Foibe massimõrvad on massimõrvad, mille ohvrite enamus olid etnilised itaallased 1943. aastal, pärast Itaalia kapitulatsiooni 8. septembril, ja 1945. aastal, kui Jugoslaavia partisanid Tiito juhtimisel okupeerisid osa Venezia Giulia, Istriast ja Dalmaatiast. Ajaloolased on väitnud, et vägivald ja sellest tulenev Itaalia-Istria-Dalmaatsia väljaränne oli kavandatud etniline puhastus. Rahvuslik pagulaste ja Foibe mälestuspäev on Itaalia tähistamine ohvrite mälestuseks.

Taust ja geograafia

Termin "foibe" tuleneb kohalikust sõnast, millega nimetatakse karstialade looduslikke sinkhole'e ehk koobastesse või kuristikke langevaid auke. Need looduslikud moodustised leidsid sõja lõpul ja kohe pärast sõda tragöödiate paigana kasutust: tapetute laibad lasti foibesse või teistesse maapealsetesse graveerimiskohtadesse. Seda liiki kuriteod aset leidsid peamiselt Istria, Venezia Giulia ja osa Dalmaatiast, piirkondades, kus kippusid põimuma rahvuslikud, ideoloogilised ja sotsiaalsed pinged.

Juhtumite kulg ja meetodid

Pärast Itaalia 1943. aasta vägivallakatkestust tekkis piirkonnas võimuvõitlus, milles osalesid sakslased, itaalia režiimijõud, kohaliku tasandi kollaborandid ning Jugoslaavia partisanid. 1943–1945 toimunud vägivalla laine hõlmas erinevaid juhtumeid: tapmised sõjaliste ja poliitiliste vastaste, reaalsete või oletatavate kollaborantide, aga ka rahulikumaid tsiviilisikuid. Tapmismeetodid varieerusid mõrvadest, mahalaskmistest ja piinamistest kuni kehade viskamise ja varjupaikade kasutamiseni (foibesse viskamine). Mõnel juhul lasti ohvreid elusalt foibesse või visati sinna juba tapetute kehaid.

Ohvrite arv ja hinnangud

Ohvrite arvu kohta puudub täielik konsensus. Varem on esitatud väga erinevaid hinnanguid: mõnedes poliitilistes ja rahvuslikes aruteludes on viidatud kümnetele või isegi sadadele tuhandetele ohvritele, kuid kaasaegsemad ajaloolised uuringud ja arheoloogilised kaevamised näitavad üldiselt palju väiksemaid arve. Enamik sõltumatuid ajaloolasi seab foibe-meetmetega seotud tapmiste suurusjärgu sadadesse kuni mõne tuhande piiridesse, kuid täpne number ei ole lõplikult kinnitatud, sest paljud juhtumid jäid dokumenteerimata ja osa massihauakatsetest on hävinenud või raskesti ligipääsetavad.

Motiivid ja ajalooline debatt

Vägivalda on seletatud mitmeti: osa ajaloolasi rõhutab ideoloogilisi ja poliitilisi põhjuseid (kättemaks režiimiühenduste ja kollaboratsiooni eest), teised rõhutavad rahvuslikke motiive (püüdlus homogeniseerida alasid sloveeni- ja horvaadikeelse elanikkonna kasuks) ning kolmandad toovad esile segatud motiivide koosmõju kohaliku kättemaksu ja sõja segaduse tingimustes. On ka ajaloolasi, kes väidavad, et osa represseerimisest võis olla osa laiaulatuslikumast etnilise puhastuse poliitikast, samas kui teised leiavad, et tegemist oli peamiselt juhuslike ja kohalikul tasandil tekkinud hukkamistega. See vaidlus mõjutab jätkuvalt Itaalia, Slovenia ja Horvaatia suhteid ja rahvuslikku mälestamist.

Õiguslikud ja ühiskondlikud tagajärjed

Pärast sõda toimusid mõned uurimised ja kohtuasjad, kuid suuremahulist rahvusvahelist vastutuse võtmist või laiaulatuslikke kohtuotsuseid ei järgnenud. Paljud ohvrid jäid tunnistamata või puudusid ametlikud arved. Alates 1990ndatest on toimunud intensiivsem arheoloogiline uurimine ja vigastuste dokumenteerimine, mis on aidanud paremini mõista juhtumite ulatust. Samuti on tekkinud poliitiliselt laetud mälestamiskultuur – Itaalias tähistatakse 10. veebruari kui Rahvuslikku pagulaste ja Foibe mälestuspäeva (Giorno del Ricordo), et mälestada foibede ja väljarände ohvreid.

Mälestamine ja rahvusvaheline dialoog

Mälestusmingid ja memoriaalid on tekkinud nii Itaalias kui ka territoriaalsetes endistes Jugoslaavia piirkondades. Mälestamist iseloomustab sageli emotsionaalne ja poliitiliselt laetud toon, mis on põhjustanud vastastikuseid süüdistusi ning mõnikord takistanud vastastikku tunnustavat ajalookirjeldust. Ajaloolaste ja poliitikute vahel toimuv dialoog õõnestab aeg-ajalt müüte ja püüab jõuda faktidel põhinevama arusaamani. Paljud ajaloolased kutsuvad üles eristama sõjajärgseid režiimivägivalla juhtumeid ning süsteemset, riiklikult organiseeritud etnilist puhastust – mõlemad nõuavad hoolikat uurimist ning ohvrite ja kogukondade austamist.

Järeldus

Foibe massimõrvad ja nendega seotud sündmused on keeruline ja valus peatükk Euroopa lähiajaloos. Neid iseloomustab nii inimliku kannatuse suurus kui ka poliitilis-histooriline segadus ja vastuolud. Täielikuks ja rahvusvaheliselt heaks kiidetud pildiks on vaja jätkuvat arhivaalide uurimist, arheoloogilisi kaevamisi ning avatud ja faktipõhist ajaloolist diskussiooni piirkonna riikide vahel.