Võitlus- või põgenemisreaktsioon: akuutse stressi füsioloogiline vastus
Uuri võitlus- või põgenemisreaktsiooni: akuutse stressi füsioloogilised muutused, südame ja hingamise reaktsioonid ning keha valmisolek ohu korral.
Võitlus- või põgenemisreaktsioon (või äge stressireaktsioon) on füsioloogiliste muutuste kogum, mis tekib siis, kui loom on ohus. Selle eesmärk on kiiresti mobiliseerida keha ressursse, et suurendada ellujäämise tõenäosust – kas võidelda ohuga või sellest põgeneda. Reaktsiooni iseloomustavad kiiret toimimist nõudvad muutused energiabilansis, vereringes ja sensoorses erksuses.
Mekanismid
Seda reaktsiooni kirjeldas esimesena Walter B. Cannon. Ta leidis, et loomad reageerivad ohule sümpaatilise närvisüsteemi üldise vabanemisega. Tänapäeva arusaam on sellel lisaks järgmine:
- Sümpaatiline-adrenaalne süsteem (SAM) vallandab kiiresti katehoolamiinid (adrenaliin ja noradrenaliin) neerupealise tuumast, põhjustades kiireid füsioloogilisi muutusi.
- Hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealise (HPA) telg aktiveerub ka, vabastades kortisooli, mis tugevdab ja pikendab stressireaktsiooni metaboolset toimet (see on veidi aeglasem kui SAM-süsteemi vastus).
Peamised füsioloogilised muutused
Reaktsiooniga kaasnevad mitmed nähtavad ja mõõdetavad muutused, näiteks:
- Südame löögisageduse tõus ja löögi tugevnemine – rohkem verd läheb lihastesse.
- Hingamissageduse tõus ja bronhide laienemine – hapniku kättesaadavus suureneb.
- Vererõhu tõus koos vereringe ümberjaotusega lihastesse ja elutähtsatest organitest vähem prioriteediga piirkondadesse (nt seedesüsteem).
- Pupillide laienemine, higierituse suurenemine, lihastoonuse tõus ja veresuhkru taseme tõus energiarikaste ressursside varustamiseks.
Täiendavad mõjud ja pikaajalised tagajärjed
Akut stressi on lühiajaliselt kasulik, kuid kui sarnane reaktsioon püsib või kordub sageli, võivad tekkida negatiivsed tagajärjed: krooniline vererõhu tõus, südame- ja veresoonkonna haigused, immuunsüsteemi nõrgenemine, unehäired ja ärevuse- või depressioonisümptomid. Individuaalne reaktsioon sõltub geneetikast, varasemast kogemusest, praegusest keskkonnast ja tajutavast kontrollist olukorra üle.
Erinevused liikide ja olukordade lõikes
See reaktsioon on selgroogsete ja teiste organismide stressireaktsioone reguleeriva üldise kohanemise esimene etapp. Erinevatel liikidel ja ka üksikisikutel võib reaktsiooni teravus ja kestus olla väga erinev – näiteks saalist pääsemisel jäljendavad loomad sageli sellega seotud käitumismustreid, samas kui inimesed kasutavad ka kognitiivseid strateegiaid olukorra hindamiseks ja reageerimise juhtimiseks.
Kuidas akut stressi leevendada
- Hingamisharjutused (rahulik, sügav hingamine) aitavad kiiresti sümpaatilist aktiivsust vähendada.
- Liikumine või kerge füüsiline koormus kulutab liigse energia ära ja alandab pinget.
- Psühholoogilised meetodid — teadvelolek (mindfulness), kognitiivne ümberhindamine ja probleemilahendus — vähendavad stressi kogemist ja aitavad kontrolli taastada.
- Pikaajalise või tugevama stressi puhul otsida abi tervishoiutöötajalt või psühholoogilt.
Kokkuvõttes on võitlus- või põgenemisreaktsioon kiire ja tõhus bioloogiline mehhanism ohu korral toimetulekuks, kuid selle pikaajaline aktiverumine ilma taastumiseta võib kahjustada tervist. Mõistmine, millest see reaktsioon koosneb ja kuidas seda juhtida, aitab vähendada kahjulikke tagajärgi ning säilitada nii füüsilist kui vaimset heaolu.
Evolutsiooniline perspektiiv
Võitlus- või põgenemisreaktsioon võimaldab loomadel ohule kiiresti reageerida. See süsteem on selgroogsetel loomadel universaalne. See näitab, et see on iidse päritoluga ja väga oluline.
Inimestel on selle süsteemiga mõningaid probleeme, sest kuigi nad jagavad teiste loomadega sama füsioloogiat, seisavad nad harva silmitsi selge võitlus- või põgenemisvalikuga. Inimesed võivad püüda end erinevate probleemide ja poolohtude üle rääkida, kuid nad võivad kannatada stressi all, kui probleemid ei ole kergesti lahendatavad.
Muud vastused
Loomad reageerivad neid ohustavatele olukordadele mitmel viisil. Võitlus- ja põgenemisvalik on vaid üks võimalus. Üks äärmus on see, kuidas emakassid koos kassipoegadega kaitsevad neid vajadusel surmani. Teine olukord on see, kuidas paljud loomad hoiavad end paigal, kui kiskja on lähedal. Nende kamuflaaž on sageli tõhus.
Küsimused ja vastused
K: Mis on võitlus- või põgenemisreaktsioon?
V: Võitlus- või põgenemisreaktsioon on füsioloogiliste muutuste kogum, mis toimub, kui loom on ohus.
K: Millised füsioloogilised muutused toimuvad võitlus- või põgenemisreaktsiooni ajal?
V: Muutuste hulka kuuluvad südame löögisageduse, hingamissageduse ja vererõhu tõus.
K: Kes kirjeldas esimesena võitlus- või põgenemisreaktsiooni?
V: Võitlus- või põgenemisreaktsiooni kirjeldas esimesena W. B. Cannon.
K: Kuidas reageerivad loomad ohule?
V: Loomad reageerivad ohtudele sümpaatilise närvisüsteemi üldise vallandumisega.
K: Mida teeb sümpaatiline närvisüsteem võitlus- või põgenemisreaktsiooni ajal?
V: Sümpaatiline närvisüsteem põhjustab selliseid muutusi nagu südame löögisageduse, hingamissageduse ja vererõhu tõus.
K: Mis on võitlus- või põgenemisreaktsiooni eesmärk?
V: Võitlus- või põgenemisreaktsiooni eesmärk on valmistada inimene ette võitluseks või põgenemiseks.
K: Mis on võitlus- või põgenemisreaktsiooni osa?
V: Võitlus- või põgenemisreaktsioon on selgroogsete ja teiste organismide stressireaktsioone reguleeriva üldise kohanemise esimene etapp.
Otsige