Foibe veresaunad

Foibe massimõrvad on massimõrvad, mille ohvrite enamus olid etnilised itaallased 1943. aastal, pärast Itaalia kapitulatsiooni 8. septembril, ja 1945. aastal, kui Jugoslaavia partisanid Tiito juhtimisel okupeerisid osa Venezia Giuliast, Istriast ja Dalmaatiast. Ajaloolased on väitnud, et vägivald ja sellest tulenev Itaalia-Istria-Dalmaatsia väljaränne oli kavandatud etniline puhastus. Rahvuslik pagulaste ja Foibe mälestuspäev on Itaalia tähistamine ohvrite mälestuseks.

Tapetud Itaalia kodanike arv

Hinnanguliselt tapeti mitu tuhat Itaalia kodanikku. Vastavalt 1993. aastal moodustatud Sloveenia-Itaalia ajaloolise segakomisjoni 2000. aastal avaldatud aruandele ulatub piirkonnast kadunud inimeste arv, kellest enamik lõpetas foibe ehk kohalike geoloogiliste lõhedega, 1300-st 1600-ni, kuid see hinnang ei sisalda praegusel Horvaatia territooriumil hukkunuid. Osa neist olid sõjakohtusse saadetud fašistid või vaenlase sõdurid, kuid tapeti ka palju tsiviilelanikke. Enamik tapetutest olid Itaalia rahvusest.

Pärast Itaalia kapitulatsiooni 1943. aastal alanud tapmised ja 1945. aasta veresaunad toimusid osaliselt Sloveenia ja Horvaatia partisanide sissivõitluse tingimustes Saksa ja allesjäänud Itaalia fašistlike jõududega ning osaliselt pärast territooriumi okupeerimist Jugoslaavia sõjaväeüksuste poolt. Tapmised võisid hõlmata nii sõjakuritegusid kui ka tsiviilkuritegusid era- või poliitilise kättemaksu eesmärgil, samuti "poliitilisi puhastusi" ja kavandatud etnilisi puhastusi alates 1947. aastast. Ka Itaalia kommunistid koos slaavi partisanidega tapsid itaalia inimesi; lisaks foibe'ile on mitmed teised veresaunad, mida Itaalia kommunistlikud partisanid Palmiro Togliatti juhtimisel vastupanuliikumise raames toime panid, jäänud aastaid tunnistamata ja arutamata.

Ohvrid

Ohvrid ei olnud kõik itaallased, sest paljud tapetud kodanikud olid antikommunistlikud horvaadid ja sloveenid: paljud naised vägistati enne tapmist. Ajaloolased nagu Raoul Pupo või Roberto Spazzali hindasid ohvrite koguarvuks umbes 5000; Guido Rumici arvutab 11 000-st ülespoole, kaasa arvatud kõik koonduslaagrites hukkunud inimesed; Giampaolo Pansa arvutab umbes 15 000, alati kaasa arvatud kõik koonduslaagrites hukkunud inimesed; fašistlik poliitik ja ajaloolane Giorgio Pisanò arvutas kokku 10 000-st ülespoole. Kõiki tuhandeid laipu ei olnud kunagi võimalik fooliumidest välja kaevata, sest mõned neist on sügavamal kui mitusada meetrit. Kuni mõne aasta taguseni suudeti kaevandustest välja tuua vaid väike arv surnukehi, vähem kui kuussada, samas kui teised allikad püüavad koostada nimekirju asukohtade ja võimalike ohvrite arvude kohta. Peaaegu kõik ajaloolased arvutavad sadu ohvreid reaalselt mõrvatud kõvade tõukedega foibe, samas kui hinnanguline kogu inimeste tapetud inimeste arv koonduslaagrites on vaieldav ja varieerub tuhandetes; tõenäoliselt ainult osa kogu surnukehadest peideti foibe, kuid palju laipu kogunesid massihaudadesse. Peamised koonduslaagrid olid: Borovnica, Skofja Loka, Osijek, Stara Gradiska, Sisak, Zemun, Vrsac, Osseh, Aidussina, Maribor.

Tuntud itaallased

Norma Cossetto, teda vägistati
Francesco Bonifacio
3 Radecchi õde, kes olid horvaadi päritolu: algne perekonnanimi oli Radeki; neid vägistati.
Mario Blasich
Giuseppe Sincich
Mario kolju
Giovanni Baucer
Mario De Hajnal
Giovanni Rubinich
Icilio Bacci
Riccardo Gigante
Carlo Dell'Antonio
Romano Meneghello
Augusto Bergera
Luigi Podestà
Carlo Schiffrer
Michele Miani
Licurgo Olivi
Augusto Sverzutti
2 Luxardo venda
Dora Pezzoli

Tuntud slaavlased

Ivo Bric
Vera Lesten
Alojzij obit
Lado Piščanc
Ludvik Sluga
Anton Pisk
Filip Terčelj
Izidor Zavadlav
Andrej Uršič

Foibe uuringud

Ei Itaalia, Jugoslaavia ega ükski rahvusvaheline organ ei algatanud kuritegude uurimist enne, kui Sloveenia sai 1991. aastal iseseisvaks riigiks. Itaalia-Sloveenia suhted asjaomasel perioodil (1880ndatest kuni 1950ndateni) on ajaloolaste poolt alates 1990. aastast intensiivselt uuritud. Mõlema riigi ajaloolastest koosneva komisjoni ühisaruanne avaldati 2000. aastal mõlema riigi valitsuse egiidi all. Aruanne asetab Itaalia ja Sloveenia suhted laiemasse konteksti. See puudutab ka foibe'iga seotud massimõrvade küsimust. Kuna täpset arvu ei ole kindlaks tehtud, on raportis sõnastus "sadu ohvreid", mis viitab Itaalia ja Sloveenia suhete jaoks olulisele territooriumile, jättes seega välja Horvaatia territooriumid.

Itaalia-slovene suhted

Isegi pärast Sloveenia ühinemist Euroopa Liiduga on kahe riigi vahelised suhted olnud poliitilise arutelu teemaks. Arutelu sai suurt tähelepanu pärast seda, kui Itaalia parlament tegi peaminister Berlusconi ja tema paremtsentristlike koalitsioonipartnerite juhtimisel 10. veebruarist pagulaste ja Foibe rahvusliku mälestuspäeva, mida tähistati esimest korda 2005. aastal Triestes. Mälestuspäeva tähistamisega 2005. aastal kaasnes RAI telefilmi "Süda kaevikus" (It: Il Cuore nel Pozzo) [1]. Filmi vaatas ainuüksi selle esimesel eetrisse laskmisel Itaalias 17 miljonit vaatajat.

Istria ja Dalmaatsia pagulased

Paljud itaallased olid sunnitud riigist lahkuma pärast massimõrvu. Majanduslik ebakindlus, hirm edasiste kättemaksude ees ja režiimimuutus, mis viis lõpuks Trieste-Istria piirkonna lõhestava raudse eesriide tekkimiseni, viisid selleni, et umbes 350 000 inimest, peamiselt itaallased, lahkusid Istria ja Dalmaatsia aladelt. Nende territooriumide elanikud, mis olid alates I maailmasõjast Itaalia võimu all vastavalt 1920. aasta Rapallo lepingule, mis hiljem Pariisi rahulepinguga 1947-02-10 ja 1954. aasta Londoni memorandumiga anti Jugoslaaviale, said valida, kas lahkuda (optandid) või jääda. Neile pagulastele pidi Itaalia riik rahulepingute tingimuste kohaselt maksma hüvitist kaotatud vara eest ja muid hüvitisi.

18. veebruaril 1983 kirjutasid Jugoslaavia ja Itaalia Roomas alla lepingule, milles Jugoslaavia nõustus maksma 110 miljonit USA dollarit sõja järel konfiskeeritud pagulaste vara hüvitamiseks. Jugoslaavia maksis 1991. aasta lagunemisel 18 miljonit USA dollarit. Sloveenia ja Horvaatia, kaks Jugoslaavia järeltulijat, nõustusid jagama ülejäänud osa sellest võlast. Sloveenia võttis üle 62% ja Horvaatia ülejäänud 38%. Kuna Itaalia ei soovinud pangakonto numbrit avaldada, avas Sloveenia 1994. aastal usalduskonto Dresdner Bankis Luksemburgis, teavitas sellest Itaaliat ja hakkas maksma oma 55 976 930 USA dollari suurust osa. Viimane makse tehti 2002. aasta jaanuaris. Horvaatia loodab tänaseni, et see küsimus lahendatakse teisiti, ja ei ole veel ühtegi dollarit maksnud. Itaalia pool ei ole veel ühtegi dollarit kontolt välja võtnud.

Charge

1992. aastal alustas Itaalia kohtunik Giuseppe Pittitto kriminaalmenetlust pärast kaebuse esitamist kahtlustatavate slaavi sõjakurjategijate vastu. Oscar Piskulic ja Ivan Motika olid mõlemad peasüüdistatavad, kuid nad vabastati, sest territoriaalne kohtualluvus lükati tagasi ja nad said 1959. aasta amnestia alusel õigeksmõistva otsuse. 1997. aastal nõudsid mõned Itaalia saadikud oma valitsuselt slaavi kurjategijates kahtlustatavate isikute väljaandmist, kuid diplomaatilised probleemid peatasid Itaalia tegevuse. Kõik Itaalia ajaloolased peavad Josip Broz Titot slaavi kurjategijate ülemaks, kuid tema surnukeha asub endiselt mausoleumis.

Main foibe

Basovizza Foiba (Trieste) rahvuslik mälestusmärk
Monrupino Foiba (Trieste) rahvuslik mälestusmärk
Barbana Foiba
Beca Foiba
Foiba Bertarelli (Pinguente)
Brestovizza Foiba
Campagna Foiba (Trieste)
Capodistria Foibe
Casserova Foiba
Castelnuovo d'Istria Foibe
Cernizza Foiba
Cernovizza Foiba (Pisino)
Foiba of Cocevie
Corgnale'i Foiba
Cregli Foiba
Drenchia Foiba
Gallignana boksiidikarjäär
Gargaro või Podgomila Foiba
Gimino Foiba
Gropada Foiba
Iadruichi Foiba
Jurani Foiba
Lindaro boksiidikarjäär
Obrovo Foiba (Fiume)
Odolina Foiba
Opicina Foiba
Orle'i Foiba
Podubbo Foiba
Pucicchi Foiba
Raspo Foiba
Rozzo Foiba
Foiba of San Lorenzo in Basovizza
San Salvaro Foiba
Scadaicina Foiba
Semezi kaevik
Foiba of Semi (Istria)
Semichi kaevik
Sepeci Foiba (Rozzo)
Sesana Foiba
Terli Foiba
Foiba of Treghelizza
Vescovado Foiba
Vifia Orizi Foiba
Villa Surani Foiba
Foiba of Vines
Zavni Foiba (Tarnova mets)