1948. aasta Araabia-Iisraeli sõda
1948. aasta (ehk esimene) Araabia-Iisraeli sõda oli 1947-49. aasta Palestiina sõja teine ja viimane etapp. See algas pärast Briti Palestiina mandaadi lõppemist, 14. mai 1948. aasta keskööl. Iisraeli iseseisvusdeklaratsioon oli välja antud varem samal päeval. Araabia riikide sõjaline koalitsioon sisenes Briti Palestiina territooriumile 15. mai hommikul.
Sõja esimesed surmajuhtumid toimusid 30. novembril 1947: Kaks juute vedavat bussi sattusid varitsusse. Araablaste ja juutide vahel oli olnud pingeid ja konflikte alates 1917. aasta Balfouri deklaratsioonist ja 1920. aasta Briti Palestiina mandaadi loomisest. Ei araablastele ega juutidele ei meeldinud Briti poliitika. Araablaste vastuseis kujunes 1936-1939 Palestiinas araablaste ülestõusuks. Juutide vastupanust kujunes Palestiina juudi ülestõus (1944-1947). Need pinged viisid 1947. aastal kodusõjani . 29. novembril 1947 võeti vastu ÜRO Palestiina jagamise plaan: see nägi ette Palestiina jagamist araabia riigiks, juudiriigiks ning Jeruusalemma ja Betlehemi linnade jaoks spetsiaalseks rahvusvaheliseks režiimiks.
Päev pärast Iisraeli iseseisvusdeklaratsiooni, 15. mail 1948, muutus kodusõda Iisraeli ja araabia riikide vaheliseks konfliktiks. Egiptus, Transjordaania, Süüria ja Iraagi ekspeditsiooniväed sisenesid Palestiinasse. Need väed võtsid araabia alad kontrolli alla ning ründasid kohe Iisraeli vägesid ja mitmeid juudi asulaid. Kümme kuud kestnud lahingud toimusid peamiselt Briti mandaadi territooriumil ning Siinai poolsaarel ja Lõuna-Liibanonis, mida katkestasid mitmed vaherahu perioodid.
Sõja tulemusena kontrollis Iisraeli riik ala, mida ÜRO Peaassamblee resolutsioon 181 soovitas kavandatava juudi riigi jaoks, ning peaaegu 60 protsenti 1947. aasta jagamisplaanis kavandatud araabia riigi alast. See hõlmas Jaffa, Lydda ja Ramle piirkonda, Galileat, mõningaid Negevi osi, laia ribana Tel Avivi-Jeruusalemma maantee ääres, Lääne-Jeruusalemma ja mõningaid territooriume Läänekaldal. Transjordaania võttis kontrolli ülejäänud endise Briti mandaadiosa üle, mille ta annekteeris, ja Egiptuse sõjavägi võttis kontrolli Gaza sektori üle. Jeeriko konverentsil 1. detsembril 1948 kutsus 2000 Palestiina delegaati üles Palestiina ja Transjordaania ühendamisele kui sammule täieliku araabia ühtsuse suunas. Konflikt käivitas märkimisväärseid demograafilisi muutusi kogu Lähis-Idas. Umbes 700 000 Palestiina araablast põgenes või aeti oma kodudest välja alal, millest sai Iisrael, ning neist said Palestiina põgenikud, mida nad nimetavad Al-Nakbaks ("katastroof"). Kolme aasta jooksul pärast sõda emigreerus Iisraeli umbes 700 000 juuti, kellest paljud olid oma varasematest kodumaadest Lähis-Idas välja aetud.
