Rwanda genotsiid

Taust

1994. aastal olid peaaegu kõik rwandalased (85%) hutud. Siiski oli tutsi vähemusel aastaid rohkem võimu ja nad juhtisid Rwanda valitsust. 1959. aastal kukutasid hutud tutsid valitsuse ja võtsid võimu üle. Kümned tuhanded tutsid põgenesid lähiriikidesse.

Paguluses viibivate tutslaste rühm lõi mässuliste rühmituse. Nad nimetasid seda Rwanda Patriootiliseks Rindeks (RPF). RPF tungis 1990. aastal Rwandasse, millega algas Rwanda kodusõda. Tutsi mässulised ja hutu valitsus võitlesid kuni 1993. aastani, mil mõlemad pooled sõlmisid rahulepingu.

Kuid 6. aprillil 1994. aastal tulistati alla lennuk, milles viibisid Rwanda ja Burundi presidendid. Mõlemad presidendid olid hutud. Keegi ei tea kindlalt, kes tulistas selle lennuki alla. RPF väitis, et hutu äärmuslased tulistasid selle lennuki ise alla, sest nad tahtsid ettekäänet, et hakata inimesi tapma. Hutu ekstremistid süüdistasid tutsi RPF-i ja hakkasid kohe tutse tapma.

Poole tunni jooksul blokeerisid hutu miilitsad kogu Rwanda pealinna Kigali teed. Nad peatasid iga auto, mis mööda sõitis, ja tapsid iga tutsi, kelle nad leidsid. Sel päeval algas Rwanda genotsiid.

Ruanda kaart

Genotsiid

Järgmise 100 päeva jooksul tapavad hutude valitsuse sõjaväe liikmed, miilitsad ja isegi tsiviilisikud 800 000 inimest - keskmiselt 8000 inimest iga päev. See muudab Rwanda genotsiidi üheks kiireimaks genotsiidiks ajaloos.

Kaks peamist miilitsarühmitust, kes tapmisi toime panid, olid Interahamwe ja Impuzamugambi. Need pidid olema kahe Hutu-poolse poliitilise partei noorteorganisatsioonid. Valitsus muutis nad aga genotsiidi läbiviimiseks relvarühmitusteks.

Mõne tunni jooksul pärast presidentide surma kutsusid Rwanda eri provintside sõjaväejuhid kokku miilitsad ja tsiviilisikud. Nad teatasid neile, et president on surnud ja et Tutsi RPF oli ta tapnud. Siis käskisid nad rahvahulga tappa tutsid, öeldes selliseid asju nagu: "Alustage oma tööd!" ja "Ärge säästke kedagi!". - kaasa arvatud lapsed.

Mõõdukate poliitikute tapmine

Vahetult pärast presidentide surma mõrvasid hutu äärmuslased Rwanda peaministri. Nad piinasid ja tapsid ka kümme Belgia sõdurit, kes olid määratud teda kaitsma.

Pärast seda said hutu miilitsad ja Rwanda armee 6.-7. aprilli öösel nimekirja inimestest, kes olid poliitiliselt mõõdukad (see tähendab, et nad ei olnud ekstremistid). Nad leidsid need inimesed Kigalis üles ja tapsid nad.^p. 230 Nad tegid seda selleks, et mõõdukad ei saaks genotsiidi peatada. Nad tapsid ka ajakirjanikke ja inimõiguste aktiviste, kes olid hutu valitsuse vastu sõna võtnud.

Tsiviilelanike tapmine

Esimesed päevad

6. aprilli öösel läksid hutu miilitsaüksused Kigalis samuti majast majja, tappes tutse. 7. aprilli hommikuks olid tapmised ainult süvenenud. Interahamwe tappis ja rüüstas, mida iganes ta tahtis. Teiste riikide ajakirjanikud said paljusid neist asjadest filmida. Mõne päevaga oli genotsiid levinud üle kogu riigi. Kui genotsiid levis Rwanda maapiirkondadesse, pöörasid tapjad vähem tähelepanu mõõdukate hutude mõrvamisele ja rohkem tähelepanu tutsi kogukondade massimõrvale.

Genotsiid levib

Rwanda genotsiid pandi toime väga organiseeritult. Näiteks koostasid genotsiidi juhid nimekirjad inimestest, kes olid hutude juhitud valitsuse vastu. Nad andsid need nimekirjad miilitsaüksustele, kes läksid ja tapsid need inimesed koos nende perekondadega. Samuti blokeerisid miilitsad teed, et nad saaksid kontrollida igaühe isikutunnistusi. Nendel kaartidel oli kirjas inimese etniline rühm. Kui nad leidsid tutsi, tapsid miilitsad selle inimese. Sageli kasutasid nad machetid. Kui tutsid püüdsid end tapjate eest varjata, otsisid miilitsad iga hoone piirkonnas tollihaaval läbi, kuni leidsid inimesed, kes varjusid. Bussid isegi sõidutasid tapjaid veresaunast veresauna juurde.

Armee ja miilitsad olid naiste suhtes väga julmad. Nad vägistasid 150 000-250 000 tutsi naist. Nad röövisid ka naisi ja sundisid neid seksiorjadeks. Pärast naiste vägistamist moonutasid vägistajad sageli naiste suguelundid näiteks relvade, keeva vee või happega.

Enamik genotsiidi ohvreid tapeti oma külades. Sageli tapsid neid oma naabrid. Valitsuse raadiojaamad julgustasid tavalisi inimesi oma tutsi naabreid tapma. Hutud, kes keeldusid tutsid tapmast, hukati sageli kohe. Mehed tapsid oma tutsi naisi, sest nad kartsid tapmist, kui nad keeldusid. Isegi preestrid ja nunnad mõisteti süüdi inimeste tapmises, kes üritasid end kirikutes varjata. Nagu ajaloolane Richard Prunier selgitab: genotsiidi ajal "kas osalesid veresaunades või tapeti sind ise maha." . ^p. 247

Propaganda

Tapjad kasutasid propagandat, et julgustada genotsiidi. Nad lõid raadiojaamad ja ajalehed, mis olid täis vihakõnesid. Sageli julgustasid nad inimesi "tõrjuda välja kakad", mis tähendas "tappa tutsid". Tapjad lugesid raadio kaudu ette nende inimeste nimesid, keda nad tahtsid tappa. Raadiojaamad käskisid oma kuulajatel veenduda, et nad roogivad välja rasedaid tutsi naisi.

Hoone, kus kümme Belgia sõdurit piinati ja tapeti


Mutšid ja nuiad, mida kasutati tutslaste tapmiseks (nüüd muuseumis)

ÜRO abimissioon Ruandas

1993. aasta oktoobris lõi ÜRO Julgeolekunõukogu ÜRO abimissiooni Rwandale (UNAMIR). See pidi aitama ellu viia 1993. aasta rahulepingut. UNAMIRil ei olnud aga julgeolekunõukogu luba kaitsta tsiviilisikuid ega püüda peatada genotsiidi. Sel ajal oli UNAMIRi sõduritel lubatud oma relvadega tulistada ainult enesekaitseks, kui keegi neid isiklikult ründas. Neil ei olnud lubatud kasutada oma relvi ega sekkuda rünnaku alla sattunud tsiviilisikute kaitsmiseks.

Julgeolekunõukogu vastus

UNAMIRi rahuvalveüksusi rünnati üha sagedamini. Riigid hakkasid oma sõdureid Ruandast välja tõmbama. Mõned ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed, nagu Ameerika Ühendriigid, väitsid jõuliselt, et ÜRO peaks kõik oma rahuvalveüksused Ruandast välja viima. Lõpuks otsustas Julgeolekunõukogu vähendada UNAMIRi vägede arvu. 21. aprillil 1994, kui genotsiid levis kogu Rwandas, vähendas Julgeolekunõukogu UNAMIRi lubatud vägede arvu 2548-lt 270-le - see tähendas peaaegu 90%-list vähendamist.

UNAMIRi ülem Roméo Dallaire palus pidevalt ÜROlt rohkem vägesid. Julgeolekunõukogu suurendas 15. mail UNAMIRi lubatud vägede arvu 5500-ni. Siiski kulus peaaegu kuus kuud, et ÜRO liikmesriigid annaksid vabatahtlikult nii palju vägesid. Vahepeal jätkus genotsiid.

Prantsusmaa ja operatsioon "Türkiissinine

Prantsusmaa pakkus välja, et juhib humanitaarmissiooni Edela-Ruandas, samal ajal kui UNAMIR püüdis koguda rohkem vägesid. Julgeolekunõukogu kiitis selle missiooni heaks 22. juunil 1994. Prantsusmaa nimetas missiooni "operatsiooniks Türkiis". Selle operatsiooni käigus rajasid Prantsusmaa ja teiste riikide sõdurid Edela-Rwandas "ohutu tsooni". See pidi olema piirkond, kuhu inimesed võiksid tulla hutude rünnakute eest kaitsma. Ajaloolased arvavad, et operatsioon Turquoise päästis 13 000-14 000 inimelu.^p. 308 Prantsusmaad on aga süüdistatud selles, et ta lasi sõjakurjategijatel Ruanda turvalise tsooni kaudu põgeneda.

Massimõrvad

Kuna UNAMIRi väed ei tohtinud kasutada oma relvi tsiviilelanike kaitsmiseks, võisid miilitsad tsiviilelanikke massimõrvata isegi siis, kui UNAMIRi väed olid lähedal.

Kigali

Näiteks 7. aprillil 1994 viibisid Belgia sõdurid Kigali lähedal asuvas koolis. Tuhanded tutsid jooksid Kigalist kooli, lootes, et sõdurid kaitsevad neid Kigalis toimuvate massimõrvade eest. Hutu miilitsad piirasid kooli ümber, kuid nad ei sisenenud sinna, sest nad kartsid Belgia sõdureid.

Ühel päeval aga lahkusid Belgia sõdurid. Neil oli käsk lahkuda, et nad saaksid Euroopa inimesi lennujaamas välja viia, et nad riigist välja viia. Hiljem ütles üks Belgia kolonel, et "noored sõdurid ütlesid talle, et nägid tapjaid oma tahavaatepeeglites", kui nad ära sõitsid. Pärast sõdurite lahkumist tapsid hutu miilitsad tuhandeid tutse.

Murambi Tehnikakool

Teine veresaun juhtus Murambi linnas Lõuna-Rwandas. Kui genotsiid jõudis Murambisse, püüdsid tutsid end varjata lähedalasuvas kirikus. Kuid piiskop ja linnapea pettes neid, öeldes neile, et nad peaksid minema Murambi tehnikakooli. Nad ütlesid, et sealsed prantsuse sõdurid kaitsevad neid. 16. aprillil 1994 jooksis umbes 65 000 tutsi kooli. Üks ellujäänud ütles: "Nad andsid meile neli [prantsuse sõdurit] kaitseks, kuid alates 17. aprillist ei näinud me neid enam kunagi."

Kui nad jõudsid kooli, ei olnud tutsidel enam toitu. Kooli vesi oli samuti ära lõigatud, nii et tutsid oleksid liiga nõrgad, et võidelda tagasi. Tutsid suutsid suutsid siiski veel paar päeva tagasi võidelda, kasutades kive. Kuid 21. aprillil ründasid kooli Interahamwe. Nad tapsid koolis umbes 45 000 tutsi. Ülejäänud 20 000 tutsi põgenes lähedalasuvasse kirikusse, et varjuda, kuid miilits leidis nad seal üles ja tappis peaaegu kõik neist.

Kool on nüüd genotsiidimuuseum. Muuseum ütleb, et 65 000 inimesest jäi veresaunast ellu vaid 34 inimest. Samuti öeldakse seal, et pärast veresauna tulid prantsuse sõdurid tagasi ja matsid laibad massihaudadesse. Siis panid nad massihaudade kohale võrkpalliväljaku, et varjata juhtunut.

Sõltumatu aruanne ÜRO "ebaõnnestumise" kohta

1999. aastal palus ÜRO peasekretär Kofi Annan sõltumatu aruande koostamist Rwanda genotsiidi kohta. Ta tahtis teada, miks ÜRO ja maailm olid "ebaõnnestunud" Rwanda genotsiidi peatamisel. Aruandes öeldi, et peamised ebaõnnestumised olid järgmised:

• Puuduvad piisavad ressursid (näiteks rahuvalveüksuste saatmine).
• riikidel ei olnud "poliitilist tahet" Rwanda aitamiseks (riigid ei pidanud Rwanda abistamist oluliseks ja ei arvanud, et nad saaksid abi osutamisest midagi).
• Riigid ei mõista, kui halvasti olid asjad Rwandas

UNAMIRi ülem Roméo Dallaire palus ÜROlt mitu korda rohkem vägesid.


Murambi tehnikakoolis tapetud inimeste koljud

Genotsiidi lõpp

Uganda armee ühines RPFiga võitluses äärmuslike hutude vastu. Vähehaaval võtsid nad kontrolli üle üha enamate Rwanda piirkondade üle. Lõpuks, 4. juulil 1994, võtsid nad Kigali kontrolli alla.

Pärast seda põgenes umbes kaks miljonit hutut Rwandast Zaire'i. Selle grupi hulka kuulus 1,4 miljonit hutu tsiviilisikut, kellel ei olnud genotsiidiga midagi pistmist, kuid kellele oli öeldud, et RPF tapab nad lihtsalt sellepärast, et nad on hutud.

BBC sõnul "ütlevad inimõiguste rühmitused, et RPF tappis tuhandeid hutude tsiviilisikuid, kui nad võtsid võimu - ja veel rohkem pärast seda, kui nad läksid [Zaire'i], et [jälgida] Interahamwe'd. RPF eitab seda."

Ohvrid

1994. aastal oli Rwanda rahvaarv 7,9 miljonit. Pärast genotsiidi:

• 800 000 inimest oli tapetud (10% elanikkonnast).
• See hõlmas 300 000 last
• 2 miljonit inimest põgenes teistesse riikidesse (25% elanikkonnast).
• Kuni 2 miljonit inimest olid riigisiseselt ümberasustatud (nad pidid oma kodudest lahkuma ja põgenema Rwanda teistesse osadesse) (veel 25% elanikkonnast).
• 95 000 last jäi orvuks

Enne genotsiidi oli umbes 1,1 miljonit ruandlast tutsi. Pärast genotsiidi oli riigis alles umbes 300 000 tutsi. Peaaegu kolm neljast ruandlasest tutsist tapeti genotsiidi ajal.

Tsitaat ühelt noorelt genotsiidi üleelanud inimeselt

Kohtuprotsessid ja karistused

Rahvusvaheline Kriminaalkohus Ruandas

1995. aastal asutas ÜRO Julgeolekunõukogu Rwanda rahvusvahelise kriminaalkohtu (ICTR). Selle eesmärk oli võtta vastutusele inimesed, kes osalesid genotsiidis, sõjakuritegudes või inimsusevastastes kuritegudes, ning karistada süüdlasi. ICTRil oli õigus võtta vastutusele kõiki, kes rikkusid inimõigusi käsitlevaid rahvusvahelisi seadusi.

ICTR oli esimene rahvusvaheline kohus, mis:

• Leia inimesed, kes on süüdi genotsiidis
• Leia, et vägistamine ja seksuaalkuritegude toimepanemine on genotsiidi toimepanemise viisid.
• Leida massimeedia liikmed süüdi, et nad edastasid asju, mis olid mõeldud selleks, et julgustada inimesi genotsiidi sooritama.

ICTRi poolt süüdi mõistetud 93 inimesest tunnistati 61 süüdi ja saadeti vangi. Veel kümme kohtuasja saadeti Ruandasse, et nende enda kohtud saaksid neid kohtuasju arutada. Kolm ICTRi poolt süüdistatavat isikut on endiselt põgenikud.

ICTR sulges oma tegevuse 31. detsembril 2015.

Rwanda kohtud

Rwanda valitsus ei saanud alustada genotsiidis kahtlustatavate kohtu alla andmist enne 1996. aastat. Selle põhjuseks oli see, et genotsiidi käigus oli tapetud nii palju kohtunikke ning paljud kohtuhooned ja vanglad olid hävinud.

Aastaks 2000 ootas kohtuprotsessi üle 100 000 kahtlusaluse. Tavalised Rwanda kohtud ei suutnud nii paljude kohtuasjadega toime tulla. Selle probleemi lahendamiseks lõi valitsus uue ja teistsuguse kohtusüsteemi, et aidata Rwanda tavalisi kohtuid.

2006. aasta keskpaigaks olid Rwanda kohtud üle 10 000 genotsiidis kahtlustatava üle kohut mõistnud.

Gacaca kohtud

2001. aastal hakkas Rwanda valitsus looma Gacaca-kohtute süsteemi (hääldatakse "GA-CHA-CHA"). Nendes kohtutes valivad ruandlased kohtunikud, kes arutavad genotsiidis kahtlustatavate kohtuasju. Gacaca-kohtud võivad menetleda mis tahes kuritegusid, välja arvatud genotsiidi või vägistamise kavandamine. Neid kohtuasju peavad arutama tavalised rwandalased kohtud.

Kui kahtlustatav tunnistatakse süüdi, mõistavad Gacaca-kohtud kergemaid karistusi, kui isik avaldab tõelist kahetsust ja palub kogukonnalt andestust. Gacaca-kohtute eesmärk on saavutada õigusemõistmine, kuid samas liikuda ka leppimise suunas. Samuti annab see kurjategijatele võimaluse tunnistada oma tegusid, mis annab ohvritele võimaluse teada saada, mis nende lähedastega juhtus.

Aastatel 2001-2012 arutas 12 000 Gacaca-kohut üle 1,2 miljoni juhtumi üle kogu Rwanda. Need kohtud lõpetasid ametlikult oma töö 4. mail 2012.

Gacaca kohtuprotsess

Fotogalerii

Ohvrid ja veresaunad

·         Viige hiirega iga foto kohale, et näha selle sildi. Klõpsake pildil, et seda suurendada.

Pärast genotsiidi

·         Viige hiirega üle iga foto, et näha selle sildi. Klõpsake pildil, et seda suurendada.

Mälestused

·         Viige hiirega üle iga foto, et näha selle sildi. Klõpsake pildil, et seda suurendada.

Seotud leheküljed

• Genotsiid
• Sõjakuriteod
• Kuriteod inimkonna vastu