Enamik maailma religioone sisaldab õpetusi andestamise kohta. Need õpetused on aluseks kaasaegsetele andestamise traditsioonidele ja tavadele.
Judaism
Judaismis peab inimene, kui ta tekitab kahju, minema nende juurde, keda ta on kahjustanud, ja paluma andestust. Kui ta siiralt ja ausalt vabandab selle inimese ees, kellele ta kahju tekitas, ja püüab oma viga heastada, peab see inimene talle andestama.
"[J]uba nii nagu mina andestan kõigile, nii anna Sina mulle armu teiste silmis, et ka nemad mulle absoluutselt andestaksid." -Tefila Zaka
Igal aastal tähistavad juudid Jom Kippuri ehk lepituspäeva. Enne Jom Kippurit paluvad juudid andestust neile, keda nad on möödunud aasta jooksul rikkunud (kui nad seda veel ei ole teinud). Jom Kippuri ajal paastuvad juudid ja palvetavad Jumalalt andestust pattude eest, mida nad on viimase aasta jooksul Jumala vastu teinud. Jumal saab andeks anda ainult need patud, mida inimene on teinud Jumala vastu. Seepärast on juutidel vaja otsida andestust ka nendelt inimestelt, keda nad on rikkunud.
Kristlus
Kristluses rääkis Jeesus teiste andestamise ehk halastuse näitamise tähtsusest. Uues Testamendis on mitmeid näiteid.
"Õndsad on halastajad, sest neile osutatakse halastust." -Matteuse 5:7 (NIV)
"Aga ma ütlen teile, kes te mind kuulete: Tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvasti kohtlevad. Kui keegi lööb teid ühele põsele, pöörake talle ka teine põsk." -Luukause 6:27-29 (NIV)
"Olge armuline, nii nagu teie Isa on armuline." -Lukeuse 6:36 (NIV)
"Ärge mõistke kohut, ja teie üle ei mõisteta kohut. Ärge mõistke hukka, ja teid ei mõisteta hukka. Andke andeks, ja teile antakse andeks." -Lukeuse 6:37 (NIV)
Jeesus kasutas tähendamissõna andestamatust sulasest (Matteuse 18:21-35), et öelda, et me peaksime piiramatult andestama. Parabula kadunud pojast on ehk kõige tuntum tähendamissõna andestamisest ja viitab Jumala andestusele oma rahva suhtes.
Islam
Islam õpetab, et Jumal on Al-Ghaffur ("sageli andestav") ja et Jumal on kõigi andestuste algne allikas (ghufran غفران). Allahilt andestuse otsimine koos kahetsusega on voorus.
Koraanis ja hadithides on arvukalt salme, mis soovitavad andestamist.
"Jumal annab andeks selle, mis on möödas." -Koraan 5:95
Islam soovitab andestamist usklike vahel, sest Jumal väärtustab andestamist. Siiski lubab islam ka kättemaksu, seda aga tehtud kahju ulatuses.
"Hüvitis kahju eest on sellega võrdne kahju, aga kui inimene andestab ja lepitab, siis on tema tasu Jumalalt, sest Jumal ei armasta neid, kes teevad valesti." -Koraan 42:40
Uskujate vahelist andestamist julgustatakse koos lubadusega saada Jumalalt tasu.
Bahá'i usk
Bahá'i usus selgitatakse bahá'i kirjanduses, kuidas olla teiste suhtes andestav.
"Armastage loodut Jumala pärast, mitte enda pärast. Te ei muutu kunagi vihaseks ega kannatamatuks, kui te armastate neid Jumala pärast. Inimkond ei ole täiuslik. Igas inimeses on puudusi ja te muutute alati õnnetuks, kui vaatate inimeste endi poole. Aga kui te vaatate Jumala poole, siis armastate neid ja olete nende vastu lahked, sest Jumala maailm on täiuslikkuse ja täieliku halastuse maailm. Seepärast ärge vaadake kellegi puudusi; vaadake andestuse pilguga." -`Abdu'l-Bahá, Universaalse rahu kuulutamine, lk. 92
Bahá'i usu eestkostja Shoghi Effendi kirjutistes on kirjas, et te peaksite "andestama ja unustama" inimese teod teie vastu, et teile antaks andeks.
Budism
Budismis takistab andestamine kahjulikke mõtteid kahjustamast inimese vaimset heaolu. Budism tunnistab, et vihkamistunnetel on püsiv mõju karmale. Budism julgustab mõtteid, millel on positiivne mõju.
"Karma seaduse üle mõtiskledes mõistame, et küsimus ei ole mitte kättemaksu otsimises, vaid mettā ja andestuse praktiseerimises, sest ohvrile on tõesti kõige õnnetum."
Kui tekib pahameel, siis budistlik praktika on neid rahulikult vabastada. Budism keskendub kannatustest vabanemisele meditatsiooni kaudu.
Budism seab kahtluse alla emotsioonid, mis muudavad andestamise vajalikuks.
"Kui me ei ole andestanud, siis loome jätkuvalt identiteeti oma valu ümber ja see ongi see, mis sünnib uuesti. See on see, mis kannatab."
Budism rõhutab mettā (armastav headus), karuṇā (kaastunne), mudita (rõõm) ja upekkhā (tasakaalukus) kui viise, kuidas vältida pahameelt üldse. Need ideed aitavad mõista kannatusi maailmas, nii meie enda kui ka teiste kannatusi.
Hinduism
Andestamine on üks hinduismi kuuest põhiväärtusest. Inimene, kes ei anna andeks, kannab endas halbade mälestuste, negatiivsete tunnete ja lahendamata emotsioonide pagasit, mis mõjutab nii olevikku kui ka tulevikku. Hinduismis tuleb teistele andestada ja otsida andestust ka selle eest, et keegi on kellelegi ülekohut teinud.
Ka hinduistlikud eeposed ja iidne kirjandus räägivad andestamisest. Näiteks:
"Andestamine on voorus; andestamine on ohvrid; andestamine on veedad; andestamine on Shruti; ... andestamine on pühadus; ja andestamine ... hoiab universumi koos." -Mahabharata, 3. raamat, Vana Parva, XXIX. jagu
"Õiglus on ainus kõrgeim hüve, andestus on ainus kõrgeim rahu, teadmised on ainus kõrgeim rahulolu ja heatahtlikkus on ainus õnn." -Mahabharata, 5. raamat, Udyoga Parva, XXXIII jagu
Hinduismi puhul otsite andestust neilt, keda olete rikkunud, ja ühiskonnalt tervikuna heategevuse, puhastumise, paastumise, rituaalide ja meditatsiooni kaudu. Hinduismi andestamine ei nõua, et inimene sõlmiks oma rikkujaga rahu ja see ei välista teatud olukordades leppimist. Andestamine tähendab hinduistlikus filosoofias kaastundlikkust, õrnust, headust ja kellegi või millegi teise poolt tekitatud kahju või haiget laskmist. Andestamine on oluline selleks, et inimene saaks vabaneda negatiivsetest mõtetest ja saaks keskenduda õndsalt moraalsele ja eetilisele elule (dharmiline elu). Kõrgeimas eneseteostuse seisundis muutub andestamine oma isiksuse sisuks, kus tagakiusatud inimene jääb puutumatuks, ilma ärrituseta, ilma end ohvrina tundmata, vabana vihast (akrodhi).
Džainism
Džainismis on andestamine üks peamisi voorusi, mille džainlased peavad omandama. Andestamine (või kṣamāpanā) on osa ühest dharma kümnest omadusest. Jaini tekstides tsiteeritakse Māhavīra andestust:
Prāyaṣcitta (meeleparanduse) praktiseerimisega vabaneb hing pattudest ega pane toime ühtegi üleastumist; kes praktiseerib prāyaṣcitta't õigesti, saavutab tee ja tee tasu, ta võidab tasu hea käitumise eest. Andestust paludes saavutab ta meele õnne; seeläbi omandab ta lahke meelelaadi igasuguste elusolendite suhtes; selle lahke meelelaadi kaudu saavutab ta iseloomu puhtuse ja vabaduse hirmust." - Māhavīra Uttarādhyayana Sūtra 29:17-18.
Džainide palvuses pratikramana paluvad džainid korduvalt andestust erinevatelt olenditelt - isegi sellistelt olenditelt nagu taimed ja mikroorganismid, keda nad on söömise ja töötamise ajal kahjustanud.
Ma palun kõigilt olenditelt armu, andestagu mulle kõik olendid. Olgu mul sõprus kõigi olenditega ja vaenu ühegi olendiga.
Oma igapäevastes palvetes paluvad džainid andestust kõigilt olenditelt:
Ma palun andestust kõigilt nendelt elusolenditelt, keda ma olen võib-olla piinanud kõndides, tulles ja minnes, tallates elusorganismi, seemneid, rohelist rohtu, kastepisaraid, sipelgapesasid, sammalt, elavat vett, elavat mulda, ämblikuvõrku ja teisi. Ma palun andestust kõigilt nendelt elusolenditelt, olgu nad siis ühe-, kahe-, kolme-, nelja- või viiesaadulised. Milliseid ma võisin peksta, tolmuga katta, maaga hõõruda, teiste vastu põrkuda, ümber pöörata, piinata, hirmutada, ühest kohast teise nihutada või tappa ja neilt elu ära võtta. (Tunnistades) võin ma olla vabastatud kõigist neist pattudest.
Andestust palutakse lausudes fraasi Micchāmi dukkaḍaṃ. See fraas tähendab: "Olgu kõik tehtud kurjused viljatu". Samvatsaril tervitavad jainid oma sõpru ja sugulasi, öeldes micchāmi dukkaḍaṃ ja paludes neilt andestust. Sõpradele ja sugulastele saadetakse kirju ja helistatakse telefoni teel, paludes nende andestust. Pärast samvatsarit ei ole vaidlusi ega vaidlusi.
