Lehmarõuged — viirushaigus: sümptomid, levik ja Jenneri vaktsineerimine
Lehmarõuged — sümptomid, levik ja Jenneri vaktsineerimine: tunnused, nakkusviisid, inkubatsioon ja ajalugu; kuidas ära tunda, ennetada ning Jenneri läbimurre rõugete vastu.
Lehmarõuged on viiruslik zoonoos, mis mõjutab peamiselt nahka. See on haigus, mida põhjustab orthopox-viiruse rühmast pärit viirus (lehmarõugete viirus). Viirus on sugulasviiruselisel suhtelises seoses vaktsiiniviirusega ja muude rõugeviirustega. Haigestunud inimestel ja loomadel tekivad tavaliselt ühekohalised või mitmekohalised punakad ja püstised villid või pustulid, mis arenevad haavanditeks ja moodustavad lõpuks kooriku.
Sümptomid inimestel ja loomadel
Inimestel on tüüpiline pilt lokaliseeritud, pustuloosne kahjustus(e), mis tavaliselt asuvad käte või muude sissetoomiskohtade piirkonnas. Sageli esinevad ka üldised sümptomid nagu palavik, väsimus ja lümfisõlmede suurenemine. Kätel paiknevad kahjustused on tavalised, sest nakatumine toimub sageli kahjustatud nahaga kokkupuutel. Inkubatsiooniperiood ehk aeg nakatumise ja esimeste nähtude tekkimise vahel on tavaliselt umbes 9–10 päeva (Inkubatsiooniperiood).
Loomadel — eelkõige kodukassidel — tekivad tavaliselt kahjustused näol, kaelal, esijalgadel ja käppadel ning mõnikord ka ülemiste hingamisteede infektsiooni nähud. Haigestumine inimestel on tänapäeval haruldane ja enamasti seotud otsese kokkupuutega haigestunud loomaga või nakatunud looma saastunud esemega.
Levimine ja reservuaarid
Viirus levib loomadelt inimestele peamiselt otsese nahakontakti kaudu. Levinud allikad on nakatunud lemmikloomad, eriti kassid, kes omakorda nakatuvad metsanärilised närilised, kaudu. Kuigi mõnedes allikates mainitakse ka muid loomi, näiteks kärnkonnad, on looduslikud reservuaarid peamiselt närilised; inimesed nakatuvad enamasti juhusliku kokkupuute kaudu saastunud loomadega.
Haigusnähtude sagedus on hooajaline — viirust leidub sagedamini hilissuvel ja sügisel, kui näriliste tegevus ja nendega seotud kokkupuuted lemmikloomade kaudu suurenevad.
Diagnoos ja ravi
Diagnoos põhineb kliinilisel pildil, anamneesil (loomadega kokkupuude) ja laboriuuringutel: proovi saab analüüsida PCR‑i, viiruse kasvatamise, elektronmikroskoopia või seroloogiliste testidega. Laboriuuringute abil määratakse kindlaks orthopox‑viiruse tüüp.
Ravi on suuresti toetav ja sümptomaatiline: haavade hooldus, valu- ja palavikualandajad ning vajadusel antibiootikumid teisejärguliste bakteriaalsete infektsioonide korral. Enamikul tervetel inimestel kulgeb haigus kerge ja piiratud kujul, kuid immuunpuudulikkusega inimestel võib tekkida raske või süsteemne haigus, mis vajab haiglaravi ja spetsiifilist ravi. Mõned laialdasemalt kasutatavad antiviraalsed ained (nt teatud süsteemsed ravimid, mida kasutatakse orthopox‑infektsioonide korral) võivad osutuda vajalikuks rasketel juhtudel, kuid neid ei kasutata rutiinselt.
Ennetus
- Väldi otsest kontakti metsloomade ja haigestunud lemmikloomadega; kanna vajadusel kindaid ja kaitserõivaid.
- Hoia kassid siseruumides, et vähendada nende jahipidamisest tulenevat nakatumisriski.
- Peske käsi hoolikalt pärast loomadega kokkupuudet ning desinfitseerige haavad ja saastunud pinnad.
- Kui lemmikloomel on nahakahjustusi, otsige veterinaararsti abi ja vältige otsest kokkupuudet haavadega.
Jenneri vaktsineerimise ajalugu
1798. aastal tegi inglise arst Edward Jenner tähelepanuväärse avastuse: ta märkas, et maal elavad inimesed, kes olid varem põdenud lehmarõugeid, ei haigestunud hiljem rõugetesse. Jenner kasutas lehmarõugete kahjustustest saadud vedelikku ja inokuleeris sellega terveid inimesi, mille tulemusena tekkis neil kaitse surmava rõugete vastu. See protseduur oli esimene laialdaselt kasutatav vaktsineerimismeetod; sõna "vaktsineerimine" tuleneb ladinakeelsest sõnast vacca, mis tähendab lehma.
Jenneri töö oli aluseks hilisemale vaktsiiniarendusele (sealhulgas variola-viirus-vastaste programmide arengule) ja lõpuks viis regulaarne vaktsineerimine kogu maailmas 20. sajandi lõpul rõugete (variola) hävitamiseni — smallpoxi hävitamine on üheks suurimaks rahvatervise eduks inimkonna ajaloos.
Kokkuvõte
Lehmarõuged on haruldane, enamasti loomadelt pärinev nakkus, mis tekitab inimesel tavaliselt ühe või paar pustulaarset nahakahjustust ja möödub enamikul juhtudel iseenesest. Peamised ennetusmeetmed on seotud kokkupuute vältimisega haigestunud loomadega ning hea hügieeni ja veterinaararstliku abi tagamisega. Ajalooliselt on lehmarõugete kasutamine Jenneri poolt mänginud olulist rolli vaktsineerimise ja rõugete tõrje arengus.
Ajalooline kasutamine
Lehmarõuged olid omamoodi algne vaktsiin rõugete vastu. Pärast haigusega nakatumist omandab organism (tavaliselt) võime ära tunda sarnase rõugeviiruse antigeene ja on seega võimeline palju tõhusamalt rõugete vastu võitlema.
Hiljem ja ka tänapäeval kasutati teist vaktsiini: vaktsiini. Vaccinia on sarnane lehmavähi vaktsiiniga, kuid mitte sama.
Seotud leheküljed
- Tuulerõuged
- Haiguste loetelu
Küsimused ja vastused
K: Mis on lehmavähk?
V: Lehmarõuged on haigust, mis kahjustab nahka ja mida põhjustab lehmarõugete viirus, mis on sugulane vaktsiiniviirusega. See võib levida lehmadelt inimesele puudutuse kaudu ja põhjustab nahal punaseid villid.
K: Kuidas kasutati lehmarõugedega vaktsineerimist mõne teise haiguse vastu?
V: Lehmarõugeid põhjustavat viirust kasutati esimese eduka vaktsineerimise läbiviimiseks surmava haiguse, rõugete vastu. Edward Jenner täheldas, et lehmarõugetest paranenud inimesed tundusid olevat immuunsed rõugete vastu, nii et ta kraapis lehmarõugete kahjustustest saadud vedelikku tervetele inimestele, et muuta ka neid immuunseks.
K: Kust tuleb sõna "vaktsineerimine"?
V: Sõna "vaktsineerimine" ladinakeelne juur on vaca, mis tähendab "lehma", sest algselt kasutati seda sõna rõugete vastu vaktsineerimiseks lehmarõugete abil.
K: Kes avastas, kuidas kasutada lehmarokke vaktsineerimiseks?
V: 1798. aastal tegi selle avastuse inglise arst Edward Jenner, kes elas maal ja jälgis oma patsiente, kes olid saanud lehmarõuged ja paranesid sellest.
K: Kus leitakse lehmarõugete (Catpoc) viirust?
V: Lehmarõugete (Catpoc) viirust leidub peamiselt Euroopas ja eriti Ühendkuningriigis. Inimeste haigestumine on väga haruldane ja enamasti nakatub ta kodukassidelt. Seda leidub ka metsanärilistel närilistel, näiteks kärnkonnal, kellelt kodukassid seda saavad.
Küsimus: Millised on lehmapiisaviirusega nakatumise sümptomid inimestel?
V: Cowpoz'i viirusega nakatumise sümptomid inimestel on lokaalsed pustuloosid, mida tavaliselt leidub kätel sissekandmise kohas ja mille inkubatsiooniaeg on 9-10 päeva.
K: Millal Cowpoz tavaliselt esineb?
V:: Cowpoz esineb tavaliselt hilissuvel või sügisel.
Otsige