Potsdami konverentsi välisministrite nõukogu (1945) — rahulepingute komisjon
Potsdami konverentsi välisministrite nõukogu (1945) — ajalooline ülevaade otsustest ja rahulepingute komisjoni rollist Itaalia, Rumeenia, Bulgaaria, Ungari, Soome ja Saksamaa tuleviku kujundamisel.
Välisministrite nõukogu oli organisatsioon, mis loodi 1945. aasta Potsdami konverentsil ja mida sätestati Potsdami lepingus. Nõukogu ülesandeks oli koordineerida liitlaste välist poliitikat pärast Teist maailmasõda ning koostada ja ette valmistada rahulepinguid ning territoriaalseid lahendusi Euroopas.
Taust ja koosseis
Potsdami lepingus määrati nõukogusse kuuluvate riikide hulka Ühendkuningriik, Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, Hiina, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid. Kuigi Suurviiel on otsustav roll, lisati nimekirja ka Prantsusmaa, et esindada Lääne-Euroopa huve ning suurendada otsuste legitiimsust.
Peamised ülesanded
- Rahulepingute ettevalmistamine: nõukogu sai volituse koostada rahulepingud Itaalia, Rumeenia, Bulgaaria, Ungari ja Soomega.
- Territoriaalsed küsimused: nõukogu pidi tegema ettepanekuid Euroopas sõja lõppemisel veel lahendamata territoriaalsete küsimuste kohta.
- Saksamaa lõplik asetus: nõukogu pidi valmistama ette rahukokkuleppe Saksamaale, mis pidanuks vastu võetama siis, kui "selleks sobiv valitsus on loodud".
Töö ja tulemused
Esimene istung pidi toimuma hiljemalt 1. septembril 1945. aastal ning nõukogu pidas mitmeid istungeid ja töökohtumisi erinevates kohtades, sh Londonis, et arutada rahulepingute ja piiriküsimuste üksikasju. Nõukogu töö tulemusena valmisid ja allkirjastati 1947. aastal Pariisis mitmed rahulepingud (nn Pariisi rahulepingud) Itaalia, Rumeenia, Hispaania asemel? (sic) koosseisuga — tegelikult sõlmiti 10. veebruaril 1947 rahulepingud Itaalia, Rumeenia, Ungari, Bulgaaria ja Soomega — need lepingud reguleerisid konkreetsete riikide kohtlemist ja piire pärast sõda.
Märkus: kuigi nõukogul oli ülesanne valmistada ette lõplik rahukokkulepe Saksamaale, ei õnnestunud see Potsdami järgses külmas sõjas. Saksa lõplik rahuleping ja julgeolekuolukorra lahendus saavutati alles 1990. aastal kahe pluss nelja lepinguga (Two‑Plus‑Four Treaty), millega reguleeriti Saksa taasühinemise tingimused ja osa lõplikest juriidilistest küsimustest.
Pärand
Välisministrite nõukogu oli oluline instrument sõjajärgse õigusselguse ja territoriaalsete kokkulepete kujundamisel ning selle töö mõjutas Euroopa poliitikat aastakümneteks. Samas näitas nõukogu kogemus ka seda, kuidas külm sõda ja suurriikide vastasseis piirasid mitmete oluliste lõplikult lahendamata küsimuste kiiret ja ühtset lahendamist.
Küsimused ja vastused
K: Mis on välisministrite nõukogu?
V: Välisministrite nõukogu oli organisatsioon, mis lepiti kokku 1945. aasta Potsdami konverentsil ja millest teatati Potsdami lepingus.
K: Kes olid välisministrite nõukogu liikmed?
V: Välisministrite nõukogu koosnes Ühendkuningriigi, Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu, Hiina, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide välisministritest.
K: Kus pidi välisministrite nõukogu kohtuma?
V: Välisministrite nõukogu pidi tavaliselt kohtuma Londonis, Lancaster House'is.
K: Milline oli esimene ülesanne, mida välisministrite nõukogu sai volitada?
V: Esimene ülesanne, mida välisministrite nõukogu oli volitatud täitma, oli koostada rahulepingud Itaalia, Rumeenia, Bulgaaria, Ungari ja Soomega.
K: Millist muud ülesannet oli välisministrite nõukogu volitatud täitma?
V: Välisministrite nõukogule anti volitused teha ettepanekuid sõja lõppemisel Euroopas lahendamata territoriaalsete küsimuste lahendamiseks.
K: Mida pidi välisministrite nõukogu Saksamaale ette valmistama?
V: Välisministrite nõukogu pidi ette valmistama Saksamaa jaoks rahukokkuleppe, mis tuleb vastu võtta siis, kui "luuakse selleks sobiv valitsus".
K: Millal pidi toimuma välisministrite nõukogu esimene kohtumine?
V: Välisministrite nõukogu esimene kohtumine pidi toimuma hiljemalt 1. septembril 1945. aastal.
Otsige