgas Egiptus, Transjordaania (hilisem Jordan), Süüria, Iraagi üksused ning väiksemad ekspeditsioonid teistest riikidest. Juudi poolt võitlesid peamiselt Haganah, samuti relvarühmitused Irgun ja Lehi, mis hiljem liideti uude Iisraeli relvajõududesse.
Peamised lahinguetapid
- Novembrist 1947 kuni mai 1948 – sisekonflikt, tulistamised, varitsused ja piirkondlikud lahingud, mille alguseks märgitakse sageli 30. novembril 1947 toimunud rünnakut busside vastu.
- Mai–juuli 1948 – esimesed laialdased ekspeditsioonid araabia riikide poolt; rünnakud juudi asulate ja Iisraeli vägede vastu.
- Juuli–oktoober 1948 – Iisraeli vastupealetungid ja operatsioonid (sealhulgas Lydda/Lod ja Ramle vallutused ning tegevused Galileas ja Negevis), mis suurendasid Iisraeli kontrolli üle territooriumi.
- Oktoober 1948–juuli 1949 – mitmed vaherahud, läbirääkimised ja lõpuks 1949. aasta vaherahu- ning relvarahu kokkulepped, mis kehtestasid ajutised piirilõiked (nn Roheline joone ehk armistice lines).
Olulised sõjalised ja poliitilised sündmused
- Briti vägede tagasivõtmine ja mandaadi lõpp 14. mail 1948 muutis võimuvahekordi piirkonnas.
- Araabia ekspeditsioonivägede kiire sisenemine 15. mail 1948 oli otsene katsumus äsja väljakuulutatud Iisraeli riigile.
- Mitmed suuremad juudi operatsioonid laienenud territooriumi vallutamiseks – neist mõned on vastuolulised ja on hiljem olnud ajaloolise arutelu objektiks (nt Plan Dalet ja operatsioonid Lydda/Ramle ümber).
- ÜRO vahendatud vaherahud (esimene oktoobris 1948) ning lõplikud 1949. aasta vaherahu- ja relvarahu lepingud Transjordaaniaga, Egiptuse, Süüria ja Liibanoniga.
Tulemused ja piirid
Sõja lõpuks kontrollis Iisraeli riik suuremat osa maast, mis ÜRO 1947. aasta jagamisplaanis oli ette nähtud juudi riigile, ning ligikaudu 60% araabia riigile planeeritud alast. See hõlmas Galileat, Jaffa, Lydda ja Ramle ümbrust, osi Negevist, Tel Avivi–Jeruusalemma maantee äärset riba ning Lääne-Jeruusalemma (mida Iisrael pidas kontrolli all olevaks) ning mõned alad Läänekaldal. Transjordaania võttis kontrolli üle paljude läänekaldal asuvate alade ja annekteeris osaliselt endise mandaadi territooriumi; Egiptus kontrollis Gaza sektorit.
1949. aasta vaherahu- ja relvarahu kokkulepped fikseerisid ajutised piirilõhed (nn Roheline joon), kuid need ei andnud lõplikke rahvusvaheliselt tunnustatud piire ega lahendanud pagulaste ja muude poliitiliste küsimuste dilemmat.
Demograafilised muutused ja pagulased
Sõda põhjustas suuri rahvastikumuutusi. Umbes 700 000 Palestiina araablast põgenes või aeti 1948. aasta sündmuste käigus oma kodudest välja territooriumilt, mis sai Iisraeliks; neid nimetatakse araablaste seas sageli Al‑Nakbaks ("katastroof"). Nende ja nende järglaste staatus Palestiina pagulastena jäi ja on jätkuvalt rahvusvahelise poliitika oluline küsimus.
Samal ajal muutus Iisrael kiiresti immigratsioonisihtkohaks: kolme aasta jooksul pärast sõda saabus riiki ligikaudu 600 000–700 000 juudi sisserändajat Euroopast ja araabia‑maadest (suur osa neist põgenes või lahkus oma varasematest elupaikadest). Iisrael kehtestas alates 1950. aastast seadusandluse, mis hõlbustas juutide immigratsiooni (nt Law of Return). Need suured rahvastikumuutused muutsid oluliselt piirkonna etnilist ja ühiskondlikku struktuuri.
Ohvrid ja kahjud
Sõjalised ja tsiviilohvrid olid märkimisväärsed mõlemal poolel. Iisraeli poolt hukkus hinnanguliselt mitu tuhat inimest (erinevad allikad annavad veidi erinevaid numbreid), araablaste kogukaotus (sh sõjaväelised ja tsiviilohvrid) ulatus ka mitmetesse tuhandetesse. Lisaks sõjalistele kaotustele oli suur arv varalist kahju, majapidamiste hävimist ja infrastruktuuri kannatusi.
Rahvusvaheline reaktsioon ja järelmõjud
ÜRO ja mitmed suured riigid püüdsid pärast konflikti leida poliitilisi lahendusi. ÜRO asutas mitmeid vahendus‑ ja abiorganisatsioone (sh ÜRO Komisjon Palestiina Asjade lahendamiseks ja ÜRO Pagulaste Abiorganisatsioon UNRWA 1949. aastal), kuid paljud konfliktist tulenevad küsimused jäid lahtiseks. Sõda kujundas oluliselt Lähis‑Ida geopoliitikat, tekitas pikaajalise ja jätkuva konfliktikihistuse ning mõjutas rahvusvahelist poliitikat mitu aastakümmet.
Mälestus ja ajalooline tähtsus
1948. aasta sõda on mõlema rahva mälus keskne: Iisraeli iseseisvuse sündmusena ja traagilise sõja ning massilise põgenemise sündmusena araablaste jaoks. Sõja poliitilised, demograafilised ja territoriaalsed tagajärjed on aluseks paljudele hilisematele põlvkondade konfliktidele ja rahuläbirääkimistele. Arutelud sündmuste põhjuste, käigu ja vastutuse üle jäävad keeruliseks ja sageli polariseerivaks, mistõttu ajalookirjanduses leidub erinevaid tõlgendusi ja hinnanguid.
Lõppsõna
1948. aasta Araabia–Iisraeli sõda muutis pöördumatult Palestiina ja laiemalt Lähis‑Ida poliitilist kaarti. Kuigi konkreetseid relvakonflikte järgnevates aastakümnetes on olnud mitu, oli 1948. aasta lahingute tulemus aluseks edasisele rahvusvahelisele poliitilisele ja humanitaarsele dialoogile, mille lahendused on osutunud keerukaks ja osaliselt lahendamata tänaseni.
Otsige