Istria-Dalmaatsia väljaränne oli etniliste itaallaste diasporaa või sunniviisiline väljaränne Istria, Fiume ja Dalmaatsia aladelt pärast Teist maailmasõda. Need territooriumid olid juba keskajast alates etniliselt segunenud. Enamik inimesi olid itaallased, kuid seal olid ka sloveenid, horvaadid, serblased ja teised kogukonnad.

Pagulaste ja Foibe rahvuslik mälestuspäev on Itaalia tähistamine kõigi pagulaste ja Foibe massimõrvade ohvrite mälestuseks: mõrvatud ja ellujäänud.

Taust ja põhjused

Sõjajärgne poliitiline ümberkujundamine Euroopas ja Jugoslaavia partisanide kontroll aladel tõid kaasa suurte territooriumimuudatuste ja rahvapõhiste pingeid. Pärast Mussolini režiimi kokkuvarisemist ja Saksamaa kaotust tekkisid uued piirid ning osa Istria, Fiume ja Dalmaatsia aladest liideti Jugoslaaviaga. Rahvuslikud ja poliitilised pinged, sõjakuritegude meenutamine, kättemaksuhirm ja repressioonide oht sundisid paljusid italiaanikeelt kõnelevaid elanikke lahkuma.

Kuidas ja millal see aset leidis

Väljaränne kulges peamiselt 1943–1954 perioodil, kuigi liikumised jätkusid veel aastaid hiljem. Paljud pered põgenesid kohe pärast sõda, teised lahkusid pärast ametlikke rahvusvahelisi leppeid, nagu 1947. aasta Pariisi rahuleping ja 1954. aasta Londonis sõlmitud memorandum (mis reguleeris osa A ja B staatusi Liilia ja Juliani kraatri ümber), mis määrasid territooriumide kuuluva kontrolli. Piiride ja administratsioonide mitmetähenduslikkus lisas ebakindlust ning kiirendas lahkumist.

Arvud ja ohvrite ulatus

Väljarände ulatus on ajaloouuringutes ja poliitilises diskussioonis tihedalt vaidlustatud. Hinnangud itaalikeelsete elanike lahkumise kohta kõiguvad, kuid sageli mainitud vahemik on ligikaudu 200 000–350 000 inimest. Foibedes hukkunute arv ja massimõrvade ulatus on samuti vastuoluline teema: erinevad allikad annavad erinevaid hinnanguid, alates mõnesajast kuni mitme tuhande ohvrini. Tänapäeva ajaloolased rõhutavad, et enamik lahkujatest olid peaaegu kogu kodanliku elanikkonna sektor — pered, intellektuaalid, käsitöölised ja kalurid — ning lahkumisega kaasnes suur kultuuriline ja majanduslik kahju nii kodukohtadele kui ka lahkujatele endile.

Miks inimesed lahkusid

  • Hirm kättemaksu ja poliitilise repressiooni pärast partisanide võimuletulekut;
  • Konfiskeerimised ja riigistamine – kinnisvara ja ärid jäeti või neile määrati uus haldus;
  • Keele- ja hariduspoliitika muutused, mis vähendasid itaalia keele positsiooni avalikus elus;
  • Majanduslik ebakindlus ja elu- ning töövõimaluste puudumine sõja järgsetel aastatel;
  • Mõju inimeste turvalisusele — hulgaliselt juhtumeid rünnakutest, hirmutustest ja mõnikord vägivaldsest tagakiusamisest.

Kuhu inimesed läksid

Suur osa lahkujatest läks Itaaliasse, eriti Põhja- ja Kesk-Itaaliasse (Triest, Veneto, Friuli, Lazio jt piirkonnad), aga ka kaugemale — Lõuna-Ameerikasse, Põhja-Ameerikasse, Austraaliasse ja teistesse riikidesse. Itaaliasse saabunud pagulased elasid alguses sageli vastuvõtukeskustes ja kogukondades, kus nad püüdsid säilitada oma keele- ja kultuuripärandit. Paljud pidid algul alustada nullist, kaotades varad ja eluaseme.

Tagajärjed, mälestamine ja vaidlused

Väljaränne muutis märgatavalt piirkondade etnilist koosseisu ja kultuurilist maastikku. Istria ja Dalmaatsia itaalia identiteet vähenes, kuid itaalia keel ja kultuur jäid kohalike vähemuste kaudu alles. Lahkunuist tekkis tugev diasporakogukond, mis mõjutas Itaalia sise- ja välispoliitikat. Ajalooline mälu ja vastastikused süüdistused on jäänud tundlikuks teemaks Itaalia, Horvaatia ja Sloveenia suhetes.

2004. aastal kehtestati Itaalias ametlik mälestuspäev — Pagulaste ja Foibe rahvuslik mälestuspäev —, millega püütakse mälestada nii vägivalda kannatanuid kui ka sõjapõgenikke ning esile tuua traumaatilise mineviku tagajärgi. Samas on küsimused arvu, vastutuse ja konteksti tõlgenduse kohta jätkuvalt teaduslikult ja poliitiliselt vaidlustatud. On tekkinud ühiseid ajaloolaste komisjone, mälestuspaiku ja muuseume, samuti dialoogialgatusi, mis püüavad soodustada rahumeelset lähenevat ja faktipõhist uurimist.

Püsiva mõju märkmed

Väljarändel on jätkuv mõju piirkondade demograafiale, mälule ja kultuuripärandile. Istria ja Dalmaatsia linnades on tänapäeval itaalia vähemus, kes on tihti bilingvaalne ning osaleb aktiivselt kohalike riikide ühiskondlikus elus. Samal ajal on paljude perekondade lood ning pagulaskogemused jäänud perekondlikuks mäluks ja kirjanduse, filmide ning teadustöö teemaks, mis aitab avalikkusel mõista keerukaid ajaloosündmusi ja nende järgi.