B-hepatiit: põhjused, sümptomid, ravi ja vaktsineerimine
B-hepatiit: avasta haiguse põhjused, varased sümptomid, ravivõimalused ja vaktsineerimise tähtsus maksakahjustuste ennetamisel ja elukestval kaitsel.
B-hepatiit on maksahaigus, mida põhjustab viirus. Viirus ei levi toidu või juhusliku kontakti kaudu, vaid nakkus levib nakatunud inimese vere ja teatud kehavedelike kaudu. Laps võib haiguse saada emalt sünnituse ajal. Leviku teed hõlmavad ka seksuaalkontakte, nõelte korduvat kasutamist ning harvadel juhtudel viirusega seotud vereülekandeid.
Põhjused ja riskitegurid
B-hepatiidi põhjustab hepatitis B viirus (HBV). Kõrgeima riski all on inimesed, kellel esineb kokkupuude nakatunud vere või kehavedelikega: intravenoossete narkootikumide kasutajad, meditsiinitöötajad, inimesed, kellel on sagedased vereülekanded, ning need, kellel on kaitsmata seksuaalsuhted. Raseduse ajal nakatumine või ema kandlus suurendab vastsündinu nakatumise riski, kui emalt ei rakendata ennetavaid meetmeid.
Sümptomid ja tüsistused
Mõnedel inimestel tekib äge haigus, mille sümptomiteks võivad olla väsimus, iiveldus, isutus, kõhuvalu, sümptomeid nagu palavik ja lihasvalu. Paljudel (eriti kroonilise infektsiooni korral) on aga vähe või üldse mitte sümptomeid ning haigus võib püsida märkamatult.
Tõsised tüsistused hõlmavad maksapuudulikkust ja maksavähki. Maksapuudulikkuse tavaline nähtus on kollatõbi, mille puhul inimese nahk ja silmad muutuvad kollaseks, sest organismis kuhjuvad ained, mida tavaliselt filtreerib maks. Krooniline B-hepatiit suurendab pikaajaliselt ka tsirroosi ja hepatotsellulaarse kartsinoomi riski.
Diagnoos
Vereanalüüsidega võib leida märke, et maks on kahjustatud. Konkreetsemad labori- ja viroloogilised uuringud hõlmavad HBsAg (hepatitiidi B pindantigeeni) määramist, anti-HBc IgM/IgG ja anti-HBs antikehade kontrolli ning maksafunktsiooni näitajaid (ALT, AST). HBsAg püsivus üle kuue kuu viitab kroonilisele nakkusele.
Ravi
B-hepatiidi ravi sõltub haiguse staadiumist ja maksakahjustuse raskusest. Ägeda infektsiooni puhul on sageli vajalik toetav ravi ja jälgimine; enamik inimesi paraneb ilma spetsiifilise ravimita. Kroonilise B-hepatiidi korral kasutatakse viirusevastaseid ravimeid, mis pärsivad viiruse paljunemist ja aitavad vältida maksakahjustuse süvenemist. Levinumad ravimid on tugevad viirusevastased ained (näiteks tenofoviir ja entekaavir) ning mõnel juhul kasutatakse ka pegüleeritud interferoonravi. Ravimeetod ei pruugi alati viirust täielikult elimineerida, kuid võib saavutada viiruse replikatsiooni pikaajalise kontrolli ja vähendada maksakahjustuse riski.
Vaktsineerimine ja ennetamine
B-hepatiidi saab enamikul juhtudel tõhusalt ennetada vaktsineerimisega. Soovituslik on peredes ja rahvastikuringis lisada vaktsiin imikueas: sünnitusjärgne esimene doos (sünnitusosakonnas), järgmised doosid tavaliselt 1–2 kuu ja 6 kuu vanuselt, kokku kolm doosi, mis tagavad pikaajalise immuunsuse. Vaktsineerimine muudab organismi viiruse suhtes immuunseks. Lisaks manustatakse tihti immuunvastust tugevdamiseks süsti vormis vaktsiini; rutiinne skeem on kolme vaktsiini seeria, kuid on olemas ka erinevaid annustamis‑ ja kombinatsioonivõimalusi.
Vaktsiin on väga tõhus: õige manustamise ja sarjana antud doosidega saavutatakse enamikel juhtudel pikaajaline kaitse (üle 90–95%). Samas ei pruugi vaktsiin anda 100% katvust kõigil inimestel, mistõttu on lisaks vaktsineerimisele oluline
- ohutusnõuete järgimine meditsiinis ja süstimise juures (ühekordsed nõelad),
- vere ja organi doonorluse sõeluuringud,
- kondoomide kasutamine riskikäitumise vähendamiseks
- rasedate naiste sõeluuringud – positiivse tulemuse korral antakse vastsündinule kohe sünni järel vaktsiin ja sageli ka monoklonaalne immuunglobuliin (HBIG), et vähendada nakatumise riski.
Erivolinad: rasedus ja vastsündinud
Rasedad naised testitakse sageli HBsAg suhtes raseduse ajal. Kui ema on HBV-kandja, saab vastsündinu sünni järel kohe esimese vaktsiinidoosi ja tihti ka passiivse kaitse (HBIG), mis oluliselt vähendab emalt lapsele ülekandumise riski. Raseduse ajal võivad kõrge viiruskoormusega naised saada profülaktilist ravi (nt tenofoviir) viimastel rasedusenädalatel, et vähendada viiruskoormust ja ülekandumise riski.
Järelevalve ja prognoos
Inimesi, kellel on tuvastatud B-hepatiit, jälgitakse regulaarselt vereanalüüsidega (maksafunktsioon, viiruskoormus, antigeenide ja antikehade profiil) ning vajadusel tehakse maksabiopsiaid või pildiuuringuid. Paljudel inimestel möödub äge infektsioon täielikult ja nad taastuvad ilma pikaajaliste probleemideta. Krooniline infektsioon nõuab pikaajalist jälgimist, sest see võib aastate jooksul viia tsirroosi ja maksavähini.
Kui kahtlustate kokkupuudet B-hepatiidiga või teil on sümptomid, pöörduge tervishoiutöötaja poole, et saada nõu testimise, võimaliku ravi ning edasiste ennetusmeetmete kohta.
Küsimused ja vastused
K: Mis on B-hepatiit?
V: B-hepatiit on viiruse põhjustatud maksahaigus.
K: Kuidas levib B-hepatiit?
V: B-hepatiit võib levida vere või kehavedelike kaudu, nakatunud emalt lapsele sünnituse ajal, seksuaalse kontakti, nõelte korduvkasutamise ja viirusega vereülekannete kaudu.
K: Kuidas saab B-hepatiiti ennetada?
V: B-hepatiiti saab ennetada vaktsineerimisega, mille puhul manustatakse süst, mis muudab organismi viiruse suhtes immuunseks. Soovitatav on, et kõik inimesed saaksid imikueas mõne kuu jooksul kolmest vaktsiinist koosneva sarja, et tagada hea kaitse selle viiruse vastu. Vaktsineerimine annab siiski ainult 90%-lise kaitse; see ei kõrvalda täielikult nakkusohtu.
K: Millised on B-hepatiidi sümptomid?
V: B-hepatiidiga seotud tavalised sümptomid on kollatõbi (kui inimese nahk ja silmad muutuvad kollaseks, kuna organismis kogunevad kehasaadused, mis tavaliselt filtreeritakse maksas) ja maksapuudulikkus. Samuti võib see põhjustada maksavähki.
K: Kas B-hepatiiti nakatunud inimesed saavad seda kiiresti võita?
V: Mõned nakatunud inimesed suudavad viirusest kiiresti jagu saada, samas kui paljud teised jäävad nakatunuks kogu eluks.
K: Kas B-hepatiidiga nakatunutele on võimalik saada ravi?
V: Jah, kui vereanalüüside kaudu leitakse maksakahjustusele viitavaid märke, siis võib B-hepatiidi ravi takistada viiruse edasist kahjustamist. Manustatakse viirusevastaseid ravimeid, mis takistavad viiruse koopiate tegemist, kuid kui viirus on kord juba maksasse sattunud, ei saa seda sealt enam täielikult eemaldada.
Otsige