Marutaud: sümptomid, levik, ravi ja vaktsineerimine

Marutaud: sümptomid, levik, ravi ja vaktsineerimine — tunnusta varajasi märke, ennetus ja vaktsiinid. Loe, kuidas kaitsta end ja oma lemmikut tõhusalt.

Marutaud on neurotroopne (viitab nueronitele) viiruslik zoonoos (võib levida inimesele loomade kaudu), mis põhjustab ägedat entsefaliiti.

Tavaliselt surevad inimesed (ja loomad) sellesse (see on surmaga lõppev). Kui kliinilised sümptomid on tekkinud, on marutaud peaaegu alati fataalne. Õnneks on haigust võimalik ennetada: inimestel, kes saavad ravi varsti pärast nakatumist, on võimalus ellu jääda.

Haigus levib sülje ja vere kaudu. Tavapärane nakkusviis on marutaudse imetaja hammustamine. Enamikus riikides tuleb lemmikloomi, näiteks koeri, selle vastu vaktsineerida.

Sümptomid

Marutaud algab sageli mittespetsiifiliste prodromaalsete sümptomitega, mis võivad kesta paar päeva kuni nädal:

• palavik, peavalu, väsimus ja isutus
• valu või paresteesia (tuimus, kipitus) hammustuskoha ümbruses

Edasine haiguskulu võib võtta kaks peamist vormi:

• Furious (hüsteeriline) vorm: ärrituvus, ärevus, segasus, hallutsinatsioonid, hüperaktiivsus, liigne süljeeritus (hüpersalivatsioon), hüdrofoobia (hirm vee järele, neelamisraskused) ja aerofoobia (õhuvoolu kartus).
• Paralüütiline (dumb) vorm: nõrkus, paralüüs, hingamishäired, mille järel tekib teadvusekaotus ja surm.

Kui sümptomid on tekkinud, halveneb patsient tavaliselt kiiresti ja surm saabub mõne päeva kuni nädala jooksul.

Inkubaation ja haiguse kulg

Inkubatsiooniperiood (aeg nakatumisest sümptomiteni) on tavaliselt 1–3 kuud, kuid võib olla vahemikus mõnest päevast kuni mitme aastani. Inkubaationi pikkus sõltub hammustuskoha lähedusest peajaotusse (aju) ja viiruse kontsentratsioonist haavas.

Nakkuse levik ja reservuaarid

Marutaud levib enamasti sülje kaudu, peamiselt hammustuse teel. Võimalik on ka roiskumise, limaskestade või sügavate kriimustuste kaudu kui sülg satub avatavatele limaskestadele või haavadele. Olulisimad reservuaarid on erinevates piirkondades erinevad:

• Maailmas kõige sagedam allikas inimnakkuste puhul on kodukoerad (eriti Aasias ja Aafrikas).
• Põhja-Ameerikas ja osades Euroopas on olulised reservuaarid nahkhiired, rebased, pesukaru ja muud metsloomad.

Diagnostika

Kliinilist diagnoosi toetavad anamnees (loomaga kokkupuutumine, hammustus) ja sümptomid. Laboratoorsed testid võivad hõlmata:

• vastuvõetavuse määramine postmortem ajukoes (FAT — fluorescent antibody test)
• viiruse RNA tuvastamine PCR-iga (saliv, nahabiopsia nokaalalt, CSF)
• antikehade leidmine serumis või CSF-is (vähem kasulik varajases faasis)

Anamneesi ja proovi võtmisega peab tegelema tervishoiutöötaja — vajalikud testid ei ole alati koheselt kättesaadavad.

Ravi ja järeltöötlus (PEP)

Oluline on mõista, et kui kliinilised sümptomid on juba tekkinud, puudub usaldusväärne ravimeetod, mis haigust kindlalt parandaks. Seetõttu on määrava tähtsusega õigeaegne pärastkokkupuute profülaktika (post-exposure prophylaxis, PEP).

PEP sisaldab tavaliselt kahte põhikomponenti:

• Põhjalik haavahooldus: kohe pärast kokkupuudet loputada haava seebiga ja rohke voolava vee all vähemalt 15 minutit; desinfitseerida (alkohol, joodi sisaldav preparaat).
• Immunoprofilaktika: inimese marutaudivaktsiini süstid vastavalt soovitatud skeemile ning vajadusel marutaudivastane immuunoglobuliin (RIG) — RIG manustatakse haava ümbrusesse ja intramuskulaarselt esimesel visiidil. RIG annab kiiret passiivset kaitset, vaktsiin tekitab aktiivse immuunvastuse.

Vaktsiini skeemid võivad olla erinevad (nt Essen 5-dose skeem: päevadel 0, 3, 7, 14, 28 intramuskulaarselt või teised WHO heakskiidetud skeemid ning intradermilised alternatiivid). Konkreetse plaani määrab tervishoiutöötaja vastavalt olukorrale ja riigi juhistele.

Mõned eksperimentealsed intensiivravi meetodid (nt “Milwaukee protokoll”) on proovitud, kuid need ei taga edu ja on vastuolulised.

Vaktsineerimine ja ennetus

Ennetus on parim kaitse:

• Preeksponeeriv vaktsineerimine (enne võimalikku kokkupuudet) on soovitatav inimestele, kes töötavad kõrge riskiga keskkondades (laborid, loomaarstid, metsloomadega töötajad) või reisijatele riskipiirkondades. Tavapärane skeem on kolm süsti (0, 7, 21/28 päeva).
• Sigmendalised ühiskondlikud meetmed: koduloomade (eriti koerte) regulaarne vaktsineerimine, hulkuvate loomade kontroll, avalik teavitustöö ning vaktsineerimiskampaaniad.
• Reisijatele: enne reisi informeerimine riskipiirkondadest ja vajadusel vaktsineerimine.

Mida teha, kui sind või teist hammustatakse

• Pese haava kohe seebiga ja rohke voolava vee all vähemalt 15 minutit.
• Desinfitseeri haav (kloorheksidiin, joodilahus vms) ja kata, otsi kohest meditsiinilist abi.
• Rõhuta arstile, et oli kokkupuude loomaga (tuvastada loom ja selle käitumine, kui võimalik). Arst hindab vajadust PEP-i ja RIG-i järele.
• Ära jäta vaktsineerimist või immunoglobuliini manustamist ootama looma tervise seisundi selgumist — otsus teeb tervishoiutöötaja riskihindamise alusel.

Levik maailmas

Marutaud on ülemaailmne probleem, kuid selle geograafia ja peamised allikad varieeruvad. Suurim inimsuremus on Aasias ja Aafrikas, kus kodukoerad on peamine infektsiooniallikas. Paljud arenguriigid on pühendunud koerte massvaktsineerimisele ja teiste ennetusmeetmete suurendamisele.

Kokkuvõte

Marutaud on tõsine, sageli surmaga lõppev viirushaigus, mida saab enamikul juhtudel ära hoida õigeaegse haavahoolduse, immunoglobuliini manustamise ja vaktsineerimisega pärast kokkupuudet. Kui saabub meditsiiniline abi kiiresti pärast hammustust, on ellujäämise tõenäosus kõrge. Kliiniliste sümptomite tekkele järgnev haiguskulu on aga tavaliselt fataalne, mistõttu on ennetus ja kiire tegutsemine hädavajalikud.

Otsing