Reichstagi tulekahju (saksa keeles Der Reichstagsbrand) oli 27. veebruaril 1933 Berliinis toimunud süütamine (süütamine) Saksamaa parlamendi istungite kogunemiskohas, Reichstagi hoones. See oli oluline sündmus natsi-Saksamaa loomisel.
Kohale kutsuti Berliini tuletõrjejaoskond ning selleks ajaks, kui politsei ja tuletõrjujad olid kohale jõudnud, oli suurem osa hoonest kaetud leekidega. Hoone seest leiti Marinus van der Lubbe. Ta oli Hollandi kommunist. Natsid ütlesid, et see tõestas, et kommunistid alustasid vandenõu Saksamaa valitsuse vastu. Van der Lubbe ja neli kommunistlikku juhti arreteeriti peagi pärast seda. Adolf Hitler, kes oli neli nädalat varem saanud Saksamaa kantsleriks, kutsus president Paul von Hindenburgi üles võtma vastu erakorralise seaduse, et võidelda "Saksamaa kommunistliku partei vastasseisu vastu".
Õiguslikud abinõud ja mõju vabadustele
Selle tulemusena võeti vastu 1933. aasta volituste seadus. Saksa president von Hindenburg andis 28. veebruaril 1933. aastal kantsler Adolf Hitleri soovitusel välja Reichstagi tulekahju dekreedi, mis oli vastus Reichstagi tulekahjule. Dekreediga peatati enamik kodanikuvabadusi Saksamaal. Paljud kommunistid arreteeriti, sealhulgas kõik kommunistliku partei parlamendiliikmed. Sellega said natsid parlamendi enamuse ja Hitlerist sai tegelikult diktaator. Järgnevad valimised andsid Hitlerile rohkem võimu.
Reichstagi tulekahju dekreediga lõpetati pressivabadus, kodanikuõigused ajutiselt tühistati, lubati kodu läbiotsimisi ilma kohtu loata ja keelati koosolekute ning meeleavalduste korraldamine. Need erakorralised abinõud muutsid poliitilise vastupanu kiiresti ebaseaduslikuks ja võimaldasid natsidel poole aasta jooksul süsteemselt suunata avalikku elu (nn Gleichschaltung): parteid, ametiühingud ja sõltumatud organisatsioonid likvideeriti või allutati riigile.
Kohtuasjad ja uurimine
Uurimine jätkus. Märtsi alguses 1933. aastal toodi kohtusse mitmed kahtlusalused. Rahvusvaheliselt tähelepanu tõmbas Leipzigis peetud kohtuprotsess sügisel 1933, kus vastamisi olid süüdistus ja natsipropaganda ning kahtlustatavate omakaitseavaldused. Kõik nad olid Bulgaaria kõrgemad Kominterni agendid; nende seas olid tuntud nimetused nagu Georgi Dimitrov. Üks kommunist tunnistati süüdi ja hukati; teised mõisteti õigeks ja läksid Nõukogude Liitu. Marinus van der Lubbe leidis oma lõpu hiljem: ta mõisteti süüdi ja hukati 1934. aasta jaanuaris.
Kes süüdistas ja miks see tähtis on?
Tulekahju andis natsidele ettekäände kiireks politseiriigi rajamiseks ja poliitilise opositsiooni mahasurumiseks. Natsid sidusid tulekahju kohe kommunistidega ning kasutasid seda üleskutse põhjenduseks vabaduste tühistamisel. Propagandaminister Joseph Goebbels ja teised natsijuhid kasutasid sündmust aktiivselt avaliku arvamuse mõjutamiseks, samal ajal kui Hermann Göring, Preisi siseminister, kasutas oma volitusi arreteerimiste korraldamiseks suures mahus.
Ajaloolaste seas kestab vaidlus selle üle, kas tulekahju korraldati natside poolt ettekäändena või tegutses Marinus van der Lubbe iseseisvalt. Alates sõjajärgsest ajast on erinevaid uurimusi ja teooriaid. 1960. aastatel ja hiljem on mõned teadlased, näiteks Fritz Tobias, argumenteerinud, et van der Lubbe tegutses üksi; teised leiavad, et natside rolli ei saa välistada, arvestades järeltegevusi, puudulikke uurimismeetodeid ja kiiret poliitilist kasu, mida natsid sündmusest lõikasid. Tõendid jäävad mitmetähenduslikuks ning lõplikku kokkulepet ei ole saavutatud.
Pikaajaline tähtsus
Reichstagi tulekahju ja sellele järgnenud erakorralised meetmed tähistasid pöördepunkti Weimari vabariigi lõpus. Dekreedi ja volituste seaduse kombinatsioon võimaldas natsidel seaduslikkust kasutada demokraatia varjatuks hävitamiseks: seadusandlik võim anti de facto Hitleri ja tema kabineti kätte, opositsioon likvideeriti, sõltumatu ajakirjandus ja ametiühingud suruti maha ning paljud poliitilised vastased saadeti vangi või koonduslaagritesse (nt Dachau, mis avati 1933. aasta märtsis). Need sammud loovasid aluse ühemehelisele, repressiivsele režiimile, mis kests 1933. aastast kuni Teise maailmasõja lõpuni.
Ajaloolased ei tea siiani, kes seda tulekahju kavandas või kes seda tegi. See on endiselt uurimisobjekt ja üks 20. sajandi ajaloo olulisemaid poleemikaallausepunkte — sündmus, millel oli otsene ja laastav mõju demokraatiale Saksamaal.