Istria-Dalmaatsia väljaränne

Istria-Dalmaatsia väljaränne oli etniliste itaallaste diasporaa või sunniviisiline väljaränne Istria, Fiume ja Dalmaatsia aladelt pärast Teist maailmasõda. Need territooriumid olid juba keskajast alates etniliselt segunenud. Enamik inimesi olid itaallased, kuid seal olid ka sloveenid, horvaadid, serblased ja teised kogukonnad.

Pagulaste ja Foibe rahvuslik mälestuspäev on Itaalia tähistamine kõigi pagulaste ja Foibe massimõrvade ohvrite mälestuseks: mõrvatud ja ellujäänud.

Omadused

Istria, sealhulgas Fiume (Rijeka) ja osa Dalmaatsia territooriumist, sealhulgas Zara (Zadar), oli pärast I maailmasõda annekteeritud Itaaliale. Teise maailmasõja lõpus said endised Itaalia territooriumid Istria ja Dalmaatsia Pariisi rahulepinguga (1947) Jugoslaavia osaks, välja arvatud Muggia ja San Dorligo della Valle kommuunid.

Itaalia allikad väidavad, et umbes 350 000 etnilist itaallast pidi pärast konflikti piirkondadest lahkuma. Ametlikud andmed näitavad, et aastatel 1948-1961 (väljaränne algas 1943. aastal Dalmaatsias ja 1945. aastal ülejäänud territooriumil) vähenes Sloveenias elavate etniliste itaallaste arv - peaaegu eranditult Sloveenia Istras ja Itaalia piiri ääres - peaaegu 87% (25 451-lt 3072-le). Endise Jugoslaavia andmed näitavad samade aastate jooksul vähenemist 113 278-lt 25 615-le. Sloveenia ajaloolase Matjaž Klemenčičiči sõnul "elas 1953. aastal endise Jugoslaavia piirkonnas vaid 36 000 (itaallast), s.o 16% Itaalia elanikkonnast enne Teist maailmasõda. Ka hilisematel aastakümnetel emigreerusid itaallased (enamik neist Austraaliasse, Kanadasse, Lõuna-Ameerikasse või USAsse). Seetõttu vähenes nende rahvaarv iga järgneva rahvaloenduse ajal kuni 1981. aastani. Peame rõhutama, et Jugoslaavia rahvaloenduse andmed ei vasta tegelikule itaallaste arvule, sest paljud Itaalia vähemuse liikmed valisid erinevatel põhjustel "rahvuse deklareerimata" või oma piirkondliku identiteedi (enamik neist "istrikutena"). 1991. aasta rahvaloendusel oli itaallaste arv suhteliselt suur (19 213 Horvaatias asuvate itaallaste põlisrahvaste piirkondade kohta) võrreldes 1981. aasta rahvaloendusega (15 132). Paljud itaallased, kes eelmises rahvaloenduses end sellisena ei deklareerinud, kuulutasid end 1991. aastal "itaallasteks", sest nad lootsid Itaalia abile eelseisvate kriiside korral piirkonnas.

Mõnes Horvaatia omavalitsuses Sloveenias elab rahvaloenduse andmetel endiselt palju itaallasi, näiteks 66% Grisignano elanikest (519 itaallast), 41% Bertoniglia elanikest (652 itaallast) ja peaaegu 40% Buie elanikest (2118 itaallast).

Ülevaade väljarändest

Sloveenia ja Horvaatia rannikualade itaallased olid enamasti põliselanikud (1910. aastal moodustasid nad üle kolmandiku kohalikest elanikest, samas kui Istras oli nende osakaal peaaegu 55%), mida täiendasid uusasukad ehk nn regnicoli, mis ei meeldinud slaavlastele kunagi hästi venekeelsete põliselanike poolt, kes saabusid aastatel 1918-1943, kui Istria, Fiume, osa Dalmaatsia territooriumist ja Cresi (Cherso), Lussino, Lagosta ja Pelagosa (Palagruža) saared kuulusid Itaaliasse. Austria 1910. aasta rahvaloenduse andmetel elas praegusel Sloveenia ja Horvaatia territooriumil ligikaudu 182 500 inimest, kes märkisid itaalia keele oma suhtluskeelena: 137 131 inimest Istrias, 28 911 inimest Fiume/Rijekas (1918), 11 487 inimest Zaras/Zadaris, 5000 inimest Dalmaatsias, samas kui Itaalia 1936. aasta rahvaloenduse andmetel elas praegusel Sloveenia ja Horvaatia territooriumil, mis oli tollal Itaalia riigi osa, ligikaudu 230 000 inimest, kes märkisid itaalia keele oma suhtluskeelena (ca. 194 000 tänapäeva Horvaatias ja umbes 36 000 tänapäeva Sloveenias). Teise maailmasõja lõpust kuni 1953. aastani rändas erinevatel andmetel neist piirkondadest välja 250 000-350 000 inimest. Mõned tuhanded olid sloveenid ja horvaadid, kes olid vastu kommunistlikule valitsusele Jugoslaavias, samas kui enamik neist olid etnilised itaallased, nn optanti emigrandid, kes elasid 10. juunil 1940 alaliselt selles piirkonnas ja avaldasid soovi saada Itaalia kodakondsus ja emigreeruda Itaaliasse. Itaallaste väljaränne vähendas oluliselt piirkonna kogurahvastikku ja muutis täielikult selle etnilist struktuuri.

1953. aastal elas Jugoslaavias ametlikult ainult 36 000 itaallast, mis on 16% Itaalia elanikkonnast enne Teist maailmasõda. Oma 1996. aasta aruandes "Kohalik omavalitsus, territoriaalne terviklikkus ja vähemuste kaitse" tõi Euroopa Nõukogu Euroopa Komisjoni demokraatia läbi õiguse komisjon (Veneetsia komisjon) välja, et "suur osa kohalikest itaallastest, itaalidest (slaavi ja muud päritolu), paljudest tuhandetest sloveenidest ja rahvuslikult määratlemata kakskeelsetest "istrialastest" kasutas oma rahulepingust tulenevat seaduslikku õigust "loobuda" Jugoslaavia kontrolli all olevast Istria osast. Mitmes laines kolisid nad Itaaliasse ja mujale (ka ülemeremaadesse) ning taotlesid Itaalia või muu riigi kodakondsust. Optantide (või esulide, nagu neid Itaalias kutsuti) massilist väljarännet "jumalata kommunistlikust Jugoslaaviast" julgustasid aktiivselt Itaalia ametiasutused, Itaalia raadio ja Trieste roomakatoliku piiskop. Pärast seda tohutut äravoolu muutus järelejäänud itaalia vähemuse arvuline tugevus stabiilseks".

Ajalugu

Iidne aeg

Tõendid itaalia rahvaste elamisest koos teiste rahvusrühmade esindajatega Aadria mere idakaldal kuni Alpide põhjani ulatuvad vähemalt pronksiajast alates ning sellest ajast alates on rahvastik segunenud. 2001. aasta rahvaloendusel loendati 23 keelt, mida Istria elanikud räägivad. Istria ja Dalmaatsia olid täielikult latiniseeritud Rooma keisririigi langemisel viiendal sajandil.

Alates keskajast alates kasvas slaavlaste arv Aadria mere ranniku lähedal ja rannikul pidevalt, sest nende rahvaarv suurenes ning neid lõunast ja idast tõrjuvate türklaste surve tõttu. See viis selleni, et itaalia rahvas piirdus üha enam Dalmaatsia linnapiirkondadega, samal ajal kui maapiirkonnad olid teatud üksikute eranditega slaavlaste poolt asustatud. Kuid Istria jäi täielikult itaaliapäraseks kuni Osmanite sissetungini kuueteistkümnendal sajandil.

Esialgne Itaalia elanikkonna enamus kannatas majandusliku ja poliitilise halvemuse all, mis järk-järgult suurenes koos Austria-Ungari keisririigiga 19. sajandil. See tekitas tugeva väljarände: 1815. aastal oli dalmaatsia itaallaste osakaal Dalmaatsias 25%, kuid sajand hiljem, 1915. aastal oli neid vaid 2%.

Esimene maailmasõda ja sõjajärgne periood

1915. aastal ründasid itaallased Austria-Ungari keisririiki, mis tõi kaasa verise konflikti peamiselt Isonzo ja Piave rindel. Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa olid "huvitatud neutraalse Itaalia kaasamisest oma poolele esimesse maailmasõtta. Itaalia tegi aga kõva tehingu, nõudes pärast sõja võitmist ulatuslikke territoriaalseid järeleandmisi". Itaalia sõjasse kaasamiseks sõlmitud kokkuleppes anti Itaaliale Londoni pakti alusel Trentino, Trieste, (saksakeelne) Lõuna-Tirool ja Istria, sealhulgas suured mitte- Itaalia kogukonnad. Kuid Dalmaatsia jäeti välja, nagu ka Rijeka. Dalmaatsias, mida Londoni paktiga Itaaliale ei antud, sai Itaalia Zadari linna ja mõned saared.

Pärast Esimest maailmasõda sai Itaalia Serbia, Horvaatia ja Sloveenia Kuningriigi (hilisem Jugoslaavia Kuningriik) ja Itaalia Kuningriigi vahelise Rapallo lepingu (12. november 1920) alusel kogu Istria koos Triestega, välja arvatud Krki saar ja osa Kastavi kommuunist, mis läksid Serbia, Horvaatia ja Sloveenia Kuningriigile. Rooma lepinguga (27. jaanuar 1924) jagati Fiume vabariik Itaalia ja Jugoslaavia vahel.

Teine maailmasõda

Pärast Wehrmachti sissetungi Jugoslaaviasse (6. aprill 1941) laienes Itaalia okupatsioonitsoon veelgi. Itaalia annekteeris suured alad Jugoslaavia rannikualadel (sealhulgas suurema osa Dalmaatsia rannikualadest) ja Sloveenias (sealhulgas selle pealinna Ljubljana).

Pärast Teist maailmasõda toimus ulatuslik inimeste liikumine, kes otsustasid Jugoslaavia asemel kolida Itaaliasse. Jugoslaavias nimetati lahkunud inimesi optantideks, mis tähendab tõlkes "valijad", samas kui nad ise nimetavad end esuli või pagulasteks. Nende lahkumise motiivid võisid olla hirm repressioonide ja mõrvade ees, majanduslikud motiivid või etnilised põhjused.

Foibe veresaunad

Kui fašistlik režiim 1943. aastal kokku varises, toimusid Itaalia fašistide ja tsiviilisikute (isegi Itaalia kommunistide) vastu suunatud repressioonid. Vähemalt 200 itaallast tapeti 1943. aasta septembris Tiito vastupanuliikumise poolt; mõned neist olid seotud fašistliku režiimiga, teised aga langesid isikliku vihkamise või partisanide vastupanuliikumise katse tõttu vabaneda oma tegelikest või oletatavatest vaenlastest. Need sündmused leidsid aset Kesk- ja Ida-Istria ning Sloveenia Primorska piirkonnas.
Teine Itaalia-vastase vägivalla laine toimus pärast slaavi armee okupatsiooni 1945. aasta mais. See oli tuntud kui Foibe veresaunad; tegelikult oli see juba 1943. aastal alanud, kuid suuremahulisemaks muutunud tapatalgute kordus.

Paljud Itaalia allikad väidavad, et need tapmised olid etniline puhastus ja genotsiid: Itaallased sunniti Tiito toetajate poolt massilisele väljarändele.

Itaalia-Sloveenia ajalooline segakomisjon, mis loodi 1995. aastal kahe valitsuse poolt asjade uurimiseks, kirjeldas 1945. aasta tapmisi:

14. Need sündmused said alguse fašistidega arveldamise õhkkonnast, kuid nagu näib, lähtusid nad enamasti esialgsest plaanist, mis sisaldas mitmeid suundumusi: püüded kõrvaldada isikud ja struktuurid, kes olid ühel või teisel viisil (sõltumata nende isiklikust vastutusest) seotud fašismiga, natside ülemvõimuga, kollaboratsiooniga ja Itaalia riigiga, ning püüded teostada ennetavat puhastust kommunistliku režiimi tegelike, potentsiaalsete või ainult väidetavate vastaste suhtes ning Julian Marchi annekteerimist uue SFR Jugoslaavia koosseisu. Esialgse tõuke andis revolutsiooniline liikumine, mis muutus poliitiliseks režiimiks ja muutis süüdistuse rahvuslikust ja ideoloogilisest sallimatusest partisanide vahel vägivallaks riiklikul tasandil.

Ohvrite arv ei ole kindel. Itaalia ajaloolane Raoul Pupo oletab, et hukkus 4500 inimest (sealhulgas 1943. aasta sündmused), peamiselt itaallased, kuid leiti ka palju partisanide vormiriietust kandvaid surnukehi, nii et see arv on mitmeti tõlgendatav. Teised allikad viitavad kuni 30 000 hukkunule või kadunule.

Väljarändamine

Majanduslik ebakindlus, etniline vihkamine ja rahvusvaheline poliitiline kontekst, mis lõpuks viis raudse eesriide tekkimiseni, viisid selleni, et umbes 350 000 inimest, peamiselt itaallased, otsustasid piirkonnast lahkuda. 1954. aasta Londoni memorandum andis etnilistele itaallastele võimaluse valida, kas lahkuda (nn optandid) või jääda. Neile pagulastele pidi Itaalia riik rahulepingute tingimuste kohaselt maksma hüvitist kaotatud vara eest ja muid hüvitisi. Pärast väljarännet asustati piirkonnad jugoslaavlastega.

Väljarändamise perioodid

Väljaränne toimus aastatel 1943-1960; itaallased väidavad, et suurem osa neist lahkus aastatel

1943
1945
1947
1954

Esimene periood leidis aset pärast Itaalia armee kapituleerumist ja esimese antifašistliku vägivallalaine algust.

Teine periood oli varsti pärast sõja lõppu ja umbes antifašistliku vägivalla teise laine ajal. Wehrmacht oli koos kohalike kollaboratsionistlike jõududega (Ustaše, Domobranci, tšetnikud ja Mussolini Itaalia sotsiaalvabariigi marionettide üksused) kogu rindel taganemas Jugoslaavia partisanide eest.

Kolmas periood leidis aset pärast Pariisi rahulepingut, kui Istria määrati Jugoslaavia Sotsialistlikule Föderatiivsele Vabariigile, välja arvatud väike ala loodeosas, mis moodustas iseseisva Trieste vabaterritooriumi. Neljas periood leidis aset pärast Londoni vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimist. See andis A tsooni (koos Triestega) ajutise tsiviilhalduse Itaaliale ja B tsooni Jugoslaaviale: 1975. aastal jagas Osimo leping endise Trieste vabaterritooriumi lõplikult.

Hinnangud väljarände kohta

Mitmed ajaloolaste hinnangud väljarände kohta:

Vladimir Žerjavić (horvaat), 191 421 Itaalia pagulast Horvaatia territooriumilt.
Nevenka Troha (sloveen), 40 000 itaalia ja 3000 sloveeni pagulast Sloveenia territooriumilt.
Raoul Pupo (itaalia), umbes 250 000 Itaalia pagulast.
Flaminio Rocchi (itaalia), umbes 350 000 Itaalia pagulast.

Itaalia-Sloveenia ajalooline segakomisjon kinnitas 27 000 itaalia ja 3000 sloveeni sisserändajat, kuid ainult Sloveenia territooriumilt.

Kuulsad pagulased

Nimekirjas on isikud, kes töötasid enne sõda mujal ja keda samuti peetakse pagulasteks, kuna nende vara konfiskeeris kommunistlik diktatuur Josip Brozi ajal. Kuulsad sõjajärgsed pagulased territooriumid on järgmised:

Mario Andretti Motovunist (siis Montona d'Istria), võidusõitja
Laura Antonelli, näitleja
Lidia Bastianich Pula (siis Pola), peakokk
Nino Benvenuti Izolast (tollane Isola d'Istria), poksija: kolmekordne professionaalne maailmameister ja olümpiavõitja.
Enzo Bettiza Splitist, kirjanik, ajakirjanik ja poliitik
Gianni Cucelli, tennisist
Sergio Endrigo, laulja, Pula (siis Pola).
Guido Miglia Pula (siis Pola), ajakirjanik ja kirjanik
Ottavio Missoni Zadarist (siis Zara), stilist ja endine Sindaco (linnapea) del Comune di Zara in Esilio, paguluses elavate dalmaatsia itaallaste ühendus.
Abdon Pamich, kõndija: maailmameister ja olümpiavõitja
Orlando Sirola, tennisist
Agostino Straulino, purjetaja: neljakordne maailmameister ja olümpiavõitja.
Fulvio Tomizza Materadast (väike küla Poreci, siis Parenzo lähedal), luuletaja ja kirjanik.
Leo Valiani, poliitik ja ajakirjanik
Alida Valli, näitleja
Valentino Zeichen Rijekast (tollane Fiume), luuletaja ja kirjanik
Lidia Bastianich, peakokk
Mario Gasperini, maalikunstnik
Luigi Donorà, helilooja

Kinnisvara reparatsioon

18. veebruaril 1983 allkirjastasid Jugoslaavia ja Itaalia Roomas lepingu. Jugoslaavia nõustus maksma 110 miljonit USA dollarit kompensatsiooniks pagulaste vara eest, mis konfiskeeriti pärast sõda Trieste vabaterritooriumi B-tsoonis. Kuni oma lagunemiseni 1991. aastal oli Jugoslaavia maksnud 18 miljonit USA dollarit. Sloveenia ja Horvaatia, kaks Jugoslaavia järeltulijat, nõustusid jagama ülejäänud võlga. Sloveenia võttis üle 62% ja Horvaatia ülejäänud 38%. Itaalia ei tahtnud pangakonto numbrit avaldada, mistõttu Sloveenia avas 1994. aastal usalduskonto Dresdner Bankis Luksemburgis, teavitas sellest Itaaliat ja hakkas maksma oma 55 976 930 USA dollari suurust osa. Viimane makse pidi toimuma 2002. aasta jaanuaris. Horvaatia ja Itaalia vahelise küsimuse lahendamine on tänaseni edasi lükatud. Ükski Trieste vabaterritooriumi pagulane ei ole seni näinud ühtegi penni.

Ajalooline arutelu

On kindlaks tehtud, et slaavi kommunistid kasutasid foibe veresaunu etnilis-poliitiliseks puhastamiseks. Tegelikult kirjeldas Itaalia president Giorgio Napolitano foibe massimõrvu ja väljarännet kui demotsiidi ja etnilis-poliitilist puhastust.

Sloveenia ajaloolane Darko Darovec kirjutab:

On siiski selge, et rahukonverentsidel ei tõmmatud uusi riigipiire mitte ideoloogiliste kriteeriumide, vaid rahvuslike kaalutluste alusel. Ideoloogilisi kriteeriume kasutati siis selleks, et veenda rahvusvähemusi liituma ühe või teise poolega. Selleks loodi kõrge kõlaga nimedega ühiskondlik-poliitilisi organisatsioone, millest tähtsaim oli SIAU, Sloveenia-Itaalia Antifašistlik Liit, mis poliitilise võitluse vajadusest lähtuvalt mobiliseeris massid "demokraatia" nimel. Igaüks, kes mõtles teisiti või oli rahvuslikult "ebajärjekindel", allutati niinimetatud "puhastuskomisjonidele". Sellise poliitika esimene suur edu riiklikul tasandil oli massiline väljaränne Pulast pärast Itaaliaga sõlmitud rahulepingu jõustumist (15. september 1947). Suurt ideoloogilist survet avaldati ka kokkupõrke ajal Kominformiga, mis põhjustas arvukate KP (Nõukogude Liidu poolt rahastatud Itaalia Kommunistliku Partei), itaallaste ja teiste sümpaatide väljarände Istrast ja Trieste vabaterritooriumi B tsoonist (FTT).

Itaalia-Sloveenia ajaloolise segakomisjoni jaoks:

Alates esimestest sõjajärgsetest päevadest olid mõned kohalikud aktivistid, kes olid oma viha Istria fašistide tegude üle itaalia elanikkonnale välja valanud, teinud selgeks oma kavatsuse vabaneda uute võimude vastu mässavatest itaallastest. Siiski ei kinnita senised eksperdihinnangud mõnede - kuigi mõjukate - Jugoslaavia isiksuste ütlusi itaallaste tahtliku väljasaatmise kohta. Sellist plaani saab Jugoslaavia juhtkonna käitumise põhjal järeldada alles pärast 1948. aasta katkestust Informbiroga, kui suur osa B-tsooni Itaalia kommunistidest - vaatamata esialgsele koostööle Jugoslaavia võimudega, mille suhtes väljendati üha enam reservatsioone - kuulutas end Tiito partei vastu. Seetõttu loobus rahvavalitsus poliitilisest orientatsioonist "slaavlaste ja itaallaste vendluse" suunas, mis Jugoslaavia sotsialistliku riigi raames võimaldas poliitiliselt ja sotsiaalselt puhastatud Itaalia elanikkonna olemasolu, mis austaks režiimi ideoloogilist orientatsiooni ja rahvuspoliitikat. Jugoslaavia pool tajus itaallaste lahkumist oma kodumaalt üha suurema rahuloluga ja tema suhetes Itaalia rahvusringkonnaga peegeldus üha selgemalt kõhklus läbirääkimistel FTT saatuse üle. Pärast 1950. aasta valimisi ja 1953. aasta Trieste kriisi taas üles puhkenud vägivald ja soovimatute isikute jõuline väljasaatmine kaasnesid meetmetega kahe tsooni vaheliste piiride sulgemiseks. Jugoslaavlaste sisseränne varem enam-vähem eranditult itaalia linnadesse muutis ka tsooni B rahvuslikku koosseisu.

Seotud leheküljed

Fašistlik rõhumine okupeeritud Sloveenias ja Horvaatias
Foibe veresaunad
Pagulaste ja Foibe riiklik mälestuspäev
Trieste vaba territoorium
Itaalia sotsiaalne vabariik
Etniline puhastus
Istria
Dalmaatsia
Dalmaatsia itaallased
Itaalia kultuuriline ja ajalooline kohalolu Dalmaatsias
Veneetsia ja Dalmaatsia

Küsimused ja vastused

K: Mis on Istria-Dalmaatsia väljarändamine?

V: Istria-Dalmaatsia väljaränne oli etniliste itaallaste sunniviisiline väljaränne Istria, Fiume ja Dalmaatsia aladelt pärast Teist maailmasõda.

K: Milline oli väljarändest mõjutatud territooriumide demograafiline koosseis?

V: Väljarändest mõjutatud territooriumid olid etniliselt segunenud, kusjuures enamik inimesi olid itaallased, kuid seal oli ka sloveenide, horvaatide, serblaste ja teiste kogukondade esindajaid.

K: Millal toimus Istria-Dalmaatsia väljaränne?

V: Istria-Dalmaatsia väljaränne toimus pärast Teist maailmasõda.

K: Mis on pagulaste ja Foibe rahvuslik mälestuspäev?

V: Pagulaste ja Foibe rahvuslik mälestuspäev on Itaalia tähistamine kõigi pagulaste ja Foibe massimõrvade ohvrite, sealhulgas mõrvatud ja ellujäänud ohvrite mälestuseks.

K: Mis on pagulaste ja Foibe rahvusliku mälestuspäeva eesmärk?

V: Pagulaste ja Foibe rahvuslik mälestuspäev on itaallastele võimalus mäletada ja austada neid, kes olid sunnitud oma kodudest põgenema, ja neid, kes langesid Foibe veresauna ohvriks.

K: Milliseid piirkondi mõjutas Istria-Dalmaatsia põgenemine?

V: Istria-Dalmaatsia väljaränne mõjutas Istria, Fiume ja Dalmaatsia piirkondi.

K: Miks olid etnilised itaallased sunnitud Istria-Dalmaatsia väljarände ajal põgenema?

V: Etnilised itaallased olid sunnitud põgenema Istria-Dalmaatsia väljarände ajal seoses muudatustega poliitilistes piirides ja juhtimises pärast Teist maailmasõda.