Spandau vangla

Ajalugu

Vangla ehitati 1876. aastal. Alguses kasutati seda ainult sõdurite jaoks, kuid pärast 1919. aastat hakati seda kasutama ka tsiviilvangide jaoks. Sel ajal oli seal kuni 600 kinnipeetavat.

Pärast 1933. aasta Reichstagi tulekahju hoiti seal Hitleri vastaseid ja ajakirjanikke, nagu Egon Kisch ja Carl von Ossietzky, nn kaitsevangistuses. Spandau vanglast sai omamoodi natside koonduslaagrite eelkäija. Seda pidi kontrollima Preisi justiitsministeerium, kuid Gestapo piinas ja kuritarvitas kinnipeetavaid, nagu Egon Erwin Kisch oma mälestustes Spandau vanglast meenutab. 1933. aasta lõpuks olid esimesed natside koonduslaagrid ehitatud (Dachaus, Osthofenis, Oranienburgis, Sonnenburgis, Lichtenburgis ja Esterwegeni ümbruses asuvates soolaagrites). Kõik ülejäänud riigivanglates "kaitsevangistuses" olevad vangid viidi nendesse koonduslaagritesse.

Pärast Teist maailmasõda kasutasid seda Nelja-Võimu ametiasutused Nürnbergi kohtuprotsessil vangi mõistetud natside sõjakurjategijate majutamiseks.

Lõplikult vangistati seal vaid seitse vangi. Nad saabusid Nürnbergist 18. juulil 1947. aastal:

• Rudolf Hess - eluaegne vangistus (suri 1987)
• Walther Funk - kannab eluaegset vanglakaristust (vabastatud 16. mail 1957)
• Erich Raeder - eluaegne vangistus (vabastatud 1955)
• Albert Speer - 20-aastane vanglakaristus (vabastati 1966)
• Baldur von Schirach - 20-aastase vanglakaristuse kandmine (vabastatud 1966)
• Konstantin von Neurath - 15-aastane vanglakaristus (vabastatud 1954)
• Karl Dönitz - 10-aastane ametiaeg (vabastatud 1956)

Neist seitsmest istusid ainult neli kogu oma karistuse ära; ülejäänud kolm, Neurath, Raeder ja Funk, vabastati haiguse tõttu ennetähtaegselt. Aastatel 1966-1987 oli Rudolf Hess ainus Spandau vanglas kinnipeetav. Tema ainus kaaslane oli direktor Eugene K. Bird, kellest sai tema lähedane sõber. Bird kirjutas Hessi vangistusest raamatu "The Loneliest Man in the World" (Maailma üksildaseim mees).

Spandau oli üks ainult kahest Nelja-riigi organisatsioonist, mis jätkas tegevust pärast liitlaste kontrollnõukogu lagunemist; teine oli Berliini lennuohutuskeskus. Berliini neli okupeerivat võimu vaheldumisi kontrollisid vanglat igakuiselt, kusjuures igaühel oli vastutus kokku kolm kuud aastas.

Vangla lammutati 1987. aastal, peamiselt selleks, et vältida selle muutumist neonatside pühapaigaks, pärast selle viimase vangi Rudolf Hessi surma, kes oli vangla ainus elanik pärast Speeri ja von Schirachi vabastamist 1966. aastal. Kohast tehti parkla ja NAAFI kaubanduskeskus, mis sai nimeks The Britannia Centre Spandau ja hüüdnimeks Hessco's Briti supermarketite keti "TESCO" järgi. Kõik lammutatud vangla materjalid jahvatati pulbriks ja ladestati Põhjameri või maeti endise RAF Gatowi juures.

2006. aastal asusid endise vangla territooriumil Kaiser's Supermarket, ALDI ja Media Markti tarbeelektroonika kauplus. 2008. aasta lõpus lahkus Media Markt peamisest kaubanduskompleksist.

Vangla

Vangla, mis oli algselt kavandatud sadade inimeste jaoks, oli vana telliskivihoone, mida ümbritses üks 15 meetri kõrgune müür, teine 30 meetri kõrgune müür, 10 meetri kõrgune elektrifitseeritud traadiga kaetud müür ja seejärel okastraadist müür. Lisaks mehitasid mõned kuuekümnest valveteenistuses olevast sõdurist ööpäevaringselt üheksa kuulipildujaga relvastatud valvuritorni. Olemasolevate kambrite arvu tõttu jäeti vangide kambrite vahele tühi kamber, et vältida võimalust, et vangid suhtleksid morsekoodis. Teised ülejäänud kambrid tiibades olid määratud muuks otstarbeks, kusjuures ühte kasutati vangla raamatukoguks ja teist kabeliks. Kambrites oli umbes 3 meetrit pikk, 2,7 meetrit lai ja 4 meetrit kõrge.

Aed

Vangla tipphetkeks oli kinnipeetavate seisukohast aed. Aiapind oli esmalt jagatud väikesteks isiklikeks maatükkideks, mida iga vang kasutas mitmel viisil, tavaliselt köögiviljade kasvatamiseks. Dönitz eelistas ubade, Funki tomatite ja Speeri lillede kasvatamist, kuigi nõukogude direktor keelas hiljem mõneks ajaks lillede kasvatamise. Määruse kohaselt tuli kogu toodang suunata vangla köögi tarbeks, kuid nii vangid kui ka valvurid eirasid sageli seda reeglit ja nautisid aia pakkumisi. Kuna vangla eeskirjad leevenesid ja vangid muutusid kas apaatiliseks või liiga haigeks, et oma maatükke hooldada, ühendati aed üheks suureks töötavaks alaks. See sobis endisele arhitektile Speerile, kes, olles üks nooremaid ja elavamaid kinnipeetavaid, võttis hiljem ülesande kujundada kogu maa-ala ümber suureks kompleksseks aiaks koos radade, kiviaedade ja lilleseadetega. Päevadel, mil aeda ei pääsenud, näiteks kui sadas vihma, veetsid vangid oma aega üheskoos peakoridoris ümbrike tegemisega.

Vastuolud

Liitlasriigid võtsid vangla algselt üle 1946. aasta novembris, eeldades, et sinna saab paigutada vähemalt sada sõjakurjategijat. Lisaks umbes kuuekümnele sõdurile, kes igal ajahetkel vanglas või selle ümbruses teenisid, olid seal ka meeskonnad professionaalsetest tsiviilvalvuritest igast neljast riigist, neli vangla direktorit ja nende asetäitjad, neli sõjaväe meditsiiniametnikku, kokad, tõlkijad, ettekandjad, kandjad ja teised. Seda peeti raha ja ressursside vääraks kasutamiseks ning sellest sai tõsine vaidlusküsimus vanglate direktorite, oma riikide poliitikute vahel. Eriti rahulolematu oli Lääne-Berliini valitsus selle korraldusega, sest see läks neile palju raha maksma, kuid nende enda vanglasüsteemis oli ikkagi ruumipuudus.

Elu vanglas

Vangla eeskirjad

Vangla elu iga osa oli rangelt ette nähtud reeglistikuga, mille olid enne vangide saabumist koostanud neli riiki - Prantsusmaa, Suurbritannia, Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid. Võrreldes teiste tollal kehtestatud vanglaeeskirjadega olid Spandau reeglid üsna ranged.

Vangide väljaminevad kirjad perekondadele piirdusid esialgu ühe leheküljega iga kuu;

• Kaasvangidega rääkimine oli keelatud;
• Ajalehed olid keelatud;
• Päevikud ja memuaarid olid keelatud;
• Perede külastused piirdusid ühe viieteistkümne minutiga iga kahe kuu tagant ja
• Öösel välgatati vangide kambritesse iga viieteistkümne minuti tagant valgustus, mis oli omamoodi enesetapuvalve.

Paljusid rangemaid eeskirju kas leevendati hiljem või ignoreeriti vanglatöötajate poolt teadlikult. Lääneriikide (Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide) direktorid ja valvurid kaebasid sageli paljude rangemate meetmete üle. Nõukogude Liit pani kaebustele sageli veto peale, sest tema arvates pidid eeskirjad olema rangemad. Nõukogude Liit kannatas sõja ajal 19 miljoni tsiviilisiku surma ja soovis Nürnbergi rahvusvahelises sõjatribunalis kõigile vangidele surmanuhtlust. Lääne kommentaatorid süüdistasid venelasi selles, et nad hoidsid Spandau vanglat töös peamiselt nõukogude spionaaži keskusena, sest neil oli ettekääne sõita Lääne-Berliini ja sõdurid vaatasid sageli vangla territooriumi asemel linna üle.

Igapäevane elu

Iga päev pidid vangid ärkama kell 06:00, pesema, koristama oma kambrit ja koridori koos, sööma hommikusööki. Seejärel viibisid nad aias kuni lõunani, keskpäevani (kui ilmastik lubas), pärast lõunat puhkasid nad oma kambrites, seejärel pöördusid tagasi aeda. Kell 17:00 järgnes õhtusöök, mille järel vangid pöördusid tagasi oma kambritesse. Valgus kustutati kell 22:00. Vangidele tehti igal esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel habemeajamine ja vajadusel juuste lõikamine; igal esmaspäeval pesid nad ise oma pesu. See rutiin, välja arvatud aias lubatud aeg, muutus aastate jooksul väga vähe, kuigi iga kontrolliv riik tõlgendas vangla eeskirju omal viisil.

Kõik vangid kartsid neid kuid, kui nõukogude võimul olid; venelased jõustasid vanglaeeskirju palju rangemalt ja pakkusid kehvemat sööki. Iga vastutav riik tõi kaasa oma koka ning ameeriklaste, prantslaste ja brittide kuudel toitis vange paremini, kui eeskirjad lubasid. Nõukogude väed pakkusid muutumatut kohvi, leiba, suppi ja kartulit sisaldavat dieeti. Selline jäikus oli eelkõige tingitud palju vihatud nõukogude direktorist, kes neid meetmeid pidevalt jõustas ja keda nii vene kui ka lääne valvurid kartsid ja põlgasid. Kuni selle direktori ootamatu eemaldamiseni 1960. aastate alguses oli "nõukogude kuu" kohutav. Pärast seda paranesid asjad, sealhulgas toitumine.

Spandau vanglast vabanenud Erich Raeder 26. septembril 1955 koos abikaasaga Bürger-Hospitalis Berliin-Charlottenburgis.